Seiklusrada = elurada = õpetused lastelt

Perepäev Zooseikluspargis. Kui vaadata seiklusrada nagu elurada siis on eriliselt põnev jälgida, kuidas lapsed seda oma puhtas olemuses läbi teevad.

Hirm tundmatuse ees asendub peagi seiklusjanuga, kui kõrvalt toetada, mis iganes laps otsustab.

Kohe alguses selgus, et nii Joonasel (7) kui Ellil (5) on selgelt oma visioon. Meie asi Taaviga oli seda lihtsalt kõrvalt jälgida ja vajadusel toetada, nõustada.
Elli näiteks otsustas ühel rajal üldse mitte ettenähtud kohas kõndida, vaid astus kõrvalt mööda trossi (mis oli mõeldud kätega hoidmiseks).
Ja kui ta kukkus ega saanud enam üles, sain talle öelda: “kui sa kukud, lase kõigest lahti” – õpetus, mille mulle jagas Nõmme Seikluspargis üks puude vahel radasid täiendanud haldjamees. :)
Elli lasi kõigest lahti, ajas pepu üles ja tõmbas ennast uuesti raja peale. Ja see õpetus aitas teda hiljem ka, kui mind kõrval polnud.

Kuigi neil oli teada, et karabiinid peavad alati kinni olema, lasin Ellil ühes madalamas kohas proovida, mis siis saab, kui need kinni pole. Ta kukkus mulle sülle ja pidi poolelt rajalt uuesti alustama.

Joonas jällegi lippas mööda radasid erilise entusiasmiga. Ukerdas ja sättis, aga hätta jäi harva. Lõpuks ronis minuga ka viimasele pikale liurajale ja jäi seal kinni. (Me suuri radasid seekord ei teinud, kuid viimasest liust ei saanud ka ära öelda). See vist pole ikka ainult mina, et kardan kinni jäämist. Täitsa inimlik tunne ilmselt. :) Veits rippus seal, kuni juba teada Kristjan viskas Joonasele haaramiseks nööri, et ta võrku saaks tõmmata. Alla sai juba ise.

Kord lapsed askeldavad oma teel, kord avastavad täiesti uue meetodi selle tee läbimiseks, kord teevad rajast hoopis kiige ja kiiguvad elu eest, kord viskavad jalad üles ning naeravad kogu südamest. Ja alati ootavad nad lõpuliugu!

Meie asi vanematena on nendega kaasa rõõmustada äratundmises ja teadmises, et meie asi on lihtsalt kõrval seista ja võimalusel kukkumisi pehmendada, nõuga toetada. Sest tee läbivad nad ikka ainult ise ja omamoodi.

Liisa-Indra

Lähemalt... Liisa-Indra

Liisa-Indra
Inimene on imeline ja kõikvõimas, loodus vägev ja loomad justkui teiste rahvuste esindajad, sõbrad. Kui mu keha sai vabaks mürgisest toidust, sain aru palju see oli mind tagasi hoidnud ja kurnanud. Oleme terve perega veendumusel, et elus taimetoit on inimese loomulik toit. Kedagi ei pea tapma või piinama, et meie saaks elada. Igaühel on õigus rahus elada. Igaühel. Elame armastuses, tervises, õnnes ja rahulolus ning soovime sama teistele, liigist olenemata.

Vaata seda ka

Vegan Ajakiri: Loomade kodustamine põhjustas inimestele vägivalla sõltuvuse?

Huvitav, kust kohast pärineb inimesel soov omada, piirata, vangistada ja piinata teist olendit? Sai see …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga