Taimetoit tegi pea selgeks – esimene kokkupuude elus toiduga

Kui me Taaviga 2005. aastal tutvusime, algas sellest teekond, mida poleks osanud uneski oodata. See oli just midagi sellist, mida ma olin oodanud ja soovinud. Aga algas see üsna ebamugavalt…

Ma juhtisin noortelehte Versus (see ei olnud ebamugav, vaid eluäge, ebamugav koht alles tuleb), viisin selle Eesti Ekspressi vahele (noortelisaks), tegin saateid Raadio 2s, osalesin Maailma Ajalehtede Liidu noorteosa tegemistes, õppisin Tallinna Ülikoolis riigiteadust ja riigikaitset, mõni aeg tegin tööd ka kaitseminnis ja Eesti-NATO ühingus…
Ma olin üks neist õnnelikest inimestest, kellele töö oli hobi. Suuresti just tänu Maailma Ajalehtede Liidule sain reisida näiteks Kesk-Aasiasse Kõrgõstani pealinna Biškeki sealseid noori koolitama (täiega kultuurilaks), istusin eluigavatel Brüsseli noorsootöö miitingutel (need inimesed on robotid! Aga ööelu oli vinge :)), reisisin Argentiina pealinna Buenos Airesesse maailma noortelehtede eripreemiat vastu võtma (jeei!), tutvusin Inglismaa popimate ajalehtede toimetajatega, nägin Maailma Ajalehtede Liidu Pariisi kontori siseelu, istusin neli tundi Moskva lennujaama kinnipidamisruumis kahtlase isikuna (jaah, kreisi, koos hiinlastega istusime, passid võeti ära!), osalesin Prantsusmaa ringreisil ELi väitlustel (ja pidutsesin Pariisi Ülikoolis Sorbonne´is, kui Eesti ELiga liitus, jee!), sõitsin mööda Baltimaad konverentsidele ja kohtusin kõiksugu värvikate tegelastega.

Elu oli pöörane ja uus. Plaanid suured. Ükshetk aga tundsin, et midagi on puudu. Ma olin siis Maailma Ajalehtede Liidu tegemistega täies hoos ja Versus oli juba Eesti Ekspressi noortelisa. Ma ei teadnud enam, mida ma tahan. Selle, mida tahtsin, olin juba saanud. Ja polnudki edasi mõelnud. Tahtsin armastada täiest südamest. Versus ei tundunud enam huvitav ja selle lõpetasimegi 2006. aastaga ära. Mul on läbi elu olnud nii, et ma lihtsalt ei saa teha midagi sellist, millesse ma ei usu või mida ma ei armasta. Järjest ütlesin kõik muu ka üles, tundus õige. Ülikoolis käisin edasi.
Järsku oli kõik tühi, kiire lennuga elu ja nüüd puhus ainult tuul… Ma ei igatsenud muud kui ainult tunnet, mis mul oli Versust tehes – võisin kasvõi lennata, kõik oli võimalik!

Kadriorutsikid_kollaneMa olin siis 21
ja elasin koos parimate sõbrannadega Kadrioru korteris. Kõik oli justkui hästi. Aga midagi oli väga valesti. Midagi oli valesti juba pikemat aega ja nüüd polnud enam tagasiteed. Ma ei teadnud, kuhu edasi minna, mida oma eluga teha.

See oli 2005. aasta novembri argipäeva õhtu. Tulin just töölt ning tundsin, kuidas mind kurnab kummaline väsimus. Läksin oma tuppa ja heitsin selili voodisse, kui järsku läbistas keha tugev värin, mingi sisemine raputus ja ma hakkasin hirmunult nutma. Jooksin vannituppa, lukustasin ukse ja istusin pesumasina peale, otse peegli ette. Uurisin küsivalt oma pisaratest märga nägu. Polnud vaja vähimatki pingutust, pisarad lihtsalt voolasid ja ma muudkui nuuksusin. Ma ei saanud aru, miks ma nutan, mis mul viga on, kõik on okei, mida pekki ma nutan?!

Ei tulnud vastust. Hirm sees aina kasvas, ma ei saanud aru, mis toimub. Kartsin kontrolli kaotada. Kartsin, et ma ei kontrolli oma keha ja mõistust. Siit edasi, samal õhtul, mõtlesin siis juba laiemalt – mis on minu elu eesmärk, miks ma elan, miks see vajalik on? Et ma ühtegi vastust ei teadnud, hirm aina kasvas.
Hakkasin kartma, et võin teha midagi hullu. Mis takistab mul praegu akent avamast ja sealt alla astumast? Ma ju võiksin seda teha!? Tõenäoliselt ei juhtuks muud, kui et ma murraks mõned kondid, sest me elasime 2. korrusel. Aga kogu mõte iseenesest oli hirmutav.

Helistasin emale. Ütlesin, et tunnen ennast vaimselt väga halvasti ja pole aimugi, milles asi. Ema saabus väga kiirelt. Ta oli kaastundlik, aga samuti täiesti nõutu. Ütles, et ta just nägi sellist asja Pealtnägijas – üks naine hakkas heast peast kartma välja minemist. Lihtsalt paaniliselt kartis iga kord, kui kodust välja astus. Ja siis lõpuks selgus, et ta oli üle elanud lennuõnnetuse ning selle oma mälust kustutanud! Kuna mul olid just lähestikku olnud reisid Argentiinasse, Belgiasse, Kõrgõstani ja Leetu, siis mõtlesin, et võib-olla juhtus midagi halba, mille ära unustasin…
No vau, selle vastu pole midagi panna. Aga kui midagi juhtus ja ma selle ära unustasin, siis kuidas seda niisama lambist mäletada saaks? Ja mis võis juhtuda? Midagi vägivaldset? Vägistamine, klassika… Füüsilised sümptomid puudusid.
Tunne oli, et midagi pole nagu juhtunud. Ma ei tea, mis toimub. Mõtlesin, et mul on pigem eksistentsiaalne kriis vist. Aga no mida helli, miks!?

Otsustasin, et aidata võiks sõbranna kõrvaltoas,
kes oskab pendliga veesooned välja tuua. Ta tuli kahtlevalt appi ja pendeldas peaaegu tunni mu toas. Istusin emaga vaikselt köögis ja ootasin. Pendeldamise tulemusena tõstsime toas mööbli ümber, olingi just veesoonel ja hartmani ristil maganud. Kas see võis olla minu sisemise varisemise põhjus? Ema lahkus murelikult. Kui hiljem kaks parimat sõbrannat ka koju tulid, rääkisin neile, mis oli juhtunud, nad olid nõutud, kuid toetavad. Paremaks ei läinud. Õnneks ei läinud enam suurt hullemaks ka. Aga see ei aidanud.

Avastasin, et õhtuti, kui tahan magama jääda, tekib mul pinge kuklasse, mis levib üle pea ja koondub ninajuurele. Siuke surumine ninajuurel. Pluss meeletu mõtete võidujooks peas. Ma ei suutnud ühtegi neist kinni püüda. Lihtsalt kümned ja kümned erinevad mõtted päevast, elust, inimestest, ideed, mured – kõik korraga. Hakkas tunduma, et viibin kogu aeg kuskil väga kärarikkas kohas, et ma ei kuule enam ennast. Ja kõik, mis minuga toimus tekitas hirmu, sest keegi ei osanud aidata ei nõu ega jõuga.

Järgmised päevad veetsin vanematekodus. Ma ei suutnud magada ja tahtsin kohutavalt rääkida. Ainus, mis aitas sees toimuvat auru välja lasta, oli sellest rääkimine. Lihtsalt rääkimine, rääkimine rääkimine. Rääkisin kahe lähedase sõbranna, ema ja vanaemaga ning olen tänulik, et nad mind nii osavõtlikult kuulasid. Lihtsalt kuulasid. Ikka need samad eksistentsiaalsed teemad – kes ma olen, miks ma siia sündisin, miks üldse on maakera ja kosmos, kuidas saab universum olla lõputu, miks elavad maakeral inimesed, miks mina elan… Mis siis saaks, kui ma sureks? Miks ma oma mõtteid ei saa kontrollida, miks nad niimoodi mööda pead ringi traavivad? Kas see tähendab, et ma ei saa kontrollida ka oma keha? Kas võib olla, et hüppan aknast alla? Kas ma tahaksin seda? Mida ma tahan?

Nii palju imelikke küsimusi. Nii palju vastuseid. Ja siuke tunne, et need vastused on mu sees olemas, aga ma lihtsalt ei kuule, sest nad kõik karjuvad vastu samaaegselt.

Need päevad ööbisin oma vanas toas, kuid ei maganud üldse. Tagasivaadates oli see mingi füüsiliste sümtomite kulminatsioon. Ma higistasin meeletult ja vähkresin voodis. Ükski asend ei sobinud, terve keha tuikas. Ja pea sumises! Milline kohutav sumin ja pinin! Ning mu käed! Need olid justkui aktiveeritud, nagu toona kirjeldasin. See oli ainus, mis ma oskasin öelda.
Sel ööl aitas mind üleni valge kass Pets, kes veetis selle nädalavahetuse minuga. Tavaliselt ta magas vanemate voodis, kuid need ööd ronis ta mulle pähe! Ainus kord, kui magasin, oli siis, kui Pets pea kohal nurrus.

Tundsin, et käisin põhjas ära, nüüd lähen edasi. No seisma ei saa igatahes jääda, kuskile poole peab minema ja tagasi ma ei lähe, jääb siis ainult edasi. Pealegi, minus kasvas huvi teada saada, mis toimub. Tahtsin oma küsimustele vastuseid.

Olin hämmastusega tunnistajaks perearsti ja neuroloogi suvale kirjutada mind ära kuulamata välja antidepressandid. Neid üldse ei kottinud, mis toimub, lihtsalt tuimesti peale ja järgmine patsient.

Uurisin siis antidepressantide kohta ja jumal tänatud, et ma neid ei võtnud! Jõin hoopis naistepuna teed, mis peaks olema looduslik antidepressant :).

Täpp silmas – kujutan ette?
2006. aasta kevadeks olin lasknud teha oma peale kompuutertomograagfia (äkki mul on peas kasvaja?), keeldunud kahe arsti antidepressantidest, käinud neuroloogi juures ülevaatusel ja korduvalt EKGs (sest mul oli tunne, et mu süda taob kogu aeg meeletult kõvasti) – füüsilised andmed olid kõik korras. Lisaks ilmus mul 2006. aasta kevadel silma mingi täpp, mis liikus vaateväljaga kaasa. Riiklik silmaarst ütles, et pole midagi, silmad korras, järelikult on probleem psühholoogiline. Ma ei saanud teda uskuda, sest ma ju nägin seda pagana halli täppi oma vaateväljas, tegelt isegi kahte. Eraarst ütles samuti, et pole midagi. Kolmas eraarst arvas sama, aga kui olin juba majast väljumas, kutsus mu tagasi, vaatas uuesti mingi vingema masinaga ja kinnitas, et on jah täpp!!! Jee, minu võit, ma pole hull! Küsis, kas ma võtan beebipille, kinnitasin, et võtan. Ta ütles, et need hallikad kogud mu vaateväljas on veresoone tükid silma klaaskehas, hulbivad seal silma sees vedelikus ringi. Et mul on olnud silmas tromb, veresoon lõhkenud. Ja et nüüd jääbki nii, vb lahustub ise ära kunagi. Ja et see on tegelt üsna tavaline. Aga et naistearst peaks alati sellest rääkima, kui ta pille välja kirjutab. Mulle polnud keegi rääkinud ning selgus, et ka sõbrannad kuulsid sellest esimest korda!
Justnagu elu oli fookusest väljas, olid silmad ka. 2006 talvel olid silmad -1 ja 2006 kevadel tagasi 0.

Paar kuud käisin ka holistilises psühhoteraapias, see aitas kahte moodi – ma sain rääkida võõra ent väga sümpaatse inimesega ja keegi teine ei saanud teada, mis me rääkisime; teiseks see teraapia vorm iseenesest oli mugav ja täielik, arvestas keha tervikuna. Nii et soovitan :).

Toit kui ravim – taimetoidu detox
2006. aasta kevadel sattus mulle kogemata kätte naiste ajakiri Anne ning mu hulpivate täppidega silmad jäid pidama sealsel uute raamatute osal, kus oli raamat nimega „Toit kui ravim“. Läksingi siis poodi, ostsin raamatu ja tegin läbi sealse mürkidest vabanemise programmi ehk ei söönud neli nädalat liha, nisu, piima, muna ning suhkurt-soola-pipart, vaid palju puuvilja, juurvilja ja asenduskraami vanade sõltuvuste asendamiseks (sojapiim, taimsed pasteedid jne) – vot see pani palli veerema!

Siga, veist ja maksa ma juba varem ei armastanud, kuid olen nendega üles kasvanud, liha on mu vanematel senini au sees, kui ei söö, oled imelik. Väiksena olin tihti angiinis, kuni teismelisena mandlid ära opereeriti. Tänaseni on alles kalender, kus kirjas kõik vaktsiinid, mis mu väiksesse kehasse lapsena süstiti. Ning pidevalt olid mul kummalised kõhu- ja seljavalud. Et arst midagi muud ei osanud teha, siis saadeti mind korduvalt magnetravile (20min surisesid triikraua taolised asjad selja peal). Homöopaatia leevendas ka. Vaistlikult hoidusin liha söömisest, sest sellest tuli vastik raske ja loid tunne. „Sa pead liha sööma, kust sa siis rauda ja valku saad!“ Mäletan, kuidas koolihommikutel ootas mind köögis piimaga kaerahelbepudru, mul oli alati pärast selle söömis kõris lämbumistunne. „Piim on vajalik, siit saab kaltsiumi!“ Oh! Kui kaugel see kõik tõest on!!

See detoxi kuu muutis mu elu
Võiks isegi öelda, et päästis. Detox kestis neli nädalat, iga nädalaga tundsin, kuidas energiatase on aina ühtlasem. Polnud enam nii väsinud ja ükskõikne, terve päev oli ühtlane energia. Ehmatavad negatiivsed mustrid, a´la ma ei kontrolli oma pead ja keha, jäid maha. Kuigi ma ei teadnud oma elu eesmärki, sai aina selgemaks, et kindlasti pole selleks teiste liikide piinamise ja tapmise toetamine, maailma reostamine. Pigem vastupidi. Tekkis tunne, et mina saan maailma muuta ja see andis mulle võimu tagasi.

Üleüldine udu peas hajus täiesti. Mõte oli selge ja sillerdav, mõistus terav. Mind hämmastas, kui stabiilsed on mu emotsioonid ja kui vähe negatiivne mind kõigutas. Seda hämmastan siiani!

Sest toona ma ei hakanud kohe täiesti taimetoitlaseks, pärast detoxi nihkusin ikka tagasi, sõltuvus nisust ja kõrgelt kuumutatud toidust oli liiga tugev. Samuti väline surve. Samas, liha ei kottinud suht üldse.

Mul olid enne silmaalused veits tumedad, nüüd on see läinud. Võimalik, et mul oli gluteeni talumatus, perearst toona keeldus allergoloogile saatmast ja ma ei viitsinud võidelda. Igaljuhul näitavad tumedad silmaalused minu puhul vähest vedelikutarbimist, vähest magamist või mingisugust allergilist reakstiooni.
Praegu näen seost ka seljavalude ja seedimise vahel. Kui ma ei pööra tahelepanu toidu kombineerimisele, söön enne toitu, mille seedimisega läheb kauem aega ja siis peale nt puuvilju, mis seedivad kiiresti, siis on tulemuseks kohe käärimine. Lisaks popid kombinatsioonid, mis on seedimisele täiesti valed, süsivesik/tärklis+valk, nt kartul+liha+hapukoor, pizza juustuga, kreemikoogid jne. Kui ma söön toitu, mis on tugevalt küpsetatud ja mille seedimine võtab kaua aega, siis tuleb alaselga valu.
Samuti läks nahk ilusaks. Ikka tulid aeg ajalt vistrikud näkku ja poorid olid mustad. Aga taimetoiduga seda polnud – nahk läks ilusaks klaariks.

Käisin ka paar korda nädalas sörkimas. Alguses ei suutnud üldse, kohe hakkas pistma ja väsisin kiiresti. Siis tulevane abikaasa Taavi soovitaski joosta tibusammudega ja kui väsisin, lihtsalt kõndisin kiirelt. Aga ajapikku hakkas selline füüsiline pingutus mulle väga meeldima ja ma sain selles üsna osavaks, suutsin kiirelt joosta pikki vahemaid absoluutselt väsimata.
Nüüd olen teist aastat vegan, enamuses elus toidul, ja täiesti hämmastav kui stabiilne on olla, kui vähe negatiivne mõjutab!

Mitu asja langes kokku, nende vastusteni jõudsin alles hiljem
Alustuseks oli terve 2005. aasta üsna emotsionaalne, nii et polnud väga ime, et mul aasta lõpuks juhe kokku jooksis. Kevadel sain teada ühe suure perekonnasaladuse, mida tundus, et teadsid kõik peale minu. Siis, teist korda lühikese aja jooksul, murdus mu süda. Ning töö oli lahe, aga ma ei teinud seda enam südamega. Lisaks, sain 2005. aasta suvel kuuajaste vahedega kaks vaktsiini, sõitsin september-oktoober palju lennukiga ning käisin üksjagu läbi nende kiiritavate detektorite, siia juurde lisaks rämpstoit ja väga tavaline toit ehk piim-liha-nisu.

IMGP1759Kuigi depressante oleks väga kergelt saanud, siis oma põikpäisuses ma siiski uskusin, et midagi on veel. Ja et kui ise olen siia sattunud, saan ise välja ka. Pealegi, ma lihtsalt tahtsin sellest välja, antidepressandid oleks andnud ainult lühiajalise tulemuse. Veidi enne olin kohanud oma tulevast meest ja laste isa. Armastus aitas ka :). Armastus kahe inimese vahel, armastus iseenda vastu. Ja armastavas suhtumises ümbritsevasse, sealhulgas teiste liikide vastu. See on hämmastav, kuidas mu keha ja vaim muutusid nii kiiresti paremaks ning tervenesid! ;) Esimest korda hakkasin vaatama, mis toimub mu ümber – inimestega, loomadega, keskkonnaga, maailmaga… Mingis mõttes ma ei kontrollinudki oma keha ja mõtteid – peas oli nii palju stampe, milles ma ei näinud kunagi põhjust kahelda. Aga see kõik lammutas mind seestpoolt. Varisemine oli vajalik ja vältimatu. Ma ei tea, kus ma selleta oleksin, see oli uuestisünd, avanemine.

Edaspidi tegin lihtsalt kaks korda aastas detoxi läbi. Sealt edasi aina mahedamaks ja taimetoidulisemaks, kuni siiamaani. Ma ei hakka siin üldse pikemalt rääkima, miks ma ei söö liha, piima, muna – üldse loomset. Üks asi on eetiline ja moraalne põhjus. Aga sinna jõudsin hiljem, alustasin sellest, et see pole mu kehale hea.

Sellest, mis siis juhtus, et meie pere veganiks sai, kirjutan järgmisena.

 

Lähemalt... Liisa-Indra

Liisa-Indra
Inimene on imeline ja kõikvõimas, loodus vägev ja loomad justkui teiste rahvuste esindajad, sõbrad. Kui mu keha sai vabaks mürgisest toidust, sain aru palju see oli mind tagasi hoidnud ja kurnanud. Oleme terve perega veendumusel, et elus taimetoit on inimese loomulik toit. Kedagi ei pea tapma või piinama, et meie saaks elada. Igaühel on õigus rahus elada. Igaühel. Elame armastuses, tervises, õnnes ja rahulolus ning soovime sama teistele, liigist olenemata.

Vaata seda ka

Harvardi doktori soovitus eestlastele: “Ole nii vegan kui võimalik!”

Menukate raamatute autor, Harvardi psühholoogiadoktor Melanie Joy, soovitas Rahvusvahelisel Loomaõiguste konverentsil Eesti delegatsioonile tutvustada ka …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga