Emotsionaalne areng taimsel toidul – tuimestav toit, voolavad tunded, suhted ja trenn

Taimne toit on avanud minu elus nii palju uusi teemasid, toonud uusi kogemusi ja mõtteid, mis ainult avardavad maailma, aitavad seda paremini mõista ja rohkem armastada. Täiesti võimatu on sellel teel mitte kogeda muutusi nii kehas kui vaimus. Siin väike vahekokkuvõte minu senisest teekonnast.

See on nüüd 3. aasta, kui ma olen vegan, selles on olnud ka ainult elus toidu perioode. Ma söön ka kergelt kuumutatud toitu, sest minu jaoks pole veel mugav ainult elus toidul olla. Küll aga teen ma teadlikult lühemaid perioode, kus sööngi ainult värsket.
Sealiha sõin viimati ehk 10 aastat tagasi ja enne veganismi olin tükk aega lihtsalt lihata toidul. Piimatoodetest sõin pikka aega merevaiku ja juustu. Mäletan, et kõige raskem oli mul loobuda croissantidest, merevaigust ja krõbedast kanalihast. Võttis aega, enne kui mõistsin, et ma ei loobu millestki, vaid valin selle, et ma neid ei söö, valin parema toidu ja parema elu. Sest eesmärk pole ju lihtsalt süüa, ma tahan oma keha rakutasandil toita, aidata, toetada.

Hüppasin aastaid tagasi veganlusse kohe paastuga ja siis jätkasin toortoiduga, tegelt see täiesti toimis, ma polnud lihtsalt vaimselt veel valmis, mind ümbritsev polnud valmis. Nii et läksin tagasi küpsetatud toidule, aga jätsin välja kõik loomse ja praetud-kõrgkuumutatud asjad. See oli samm, mis tegi mulle olemise palju mugavamaks.

Sel suvel olin jälle mõnuga on-off elus toidul, jõin suuri rohelisi puuviljaseid smuutisid (lemmik!), nautisin värsket toiduvalikut, sooja õhku, paljajalu käimist ja päikesepaistet. Need asjad käivad täiesti vaieldamatult koos. Talvel pimedas ja külmas, sissepakituna on palju raskem.

Mida elus toit minus muutis?
Minu veri on korras, puudujääke pole, lisandeid ei võta.
Küüned on terved ja tugevad, varem kihistusid, lainetasid ja murdusid.
Nahk on ilus ja selge, enne olid punnid, lööbed.
Ma jaksan kauem trenni teha ja naudin seda rohkem.
Mu keha reageerib trennile väga kiirelt, lihased tulevad kiirelt.
Ainevahetus on kiire, ühtlane, pole ses osas mingeid vaevusi.
Kõht on rahulik, pole ebamugavusi, gaase, valusid, punnis kõhtu jne.
Juuksed on tihedad ja läikivad, varem kukkusid välja (pärast sünnitusi).
Põletikulised protsessid on aeglustunud, nt enne oli pärast depileerimist nahk tükk aega punane, tekkisid väikesed põletikud, nüüd mitte.
Haavad paranevad kiirelt.
Keel pole valge, krobeline, valulik vmt, mul enne vahel oli.
Silmaalused pole enam kottis ja tumesinised.
Mu energiatase on läbi päeva ühtlaselt rõõmus ja hea.
Üldiselt olen rahulikum, kannatlikum, positiivsem, negatiivne väga ei kõiguta.

Miinus on vast see, et kõik taastub väga kiirelt – ka depileeritud jalakarvad :D.
Esimesel aastal kadus liigne kaal kiirelt ja kui lihaseid all pole ning söömisega on segadus, võib sattuda alakaalu. Ent trenni tegemine ja korralikult söömine parandas selle probleemi väga kiirelt.

Õhuke piir
Kuumutatud ja elus toidu koos söömisel on väga õhuke piir. Täiesti kindlalt tunnen ma ennast kõige paremini väherasvasel täistaimsel elus toidul. Piisas paarist kuust, et sellest aru saada. Ent kui ma sellega aastaid tagasi alustasin, sain vastu päid ja jalgu sugulastelt, tuttavatelt, sõpradelt, mu mees sõi siis veel ka piimatooteid. Mul oli psüühiliselt raske ja ma sain toidult tuge. Otsustasin minna samm korraga, nii sain järjepidevalt ja kindlalt edasi astuda.
Piir on siin aga õhuke ses suhtes, et puuviljad ja küpsetatud toit ei käi kokku. Nagu ka rasvane toit ja puuviljad. Tundsin, et neil peab olema ajaliselt vahe sees, muidu tulevad seedeprobleemid. Ja mida rohkem töödeldud toit on, seda raskem seedida.
Ka on minu jaoks sobivam süüa rohkem päeval ja vähem õhtul. Bioloogiline kell ja keha sisemised keemilised protsessid toetavad arusaama, et sööma peaks valgel ajal.
Eriti oluline on ka magamine ja enne südaööd magama minemine. Kui lähen magama hiljem, näiteks öösel kell 1 (ja see on kerge juhtuma, kui on väga huvitav raamat), siis ajapikku mõju akumuleerub ja muudab olemise ebamugavamaks.

Taimne toit iseenesest avab vaimse teekonna. Loomade ja inimeste elu, üldse elu hindamine, vabaduse ja puutumatuse võrdsustamine kõikide olendite puhul, keskkonnas toimuva ja oma panuse tajumine… Lisaks teekond oma kehas. Kui selgeks kõik muutub! Kõik! Emotsioonid hetked… Ma polnud varem tajunud, isegi mitte mõelnud toidu tuimestavale mõjule, kuni ma seda oma kehal tunnetasin.
Ühtäkki taasleidsin endas meeletu uudishimu ja austuse elu vastu. Mind hakkas huvitama kõik inimeses ja looduses toimuv, füüsilised, keemilised, sotsiaalsed, psühholoogilised protsessid rakuainevahetuse ja peente keemiliste protsessideni välja, kvantfüüsika, psühhokinees, aatomite ja molekulide elu, kronoastrobioloogia… Ja ma avastan seda kõike mõnuga siiamaani. Ainuüksi sellest kirjutamine paneb mul praegu vere kiiremini käima :).

Emotsioonid muutusid selgeks ja voolasid minust läbi. Kui ma pahandasin, siis täielikult, see tunne haaras mu keha, ma pidasin seda halvaks emotsiooniks, millest peab vabanema. Kõndisin, koristasin, vahel pahandasin lastega, torisesin, isegi nutsin nii et vihapisarad silmas. See ei kestnud kaua ent pärast olin väsinud, tulid isud praetud ja rasvase toidu järele. Polnud varem märganudki kui väsitav on pahandada!

Näiteks läks mul üksvahe blender katki. Parandaja polnud eriline teenindusinimene, ei helistanud, aga blender juba 2 nädalat ootas koju toomist, lisaks selgus, et ta polnudki seda parandanud! Tundsin, kuidas minus kogunes tugev viha, ma olin nii ärritunud, et pisarad surusid silmist välja! Panin toru ära ja nutsin valju häälega. Samal ajal ise imestasin, püüdsin oma pisaraid aktsepteerida. Emotsiooni tugevus ja selle mõju langes kohe pärast selle mõistmist ja tunnustamist.

Kui tundsin tänulikkust, rõõmu, armastust, siis need emotsioonid osutusid väga kandvaks, täites terve keha ning justkui toidaks. Mu söögiisu vähenes ja isud taandusid. Rõõm ja ühtlane energia sellest emotsioonist kestis päevi.
Olen enda jaoks avastanud, et kui ma otsin endas mingit tunnet ja soovin seda tunda, siis see tulebki. Tänulikkus iseenesest aitab mul mediteerida ja energiavoolu korrastada. Aga kui ma mingil perioodil olen oma kaasast Taavist eemal, teen omi asju, loen-kirjutan-õpin jne, siis armastus tundena jääb tahaplaanile. Siis vahel ma teen palve, mõtlen kui tänulik ma kõige eest olen, meenutan tunnet, mis mul oli, toon selle esile ja soovin, et ma tunneks seda taas. Päeva-paari pärast tunnen sooja hoovust ja armastust, mis mul oma mehe vastu on. Siis jälle tänan selle tunde eest.

Kõik see tekitas minus huvi. Vaatasin oma 2 ja 4 aastast last ning tajusin, et emotsioonide ohjamise ning tunnetamise koha pealt pole ma neist kuigipalju parem. Aga peaks olema! Vastutus iseenda ja oma laste ees sundis arenema, oma emotsioonidega kohe tegelema. Otsustasin, et tunnetan kõiki emotsioone hea mõttega. Kui mind midagi pahandab, siis olengi pahane ja tunnetan seda, püüan seda suisa nautida. Ja kui rõõmustan, siis samuti. Selline emotsioonide aktsepteerime muutis väga palju. Esiteks ei tulnudki negatiivseid emotsioone kuigi palju ja kui ma neid aktsepteerisin, ei voolanud need minust lainena üle, vaid lihtsalt voogasid läbi. Hästi huvitav :).

Sarnane kehtib valuga. Põletasin end paar kuud tagasi ahjuga. Hirmus valus oli, tahtsin käe kohe külma vee alla panna, et valu ära läheks. Viimasel hetkel, aga peatusin ning otsustasin valu tunnetada. Tantsisin valuga, raputasin ja vehkisin kuidas tunne oli. Siis istusin köögis maha, panin silmad kinni ning tunnetasin, et valu oli käeseljal, piklik, tuiklev, sügav ja kile valu, kergelt tajusin valu terves käsivarres. Hingasin kergendatult, lasin pinge vabaks, tegin pea täiesti tühjaks ja olin oma valuga kahekesi, tundsin valu vastu armastust. Mõne hetke pärast hakkas valu taanduma ega seganud mind enam.

Füüsilised erinevused küpsetatud ja elus toidul
Kui ma söön elus toitu, siis mõne aja pärast keha justkui elavneb. Tunnen tugevdatult näpuotsi, varbaotsi, mööda keha jooksvat sooja tunnet, huuli, nina otsa, silmi, otsaesist, kõhtu. Võib olla on see seotud toitainetega, mis vereringesse vabanevad, võib olla lihtsalt elavnenud vereringest.

See tunne on erinev pärast elus ja pärast küpsetatud toidu söömist.

Kui ma söön nt puuvilju ja suure kausitäie salatit, siis mul on kerge olla kogu aeg. Mõne aja pärast tuleb kehasse justkui energiatulv, mis mööda sooni laiali valgub. Tunnengi kerget surinat näpuotstes, varbaotstes, jalatalla all, huultes, otsaees, silmad elavnevad. Kerge on hingata ja olla. See jõud annab mulle tõuke midagi teha. Hea tuju saab energiat juurde.

Kui ma söön küpsetatud toitu, siis söön nii palju, et mul oleks kõht täis. Ja kui mul on kõht täis, siis mul on kõhus raske, väsimus tuleb peale, liigutada raudselt ei viitsi, tuju läheb pigem veits allapoole kui ülespoole, silmad on raskemad kui enne. Mõne aja pärast ma tunnen jällegi elavnenult oma varbaotsi ja sõrmeotsi, otsaesist, huuli, jalataldu. Aga see on ka kõik. Mu silmad on unised ja ma ei viitsi ikkagi liigutada, tahaks hoopis magama minna.

Võib olla on see kõik just sellest, mis kõhus toimub. Kui palju on kulunud energiat toidu seedimiseks, mis toit see oli, kaua see nüüd edasi kõhus peab olema enne kui välja saab ja mis ta seal kõhus edasi teeb…

Igaljuhul on elus toit teinud mind oma kehast teadlikumaks. Kõik on selgem ja tugevam. Ka emotsioonid. Kui mul on hea tuju, siis see on rõkkav ja tahaks justkui kehast välja saada. Kui ma pahandan, siis see ka on järsk ja kõikehõlmav.

Füüsilise poole pealt on eriti oluline trenni teha. Esialgu võtsin ma ju kohe kaalust alla, aastaid tagasi kaalusin üksvahe kuus kilo alla oma normaalkaalu. Ma ei tahtnud süüa loomset ja küpsetatud, aga puuviljad olid ebameeldivad ja igavad. Maadlesid isude ja paha tujuga. Mu keha oli justkui kokku kuivanud. Teadsin, et olen õigel teel, aga midagi oli ikka valesti. Mis siis aitas?
Rohelised smuutid, värvilised salatid, maisi krõpsuleivad, taimsed pasteedid, kinoa, aurutatud juurviljad. Suurima muutuse tõid rohelised smuutid ja trenn.
Ma ju kaotasin suure osa rasvast, lihased polnud selle all aga kuigi treenitud ja nüüd see paistis kõik välja. Lihtne lihastreening innustas mind väga, sest nägin tulemusi oma silmaga, mu keha reageeris nii kiirelt. Nautisin muusikat, trenni pinget, tulemusi. Ja lihaste olemasolu andis jõudu juurde.

Siit sai alguse ka puuviljaaeroobika :). Mul lihtsalt oli kodus nii palju puuvilju, aga mitte ühtegi hantlit või kangi. Nii et ma siis tegin puuviljadega trenni. Lapsed tegid tihtipeale kaasa, väga lõbus oli.

Ma tajun oma keha täielikult erksalt ja mul on oma kehas mugav. See paindub just nii nagu ma tahan, on kerge ja suht märkamatu elu elamisel. Ma ei mõtle, et peaks kõhu sisse tõmbama, et kõhus on raske, et kael on kange, pea valutab, selg on väsinud, jalad ei viitsi kõndida, nahk on kuiv…

Mul on pigem isu kogu aeg midagi teha, liikuda – liikumine teeb mulle rõõmu, mul on mõnus kui ma liigun.

Lisaks on isu täiesti tuntavalt väiksem, kui söön elus toitu õues päikese käes ja mälun seda pikalt ja mõnuga. Selliselt on juba väikesest kogusest kõht täis.

Veel midagi.
Kuigi ma tahaks siia kirjutada, et sellest kõigest piisab, sest see oleks nii lihtne, siis kahjuks mitte. Hästi suur mõju on suhetel. Mida lähemale iseendale jõudsin, seda kaugemale jäid teised. Ma elasin väga sügavalt üle “lahkuminekut” oma kahest parimast sõbrannast. Me olime ninapidi koos ja jagasime elus kõike 11 aastat. Viimased aastad muidugi vajusid suht ära, sest minul sündis laps ja neil mitte. Kellel laps on see teab, et uue inimese sünd avab elus hoopis uue mõõtme.
Tundsin end oma taimetoitluse, terviseteemade, loomade ja maailma päästmise teemadega sõbrannade seltsis täiesti üksi, naeruväärse ja ebavajalikuna. Pigem tegi kõige rohkem haiget vast see, et mind ei usutud ja mu juttu ei peetud oluliseks. Ka mu mees ei jaganud neid teemasid algul.

Aga tagasi minna ka ei saanud. Siin oli mu kirg, usk ja eesmärk. Eemaldumine vanast oli paratamatu. Väga raske oli lahti lasta. Niipea, kui tajusin oma kaotuse mõõdet, nutsin selle välja, kirjutasin sõbrannadele armastavad kirjad ning alustasin andestamisega.
Asja ei teinud muidugi lihtsamaks toitumisest ja elustiilist tulenevad keerulised suhted mõnede teiste pereliikmetega.

Üks hetk käis aga mingi klõps. Ma ei hoolinud sellest enam, lasin asjadel minna, olin enesekindlam ja tundsin ennast hästi. Mu pea täitus ideedega, mida kõike ma teha tahan… Tutvusin uute inimestega, kellega maailmavaadet jagan ning elu hakkas veeretama ette aina uusi ja põnevamaid võimalusi. Sel hetkel hakkasid mitmed sõbrannad minu elu vastu huvi tundma, mõned neist avastasid ka enda jaoks taimetoitluse ja veganismi, mitmed lihtsalt tunnevad selle vastu huvi.

Aga mis ma tahan öelda: kirg, eesmärk, suhted teistega, stress – sellel kõigel on väga suur mõju. Toit üksi ei päästa :).

Lähemalt... Liisa-Indra

Liisa-Indra
Inimene on imeline ja kõikvõimas, loodus vägev ja loomad justkui teiste rahvuste esindajad, sõbrad. Kui mu keha sai vabaks mürgisest toidust, sain aru palju see oli mind tagasi hoidnud ja kurnanud. Oleme terve perega veendumusel, et elus taimetoit on inimese loomulik toit. Kedagi ei pea tapma või piinama, et meie saaks elada. Igaühel on õigus rahus elada. Igaühel. Elame armastuses, tervises, õnnes ja rahulolus ning soovime sama teistele, liigist olenemata.

Vaata seda ka

Oktoobri Sõnum: Õige pöördub valeks ning vale õigeks. Vii ennast tühjusesse.

Oktoobris selgineb sisetunne, pöörduvad energiad ja avarduvad vaated. See, mis tundus enne õige ei pruugi …

14 kommentaari

  1. Tervist Liisa-Indra :)
    Väga tore artikkel Sinu poolt. Seda lugedes (eriti emotsioonide jne osa) tahtsin kohe tulla siia kirjutama, kuna olen oma elus taibanud, mis väärtus on teadlikkusel ning seejärel ka õigel toitumisel. Olen taimetoitlane, liigun veganismi ning toortoitluse poole – tasa-tasa. Ka minu pere jne on palju vastupanu osutanud toitumise muutmisele. Leian, et kergemal olemisel muutubki meel teravamaks – emotsioonid, kontseptsioonid saavad kerkida, neid näeb selgemalt.
    Minul algas see teekond aga teistpidi – nimelt just emotsioonidest vabastamisega – sealt taimetoit, edasi kontseptsioonide tühistamine (mõlemad siiani) ning eks sealtki läheb edasi, pikemad ajad teadvel, rohked taipamised, loobumised (mitte vajaminevast), teadlik tegevus, karma puhastamine jne.
    Mind rõõmustas su tähelepanek selle kohta, et vaatasid oma lapsi ning avastasid, et meie, täiskasvanute emotsionaalne seisund ei ole parem – me oleme ju nende eeskuju ka. Endal mul lapsi pole, kuid olen teadlik, mis mõju avaldab vanema emots. jne seisund lapsele. Võtame nii emotsioonid kui kontseptsioonid üle oma vanematelt, lähedastelt :)
    Jutt läks nüüd pikemaks – kuid tahtsin küsida, kas oled kuulnud Ingvar Villido enesemuutmiskunstide sarjast? Lilleorust? :) Võib-olla huvitab ka Sind see. Tavaliselt ei kipu ma seda soovitama, veelvähem võõrastele, kuid millegipärast kogu artikklit lugedes tekkis tunne, et kui Sa pole kuulnud – siis see on miski, mis võib huvitada. Emotsioonide vabastamine – kontseptsioonide tühistamine on kirjeldamatu kogemus. Minu elu muutis see tohutult. Nende tehnikate omamine aitab tunnetel jne konkreetselt ja teadlikult vabastada, muidu võib see olla kas liialt pikaajaline protsess või lihtsalt rohkem juhuslik. Aga seda on võimalik teravada, teha konkreetsemaks. Usun, et igaüks, kes muudab eluviisi tervislikumaks, hakkab rohkem märkama, mis toimub ja kui hea võib tegelikult elada olla :)
    Edu Sulle tegemistes ning värvi igasse päeva :)

    • Liisa-Indra

      Tere Elerin,
      väga huvitav lugeda Su kirja. Lilleorus olen käinud vaatamas ja Ingvar Villidost olen kuulnud, aga enesemuutmiskunstide sari on uus – tundub põnevalt, uurin ja tänan soovitamast! :)
      See on huvitav, et Sa räägid kontseptsioonidest ja emotsioonidest, mis me vanematelt saame. Kui sellele mõtlen, siis tunnen, et nii palju on enesega tööd teha ja usun, et see on protsessina kindlasti nauditav, uus ja põnev.
      Tänan Sind kirjutamast ja kogemust jagamast!
      Rõõmsat päeva :).

  2. Tere!

    Kõigepealt tahaksin lihtsalt tänada Sind niivõrd ilusa ja inspireeriva mõtteavalduse eest – ma tõesti tundsin seda lugedes, kuidas mu võnkesagedus ja tuju tõusid! Nüüd tean, et olen õigel teel. Ise olen hetkel lihtsalt taimetoitlane ja sedagi mitte päris, sest vahel harva söön ka kala. Mitte et ma sellest väga puudust tunneksin, aga kuna elan veel vanematega koos, siis nad ikka pooleldi sunnivad. Kuna muretsevad õigete toitainete kättesaamise pärast.
    Tahaksingi küsida, kas sul on mingeid nõuandeid, kuidas panna enda pere ja kõiksetähtsam oma elukaaslane enda uue eluvaatega ja -stiiliga kaasa tulema? Kas see juhtus Sinul pigem loomulikult või nägid selleks ka vaeva?

    Aitäh Sulle veelkord!
    Tänasest alates mõistan kindlasti elustoidu tähtsust rohkem ja selle mõju kehale (mulle väga meeldis, et sul olid nii kenasti välja toodud need muutused, mis on kehas toimunud!!) ning rakutasandile.
    Armastust! :)

    • Liisa-Indra

      Tere Maarja!
      Tänan Sind lahkete sõnade eest :). Eks igal asjal, inimesel ja olukorral elus on oma mõte, kõik õige ja vajalik jõuab meieni just kõige paremal hetkel, siis, kui oleme valmis seda vastu võtma. Olen leidnud, et hetkel, kui olen valmis millestki lahti laskma, tekib mingi vabanemine. Ja sel hetkel tuleb kõik vajalik tagasi, aga mittevajalik läheb ära.
      Mis puutub suhetesse ja elukaaslase kaasamisse, siis ma ei teinud seda üldse tahtlikult. Elukaaslastel siiski ju on ühised huvid, vaated, ühiselt veedetud hetked :). Ma lugesin oma raamatuid, kui tema vaatas nt filme, olime koos samas toas. Ja ma ikka kommenteerisin loetut, tõin talle välja huvitavaid kohti – sest need huvitasid mind ja ma tahtsin neid temaga jagada, arutada, tema arvamust kuulda. Ma austan väga tema põhjalikke teadmisi füüsikast ning tahtsin tema vaatenurka.
      Kui leidsin mingi huvitava filmi, siis kutsusin teda koos vaatama. Need raamatud ja filmid mõjutasid meid mõlemaid. Ta leidis, et neis on midagi ka temale, leidis endas huvi ja tahtmise neid vaadata. Üks osa sellest huvist ja tahtmisest oli kindlasti see, et me tahtsime teha asju koos.
      Mingid kergemad filmid ja “klassikud” nagu Food Inc, Forks Over Knives, A Diet For A New America, Plastic Planet, Thrive ja siis Earthlings; aga ka Amazing Grace, La Belle Verte – me vaatasime neid ja veel mitmeid koos, rääkisime ja arutasime pärast.
      Ma arvan oluline oleks luua mingi ühine pind ja siiras huvi teise inimese arvamuse suhtes, nii saab koos edasi minna.
      Ma loodan, sellest on abi.
      Säravaid mõtteid ja head kõhutunnet :)

  3. Muus osas on kõik väga rõõmustav ja hea meel lugeda, aga ma arvan, et see on ikkagi väga ohtlik, et te ei võta B12 toidulisandit. See on ainuke vitamiin, mida veganid tingimata peaksid võtma, sest toiduga seda ei saa, rääkigu mingid alternatiivsed netiartiklid, mida tahes. B12 puudujääk võib välja kujuneda pika aja jooksul ja siis võivad kahjustused olla juba kahjuks pöördumatud. Minu sõbral, kes on pikaajaline vegan ja samuti ei tarbinud B12 vitamiini, vaid lootis meretaimedele, tekkisid ulatuslikud närvikahjustused, tasakaaluhäired jms, veretest näitas olematut B12 taset. Loodetavasti vähemalt teie lapsed saavad B12 toidulisandit või B12 rikastatud tooteid? Vahel on lihtsalt nii kurb lugeda, et veganid, kes võiksid ometi promoda igati tervislikku eluviisi, hakkavad kalduma äärmustesse ja levitavad valeinfot rikkudes sellega potentsiaalselt ka teiste inimeste tervist.

    • Liisa-Indra

      Tere.
      Eks hirmust lähtuvas ühiskonnas on selline vaade täiesti mõistetav. Aga ma kinnitan, kõik on korras :). Ka julgen öelda, et ei pea tingimata lisandeid juurde võtma. Ma pole võtnud ja veri on okei. Kord aastas testin. Osalesime talvel tehtud suures taimetoitlaste uuringus ning ise olen lasknud Quattromedi Laboris eraisikuna verd testida (pole kuigi kallis, saab kiirelt teha, ei pea arstiga analüüsi vajaduse üle vaidlema).
      Aga taimetoitlaste uuringus selgus, et mehel on luud graafikust väljas tugevad, minul graafiku tipus (pärast kahte järjestikust rasedust ja pikka imetamist). B12 oli allpool, aga mitte defitsiidis. See oli tehtud nüüd talvel. Siis ongi kõik näitajad all. Varasügisel, pärast pikka ilusat suve rohke puhtast mullast tulnud loomuliku toidu ja päikesega, näitas, et B12 ja D-vit on täiesti normaalsed. Ja mul on kolmas aasta.
      Kui jääda lootma, et B12 saab merevetikatest, siis vb tõesti tuleb puudujääk… Vaata B12 artiklit, see selgitab väga palju -> http://banaanisaar.ee/b12/
      Ei tasu hirmust lähtuda, tasub uurida, mismoodi ja kust see B12 siis tuleb. Ja vb võiks mõelda ka nii, et aga kust siis metsloomad seda saavad, kust inimene seda sai enne kui see avastati (´48. aastal), mismoodi taimtoidulised loomad ellu jäävad?
      Planeedi kõige suuremad ja tugevamad loomad on taimetoidulised – gorillad, elevandid, kaelkirjakud, ninasarvikud, jõuhobud… Kuidas nad ometi ilma lisandita elada saavad? :)

      • Siis on hästi, kui kõik on hästi, aga mina veganina siiski võtan lisandeid, sest kõik tuntud ja tunnustatud veganeksperdid soovitavad seda ja kõik usaldusväärsed uuringud on näidanud, et veganid peavad B12 lisandit võtma.

        Näiteks: http://veganhealth.org/articles/vitaminb12 ja

        http://nutritionfacts.org/index.php?s=b12

        Ja ma ei näe mingit põhjust, miks peaks nende sõnades kahtlema.
        Loodetavasti olete lasknud ka homotsüsteiini taset veres mõõta, sest see on ka otseselt seotud B12 tasemega. Kui ei soovi lisandeid võtta, siis ega siin muud polegi, kui oodata ja vaadata. Üks vegan autor Erik Marcus on öelnud: “That vegan dude who proclaims you don’t need B12 will, in ten years, be the ex-vegan dude who proclaims veganism will destroy your health.” Loodan südamest, et teie tervis vastu peab ning et teil jätkub ikka tahet olla kaua-kaua vegan. :)

        • Liisa-Indra

          Mul on hea meel, et sa seda küsid. Sellest tõesti peabki rääkima. Uurisin veel lisaks nüüd paarilt tuttavalt ning sain kinnitust oma mõtetele.

          B12 TESTID
          Klassikaliselt vaadatakse B12 puhul homotsüsteiini, aga paremini saab puudujääki avastada MMA (Methyl Malonic Acid) uriiniprooviga. Ausalt, ei tea, kas seda Eestis ka tehakse. Homotsüsteiini ja MMA näidud tõusevad juba enne kui B12 puudusest kahju tekib, seepärast on need analüüsid head ennetavad. Kuid kõrgenenud homotsüsteiin võib viidata ka B6 või foolhappe puudusele, see pole eksklusiivselt ainult B12 seotud.

          B12 LISANDID
          B12 allikaid reklaamitakse erinevaid, vetikad spirulina, chlorella, dulse, sojast miso… Samas siin on väike nõks, mis viitab, et need allikad ei pruugi pakkuda siiski inimesele sobilikku vitamiini, on B12 analoogid. Ka ühes Soome uuringus vaadati toorveganite B12 taset, kõigil oli okei välja arvatud need, kes tarbisid regulaarselt chlorellat.
          B12 süstelisandiga on nt teada, et 12h hiljem seda enam kehast ei leia. Samuti on enamus süstitavast B12st valmistatud geneetiliselt muundatud bakterite poolt. (B12 on bakterite ainevahetuse jääk.) Ka öeldakse, et juba 3h hiljem on lisand kehast läinud, sa pissid selle välja. Ja nii tekib küsimus tõesti, et aga kes seda uriini siis pärast analüüsib, palju seal seda B12 oli, mis välja tuli.
          Isoleeritud lisand mõjub kehas stimulandina, võõrkehana, keha ajab selle lihtsalt välja.

          B12 UURINGUD & MIDA SOOVITATAKSE?
          Suured organisatsioonid nagu ADA, WHO jt tõesti soovitavadki lisandit, soovitatakse peamiselt B12 ja D-vitamiini (austraallastele ja hawaiilastele ka). Ent absoluutselt ei saa väita, et seda soovitavad ka kõik tuntud teadlased ja et kõik peaks siis järelikult võtma. Peab vaatama, miks soovitatakse, mis olukord kehas on, mõistma nii lisandi kui keha olukorra olemust ja tagamaad. Et saaks teha teadliku valiku.

          Raamatute ja uuringute The China Study ja Whole autor, 8 USA eliitooli hulka kuuluva Cornelli Ülikooli emeriitprofessor dr Colin T. Campbell nt ei soovita. 40 aastat perearst olnud, ise vegan, lapsed ja lapselapsed veganid dr McDougall enne soovitas nüüd enam ei soovita. 35a toorvegan olnud kiropraktik, toitumisnõustaja, treener, triatleet Douglas Graham ei võta ei soovita… Mõned nimed, neid on raudselt veel, kui otsima hakata.

          AGA VAATAME SIIS, MIKS ÜLDSE SOOVITATAKSE
          B12 avastati 60a tagasi, tänaseni pole teadlaste seas selget arusaama, kui palju seda täpselt vaja on ja mis on selle kõik funktsioonid. Samuti, seni, kuni on inimesi, kes elavad ilma igasuguse B12 puuduseta ja lisandit ei võta, on selle vajadus üldpopulatsioonile teaduslikult tõestamata.
          Suured organisatsioonid soovitavad B12 sest ühelt poolt on inimeste söömisharjumused steriilsed, toit on külmutatud, kuumutatud, töödeldud; teisalt on see äri, majandusele kasulik.

          B12 testitakse peamiselt veganitel, kuid see probleem on palju levinud ka lihasööjatel, neid lihtsalt ei testita nii palju. Lihasööjatel roiskuvad sooles igasugused asjad, sellises keskkonnas elevad ka igasugused bakterid, ka B12 tootvad.

          Ses osas ollakse ühel nõul, et B12 puudujääk tuleneb inimese sisemisest seisundist. Kui seedetrakt on korrast ära, siis polegi, jah. Kui vegan sööb palju jahutooteid, küpsetatud ja töödeldud toite siis ongi seedesüsteemis kehv seis. Aga mõjutavad ka rasestumisvastased pillid, antibiootikumid, massitarbimises olevad pesupulbrid, higipulgad, hambapastad, kreemid jmt. On looduslikes piirkondades elavaid veganeid, kellel pole puudujääki hoolimata sellest, et nad lisandit ei võta – miks?

          Puudujäägist räägitakse palju ja seda peetakse veganite puhul tavaliseks. Nii et paljud kardavadki. Aga kui inimene saab mõttega muuta oma DNAd ja rakuainevahetust (mõlemad teaduslikult tõestatud ja Nobeli preemiaga pärjatud), siis miks ei võiks külge mõelda ka B12 puuduse? Vabalt!

          Ja endiselt soovitan lugeda ka b12 artiklit banaanisaar.ee/b12 – see selgitab palju.

          Kõike head! :)

  4. Tere Liisa-Indra,
    kas Te oskaksite ka öelda, et kas toortoitlus aitab mul e. coli bakterist vabaneda ? Kas ma puuvilju tohin sel juhul süüa ? Olen toortoidul (enamus ajast) aga “murdun” tihti. Arstid keerasid oma antibiootikumidega mu tuksi. Nüüd seedimine tuksis, e. coli ja (arvatavasti ka pärmseen). Töödeldud toitu saan süüa, a mitte kaua. Mind just huvitab hetkel e. coli ja puuviljad. Kas tohin üldse viimaseid süüa ?

    Päikest !

    • Liisa-Indra

      Tere,
      mulle tundub sind võiks aidata paast! Paastud veega või taimetee ja meega, siis juurviljamahladega või roheliste puuviljasmuutidega. Sul vast oleks hea toetada keha jääkide eemaldamisel enne. Eriti oluline on roheline smuuti – rooma kapsas, spinat, lehtkapsas ehk kale… Muidu nende puuviljade toime võib sind algul ära ehmatada :). Ja jõhvikad-pohlad, need on ju imetegijad, kui e.coli on. Aga ka õrnalt aurututaud juurviljad nagu brokoli on soovituslikud, kui on kõhumured, nt pärmseen jm.
      Lisaks on siinjuures sul tähtis mõelda toidu kombineerimise peale, et puuviljad ei satuks kokku rasvase ja raskema toiduga jne. Siis on jama, gaasid, raskus jm. Vt elus toit -> toidu kombineerimine.
      Ma nüüd ei tea, kas seen on sul ainult kõhus välja löönud, aga igal juhul viib loomulik toitumine sind tervisele lähemale.
      Soovin head!

  5. Tere Liisa-Indra,

    see Sinu kirjutis on küll väga tänuväärt! See on inspireeriv ja julgustav.
    Meie pere kõigub siin toortoidu ja taimetoidu ja ökotoidu ja Eesti-toidu vahepeal. Oleme parasjagu Rootsis ja kohaneme-avastame alles seda, mis siit leida on ja kuidas sellega oma toidulauda katta. Tunne, et toor- ja vegan on tõesti see, mis teeb kergeks ja helgeks, kuid veel pole üdini selle sammuni jõudnud. Laps (2,5a) tahab muudkui makarone saada (eks valin ikka öko ja spelta jms võimalusel), teine on rinnapiimal (4k) ja mees tahab ikka midagi mõnusat ka saada vahepeal :) Niiet mul tuleb oma kokandusoskuseid kõvasti tõsta, et osata teha head ja küllastavat toortoitu ja veganit vahepeale.
    Ent kui siht on selge, on lihtsam liikuda ja nagu ma ütlesin, siis see kirjutis on just üheks selliseks maamärgiks!
    Suurimad tänud.

    • Liisa-Indra

      Ma tänan lahkete sõnade eest!
      Eks ta ole, ma polnud kunagi suurem asi kokkaja, aga taimetoidule minnes tekkis täielik kirg ja hasart retsepte katsetada, neisse oma nüansse lisada. Vb on nii, et kui midagi tõeliselt huvitab, kui sa millessegi kirega suhtud, siis see huvitab sind igast küljest ja täielikult?
      Muide, oled kuulnud Tord Lyseving´ist – u 30a puuviljadel elanud rootslane, väga huvitav tegelane, käis kevadel Eestis seminari pidamas.
      Kõike head Rootsi!

  6. Sooviks ka B12 osas paar sōna sekka öelda toitumisnōustajana.Pigem tasuks seda lisandit veganitel ikka vōtta kui julgustama ,et seda pole vaja…B 12 varusid jagub inimesel keskmiselt 8 aastaks organismis,seega ongi praegu kui olete vegan olnud 3 aastat analüüsid korras. Vereanalüüsidel lisaks kliinilisele näitajale on ka tervislikud näitajad,mille pōhjal saab varakult avastada puudujääke organismis. B12 korral vōiks tähelepanu pöörata kui see näitaja on alla 300. Seega minu nōuanna veganitele, testida korra aastas oma verd ja kui B12 näitaja on alla 300, tuleks lisandit vōtta! ( muidugi hea kvaliteediga, looduslikke ja veganitele mōeldud)

    • Liisa-Indra

      Tere Margit.
      Ma arvan, et põhiline on võtta maha hirmu ja tuua esile uudishimu. Kes iganes tahab süüvida B12 olemusse, otsib ise meditsiiniajakirjadest ja andmebaasidest uuringuid, loeb tuntud teadlaste-arstide soovitusi, see võib avastada, et soovitused B12 osas on üsna vastakad ja eriti just viimastel aastatel muutunud. Inimese varud tõesti aeguvad, kuid enam ei peeta seda ainult veganite probleemiks, vaid kehvast seedetraktist tulenevaks. B12 tootvad bakterid on inimeses ninasõõrmetest pärakuni. Veganitel, eriti elus toidul olevatel, peetakse seedetegevust enamasti väga heaks. Ka paastumise tulemusel on nt B12 näit tõusnud.
      Lisand ei muuda põhjust. Kui põhjus jääb lahendamata, süvendab see ainult probleemi. Ka on teada, et veganitel ongi väiksem näit, st väiksem vajadus. Rahvusvaheliselt on kinnitatud, et kui näitaja on 150pg/ml (pikogrammi milliliitris), siis on okei.
      Ka tuleb arvestada, et talvel ja varakevadel võib näit olla kõige madalam, pärast suve aga kõrgem. Pluss, kui B12 on madal, siis tihtipeale on leitud, et vähe on ka muud, see aga tõstatab küsimuse elementide koostoimest.
      Kõike head :).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga