Täistaimetoit tõi perele tervise

Kui ma 2009. aastal esimest korda emaks sain, avastasin end mõtlemast lehmadele. See seos võib tunduda kummaline, aga nüüd olin mina ka ema ja imetasin oma poega. Ma ei suutnud ette kujutada, et minu poeg viiakse mu juurest ära, mind topitakse medikamente täis ja lüpstakse nii kaua kuni jaksan seista. Mu last ootaks tõenäoliselt lihalett. Kui kohutav! Aga iga kord, kui sirutan poes käe piimatoodete järele, siis ma ju toetan seda ettevõtmist. Vahet pole, mis liiki see ema on, ta on ema, meil on sarnane närvisüsteem, ta tunneb valu… Ma ei tahaks sellist kannatust kellelegi!

Siit hakkas vaikselt arenema ka täistaimetoidu idee. Ent mul oli vähe teadmisi ja ümber palju vastuseisu, nii et idee arenes väga aeglaselt. Katsetasime taimetoiduga juba varemgi, kuid põhiline pööre tuli 2011. aasta alguses, kui meie poeg Joonas vahetult pärast 2aastaseks saamist haigeks jäi. Üldiselt oli saanud tavaliseks, et kerge tõbi tuli peale kevadel ja sügisel.

Palavikukrampidega haiglasse
Otsisin just Joonase 2. aasta sünnipäevapeo jaoks koogi retsepti ja olin süvenenud kokaraamatutesse, Joonas magas ja Elli oli mul 7. kuud kõhus. Kui Taavi töölt koju saabus märkasin, et Joonas oli lõunauinaku kohta ebatavaliselt kaua maganud – kolm ja pool tundi. Järsku kuulsime lastetoast kummalist mõmisemist. Läksime Joonast vaatama, ta oli voodis tulikuum. Võtsin ta sülle ning hetkega lõi tema keha kangeks, silmad läksid pahupidi ning suust tuli tatti. Meie pisipoja keha värises tugevas krambis, käed tõmblesid ning ta oli täiesti kontaktivõimetu. Hirmuga vaatasin, kuidas ta huuled lillaks tõmbusid ning tal oli raske hingata, ainult kõõksus. Kõik see kestis alla minuti, aga see tundus liiga pikk. Ehmusime Taaviga meeletult ja kutsusime kiirabi. Aga kiirabist suurt abi polnud, nad ei osanud arvata, millest kramp on. Trampisid oma suurte buutsadega meie magamistoa valgel vaibal ja soovitasid enne haiglasse sõitu Joonasele paratsetamooli küünla panna. Tookord mõõtsime palavikuks 39,5, see on tal siiani krambipiiriks. Mässisin Joonase teki sisse, et Lastehaiglasse sõita. Tagatipuks kärisesid mul saapaid jalga pannes rasedateksad lõhki! :D Oh, see sõit on muidugi omaette teema – ei soovita kiirabiautoga sõita!

Kohutav kogemus Lastehaiglast
Lastehaiglas oli läbivalt ebameeldiv kohtlemine ja pidev ootamine. Mäletan hetke, kus Joonas nuttis, hoidis kätt kõhul ja ütles „emme, kõht valutab!“. Ma ei osanud teha muud, kui teda süles hoida ja kõhtu masseerida. Arsti vastuvõtul kuulati kopse, vaadati kõrvu-kurku ja küsiti palaviku kohta. Üks hetk, kui Joonas mu süles nuuksus, helises kabinetis must lauatelefon ja arst käratas: „No proovige nüüd ometi oma last rahustada! Ma ei saa niimoodi rääkida!“ Tegin ju kõik, mis ma oskasin! Kordagi ei küsinud ta, kas Joonasel on allergiaid, kas tal kõht valutab kuskilt, kas tal on kõht kinni või lahti, mis värvi on väljaheide… Ütles vaid, et tegemist on tavalise kõhuviirusega, et palavikuramp pole midagi erilist ning suunas meid vereproovile.
Olime nõus jääma perepalatisse, Taavi läks kodust riideid ja muud kraami tooma ning Joonas sai lõpuks ometi rahulikult magada. Helistasin meie toredale perearstile, kes selgitas, et palavikukrambid esinevad rohkem poistel ja kuskil 6. eluaastaks peaks krambitamine kaduma. Et see pole ohtlik, peaasi, et aju hapnikku saaks.

Arst oli Joonase kohta kirjutanud, et kui palavik on üle 38, peab rohuga alandama. Juhtus nii, et vastu ööd tõusis Joonasel palavik 38,5 peale. Otsustasime Taaviga, et kuna palavik on kehale kasulik, siis me ei soovi seda alandada, ent igaks juhuks võtaks ööseks ühe paratsetamooli varuks. Medõde vaatas siis Joonase kaarti ja ütles, et paratsetamooli ei saa, arst on kirjutanud välja Diclofenaci. Ma polnud sellisest rohust kuulnudki ning palusin paratsetamooli. Ja sealsamas, südaööl, pimedas haiglakoridoris, kus ainsaks valguseks medõe laualamp sain kaela terve laviini süüdistustega – arst on kirjutanud rohu, seda peab võtma; see pole koht kauplemiseks; kui lapsega midagi juhtub, on see teie vastutusel; ainult vastutustundetu lapsevanem ei kuula arsti…
Seisin seal oma suure kõhuga ja kuulasin hämmingus. Ükshetk katkestasin teda sama resoluutselt kui ta minuga oli rääkinud, vaatasin turskele medõele silma sisse ja ütlesin: „Ma ei anna oma lapsele rohtu, millest ma pole midagi kuulnud. Palun tooge mulle infoleht.“ Muidugi infolehte polnud. Aga kui see tunni pärast kuskilt välja võluti ja ma seda lugesin, pidin imestusest voodi äärelt maha kukkuma. Pole ime, et seda kerge käega ei jagata! Ükski normaalne lapsevanem ei annaks oma lapsele sellist rohtu!

Loe alati infolehte – Diclofenaci kõrvaltoime surm!
Ravimi infoleht oli mulle põlvini, mõõtsin ära. Suurem osa sellest on „mida on vaja teada enne“ ja „võimalikud kõrvaltoimed“. Infolehel on kirjas, et Diclofenac on valuvaigistav ja põletikuvastane ravim. On öeldud, et seda ei tohiks kasutada, kui: on tegemist alla 15aastaste lastega, raseduse esimesel kolmandikul ning kui esineb seedetrakti haavand või verejooks.
Infolehelt: „Võimalik on surmaga lõppeda võiva seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni (mulgustumise) teke. Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamisel koos Diclofenaciga on väga harva tekkinud tõsised nahakahjustused, millest mõned võivad lõppeda surmaga. Diclofenaci pikemaajalisel manustamisel on vajalik maksa- ja neerufunktsiooni näitajate ning verepildi kontroll. Üleannustamise nähtudena võivad tekkida kesknärvisüsteemi häired. Lastel võib esineda krampe. Lisaks võivad tekkida kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, mao- ja sooletrakti verejooksud ja maksa- ning neerufunktsiooni häired. Spetsiifiline vastumürk puudub. Seedetrakti kõrvaltoimed esinevad kõige sagedamini. Kui teil esinevad tugevad ülakõhuvalud, väljaheite mustaks värvumine, mis tähendab, et esineb verd väljaheites, siis lõpetage Diclofenac-ratiopharm 50mg rektaalsuposiidtide manustamine ja pöörduge koheselt oma arsti poole.
Artikkel Diclofenaci kahjulikkusest.
Vau! Väike laps ei väljenda ennast nii selgelt, ei tea ju kohe, kas tal sümptome on! Pluss, Joonasel oli kõhuvalu, kõht kinni ja tume, punakas väljaheide – võib olla tal kuskil sooles veritses, miks arst seda ei küsinud? Selle asemel, et tembeldada kõik rotaviiruseks võiks hoopis eeldada, et tegemist on seedehäirega ja uurida, mida ja kuidas söödud on, et sool nii haigeks on jäänud.
Läksin siis uuesti medõe juurde, ta andis mulle tüki Diclofenaci. Lükkasin selle tagasi ja ütlesin, et soovin jätkuvalt paratsetamooli.
Õde: „Arst on teile välja kirjutanud Diclofenaci, siis peate seda võtma!“
Mina: „Siin infolehes on kirjas, et kõrvalnähuks on surm! Kui ma annan lapsele teist rohtu ja midagi juhtub, vastutan mina. Kui annan talle teie soovitatud rohu, siis vastutan ka ikka mina. See on uskumatu, et te annate lastele sellist asja, mille kõrvaltoimeks on surm! See on alla 15aastastele mittenäidustatud!“
Õde: „Ma toon teile paratsetamooli, aga pärast peate arstile ise selgitama.“
Mina: „Suurima heameelega!“

Läks nii, et Joonase palavik tõusis 39 kraadini, teadsime, et pool kraadi veel ja tuleb kramp. Aga siiski pidasime paremaks teda jälgida, mitte rohtu anda. Olime temaga öösel üleval, paari tunniga palavik alanes. Järgmisel päeval jäi kerge palavik, mis tasapisi lahenes.
Tagatipuks ei saanud haigla toitu ka süüa. Millist kräppi seal pakutakse! Liha, Kirde sai Lastevorstiga, või ja piimaga pudrud, peennisunuudlid, värvilised kallerdised ning kohvi. Palusime vanavanematel midagi tervist toetavat söögiks tuua. Ent Joonas hoopis paastus ja sõi vahepeal ainult apelsine.

Tagasi kodus, helistasin Lastehaiglasse ja küsisin, miks nad kirjutavad lastele välja Diclofenaci, kui see on näidustatud alates 15. aastast ja kui sellel on nii ohtlikud kõrvaltoimed. Arst vastas, et infolehte ei tasu nii tõsiselt võtta ja kõike ei maksa sealt uskuda. Neil pole selle ravimiga probleeme esinenud. :D.

Joonas sai oma sünnipäevaks enam-vähem terveks. Aga jäi nädala pärast jälle palavikku. Jälle tulid krambid. Seekord teadsime rohkem ja hoidsime haiglast eemale. Avastasime, et kui Joonase käed-jalad ja torso olid sama temperatuuriga, siis palavikukrampe ei tulnud! Medikamente pole sellest ajast enam andnud, lasime tal haiguse läbi põdeda. Ma muidugi valutasin südant ja lamasin pisarates ta kõrval, kui tal kõrge palavik oli… Aga küllap tuli see läbi teha ja õppetund vastu võtta.

Taimetoit tõi tervise
Lamades oma palavikus poja kõrval, Elli kõhus puksimas ja Taavi teisel pool Joonast magamas, hakkasin analüüsima, miks meie poeg haigeks jäi. Märkasin selget mustrit söögi ja käitumise vahel. Näiteks mäletan, et ta oli sünnipäeva hommikul ja enne seda pahas tujus, virises palju, justkui lambist hakkas nutma. Sel ajal sõime veel loomset ja palju kõrgkuumutatud toitu.
See on ikka nii, et kui kõhus on asjad korrast ära, on ka tuju kehv. Enne haigeks jäämist võib laps paar päeva pahas tujus ja vingune olla. Seda tasub tähele panna, sest siis saab haigust ära hoida (laps tahab paastuda, ei tunne toidu vastu huvi, pigem joob või sööb puuvilju). Lisaks tasub vaadata väljaheidet, kui on tugeva odooriga, on kõhus asjad korrast ära. Kui on tume ja kinni võib kahtlustada veritsemist kuskil sooles. Siia juurde käib ka keel ja hingeõhk – kui keel on valge ja hingeõhk kehv, siis on seedetraktis midagi korrast ära jne.
Sealsamas otsustasin, et kuna meie asi on tema eest hoolitseda, tahan anda endast parima – loomne toit on kahjulik ja ma pean leidma tee sellest mööda. Taavi polnud muidugi vaimustuses ja ajas vastu. See oli päris keeruline aeg. Muudkui tellisin internetist raamatuid, surfasin veebis. Mida rohkem teada sain, seda kindlamalt ennast tundsin. Kõik huvitavad kohad lugesin Taavile ka ette. Meie mõtted hakkasid aina enam samas suunas liikuma – tema tegi tähelepanekuid mulle ja mina talle. 2011. aasta sügisel otsustasime koos teha läbi detoks programmi (kuu aega ei söö liha, piima, muna, nisu, soola, suhkrut, pipart). Enne seda jõudsime perega veel kõik järjest haigeks jääda – palavik, nohu, köha, siuke tavaline laks. Pärast detoksi läksin mina mõneks ajaks ainult toortoidule ja lastega oleme siit peale veganid. Et Taavi aga armastas juustu, leppisime kokku, et ta sööb seda siis, kui lapsed ei näe. Külmkapis oli tema juust muna riiulil kaane all, et silma ei paistaks.
2012. aasta sügise algul märkasin, et lapsed pole sest peale haiged olnud. Mitte midagi! Isegi nohu mitte. Elli oli veel rinnapiimal, aga Joonas, ta oli rõõmus, magas hästi, väljaheide oli kerge, hele, lõhnatu, gaase polnud, kõik oli väga okei :). See andis kindlust, et me oleme õigel teel.

Joonas taimetoidule
Joonas on praegu 4+, ta on söönud elu jooksul lühikest aega ka loomset toitu. Algul putrusid võisilmaga ja sealt edasi tavatoiduni. Nii et tema ümbersuunamine paremate valikute juurde tõotas tulla tõeline katsumus. Algul Joonas ei tahtnud väga palju puuvilju ja küsis ikka spagette tomatikastmega, liha, tahtis merevaiku, võid, juustu tahtis päris pikalt. Puuviljad olid meil varasemalt pigem vahenäksid või oli nendega mingi magustoit pärast pearooga (loe toidu kombineerimise kohta, siis saad aru, kui vale on süüa puuvilju kõige lõpuks). Olin üsna nõutu ja kindel, et nüüd olengi oma lapse ära rikkunud, ta tahabki igavesti süüa saia, soola ja piimatooteid.
Kuid oli vaja ainult järjekindlust ja piisavalt nutikust. Serveerisin puuviljad toidukorrana, siis on selge, et rohkem midagi muud ei tule ja see ongi toit, mida peab nüüd siis sööma. Algul hommikuti, siis ka lõunati. Joonas ikka küsis putru ja võileiba, aga paari kuuga see hajus ja ta hakkas küsima puuvilju. Nutikust läks ses mõttes vaja, et teha vegan toidule üleminek veidi põnevaks – banaaninahad ja paprika-tomati krõpsud olid väga teema! Pluss puuviljade põnev presenteerimine. Hakkasin putrude tegemiseks täisterasid leotama ja segasin suurema osa pudrust kokku mõne smuuti või puuviljapüreega.
Mõne aja pärast küsis Joonas ise puuvilju ja pakkus välja väga huvitavaid kombinatsioone, nt tomati-rosina kook, meloni supp jne.
Kaasasin mõlemad lapsed söögitegemisse. Elli oli pisike, mõnekuune, tema panin turvatooli ja tõstsin sellega laua peale, et ta ka näeks. Tegime Joonasega koos smuutisid, värvilisi salateid puuviljakastmega, tooršokolaadi komme, väntasime masinaga suvikõrvitsanuudleid… Söögitegemine oli Joonasele palju põnevam, kui ta selles ise osaleda sai.
Otsustasin ka korralikult selgitada, millest need muutused tulid. Ta tuli mu juurde ikka küsimustega ja ma püüdsin vastata nii selgelt kui oskasin. Selgitasin, miks me ei söö enam liha (nii looma, kala, linnu), piima, muna, nisu, miks me ei taha toitu ahjus väga kuumaks lasta. Lapsed on väga nutikad ja targad, kui nendega kannatlikud ollakse ja rahulikult selgitatakse. Joonas sai ilusti aru, vähemalt oli tal mingi pilt olemas ja ta teadis, et ta saab alati juurde küsida.

Üks Taavi sõber tõi meile suure Kalevi kommide assortii ja andis selle uksel Joonase kätte. Joonas vaatas seda korra ja ütles: „Meie sellist jama ei söö! Kas sa tead ka, mis siin sees on!“ Oh, ma olin nii uhke! Too sõber tuli küsivate silmadega Taavi ja minu juurde pärima, et mis seal sees siis on :).

Ka vanavanemate juures on Joonas endale kindlaks jäänud. Kui mu isa sööb liha, siis Joonas läheb julgelt juurde ja ütleb: „See on surnud loom, kas sa tahaks, et keegi sind sööb? See teeb sind haigeks ju!“ Või pärib detailideni, miks keegi loomset sööb. Tema tarkust ja siirust on ilus kuulata.
Mis puutub haigustesse, siis nii pikalt haige nagu 2. aastaselt, pole ta enam olnud. Ikka on olnud nõrka nohu, isegi palavikku. Aga need kõik mööduvad kiirelt. Palavik on kaks päeva ja siis läinud. Kahe aasta jooksul on sellist paaripäevast palavikku olnud ehk kaks korda. Allergiaid ja talumatusi pole täheldanud. Aaa, ei, gluteen. Kui on hea portsu gluteeni saanud, siis on mingid muutused, tuju paha, järsem, vahel väljaheide ka tume ja tugevama odooriga. Aga see esineb siis, kui ta seda näiteks kaks-kolm päeva järjest saab.
Joonas selgitab meie elustiiliga kaasnevat lahkelt ka teistele, minult küsib ta nüüd vähem, pigem räägib mulle ise, miks ta enam liha-piima-muna-nisu ei söö. Ellile pole see üldse mingi tema, talle on see kõik väga loomulik.

Elli – meie vegan beebi
Elli pole loomset söönud. Ta on 2aastane, sööb ainult täistaimetoitu ning saab päeval ja öösel rinnapiima. Kui ta 8kuusena lisatoitu sööma hakkas, siis esimesed kuud õgis ainult banaane. Siis sai isu täis ja asus apelsini kallale. Pärast seda tuli mango ja siis melon. Võiks öelda, et Elli sai lisatoitu juba 3kuuselt, sest me andsime talle hammaste sügamiseks kõvasid jahedaid juurviljatükke plastmänguasjade asemel (leidsime, et ei soovi anda talle söömiseks hormoonsüsteemi segavaid plastmassi komponente, see on lihtsalt tobe).
Ellit pole keegi kunagi süstaldega torkinud ega kord kuus paljaks võtnud ja nagu lihakäntsakat mõõtmas-kaalumas käinud, talt pole vereproovigi võetud (korra andsime uriiniproovi, mis oli ok). Ta oli sündides 4,11 kg ja beebina suht pontšakas, olnud kasvugraafiku järgi keskmine. Varakult täheldasime, et ta saab jutust väga selgelt aru ning reageerib vastavalt. Tema käitumisega pole kunagi probleeme olnud. Ta on rahulik, rõõmus ja olnud alati hea unega.
Söögi osas veel, et pudrud talle väga ei maitse. Leib ka mitte niivõrd. Aga maitsevad maisivahvlid, riisivahvlid, tatravahvlid ja pähklivõided. Samuti armastab ta tatraputru, kartulit, idusid, mandlipiima, apelsine, meloneid ja mangosid.
Kui Joonas ei taha väga rohelisi smuutisid (kui on puuviljaga magusaks tehtud, siis vahel joob), siis Elli on alati rohelisi smuutisid armastanud. Aastasena ronis ta lauale, et potist basiilikut nokkida.
Abiellusime Taaviga 2012. aasta sügisel ja enne seda olid mõned kiired stressirikkad päevad. Elli jäi siis haigeks. Vist oli kõrvapõletik, sest ta kurtis kõrvavalu. Üks öö oli kõrge palavik ka, 40. Siiski lendasime paar päeva hiljem terve perega päikesereisile Rhodosele, kus ta terveks sai. Reisi ajaks enam palavikku polnud. Teine kord oli tal üks päev 38 palavik ja nohu 2013. aasta algul, jälle siis, kui mul kõige stressirikkam aeg oli. See ka läks mööda samamoodi nagu tuli.

Taavi: liigesehädadest priiks ja maratonijooksjaks
Ta kirjutab enda kohta nii: „Olen alati sporti armastanud. Käin kaks korda nädalas korvpalli mängimas ning jooksen seejuures ükskõik mis ilmaga trenni ja tagasi. Olen aastaid korvpalli mänginud, kuid paraku hakkasid ülikooli esimesel õppeaastal vaevama põlvevalud. Pärast pikka perioodi läbi valu treenimist, otsustasin arsti poole pöörduda. Arst soovitas kanda ortopeedilisi põlvesidemeid, mis meniskit toetaksid ja määras lisaks glükosamiinikuuri. Et kolm aastat ja mitu kuuri hiljem polnud midagi muutunud, otsustasin treeningkoormust vähendada. Mingil määral andis see tulemust, aga 2009. aastal peale poja Joonase sündi ning pärast neli kuud maratonitreeninguid, muutusid liigesevalud liialt tugevaks. Maratoniplaan jäi katki.
Edaspidi keskendusin rohkem pallimängudele – suviti rannavolle ja talvel korvpall. Rannavolles tuleb kukkumisi ikka ette ning mul tekkis parema põlve meniskist allapoole salapärane munajas paise, mis küll haiget ei teinud, aga muutis siiski väheke murelikuks. Tuli välja, et see oli liigesevedeliku song. Aegajalt kogunes sinna vedelikku päris palju ja suurest pingest muutus muna ka pisut valulikuks. Kindluse mõttes pöördusin jälle ortopeedi poole. Ortopeed oli äärmiselt kärsitu ja eemalolev 50ndates mees, kes mingit juttu ja eellugu kuulda ei tahtnud. Ta ei selgitanud midagi, pani vaid diagnoosiks kõhrede kulumise ja määras nädalase ravimikuuri. Arst ütles, et kui paranemise märke pole näha, ootab mõne aasta pärast liigeste väljavahetamine. Täiesti hämmastav uudis! Ravimi infolehel oli muidugi kirjeldatud miljonit „kerget“ kaasneda võivat kõrvalnähtu. Nädala pärast olid selleks hetkeks mittevalutavad põlved jälle valutama hakanud. Otsustasin kiiremas korras arstide juurest põgeneda. Ajaga muutusid aga põlvevalud nii suureks, et kükist ülesse tõusmine oli tõeliselt piinarikas. Lisaks hakkasid korvpallitrennis ilmnema ka küünar- ja õlaliigese valud. Aasta oli 2011 ja pärast tütre Elli sündi otsustasin hakata kardinaalselt oma eluviise muutma. Vahepeal harjumuspäraseks saanud tööpäevased piimakohvi ja ülepäevased paari-kolme õlle joomised kadusid. Alkoholi piirmääraks sai mõni õlu kaks korda kuus ja kohvi kadus menüüst sootuks. Lisaks proovisin päeva jooksul rohkem vett juua. Muudatused elustiilis tipnesid detoksi ehk mürkidest vabanemise programmiga (ei söönud kuu aega liha, piima- ja nisutooteid, muna, suhkrut, soola, pipart). 2012. aasta algusest ma enam lihatooteid ei söönud, suvel kadusid menüüst ka piimatooted (pärast filmi Earthlings) ning minust sai vegan ehk täistaimetoitlane. Juba kevadest sõin suure osa toidust värskelt, seejuures päris korralikult puuvilju.
Märkamatult olid kadunud põlve- ja muud liigesevalud ning lisaboonusena olin 103 kilo asemel nüüd 87-kilone. Täistaimetoit muutis nii palju, et liigesevalusid enam pole ja kuigi aeg-ajalt koguneb põlve vedelikku, pole sellest tulnud paise enam nii valus, nii sage ja nii suur.“
Mina märkasin Taavi puhul seda, et ta higi hakkas teistmoodi lõhnama. Mulle on alati ta higilõhn meeldinud, aga nüüd oli see veel parem, temalikum. Ta ise ka tõdes, et higi ei „haise“ enam :).

Minule tõi taimetoit tasakaalu ja positiivsuse
See oli jaanuar 2012. Elus toidu teema oli veel uus ja ma ei orienteerunud kogu selles vaimustavas toormaterjali maailmas kuigi edukalt. Kogu aeg mõtlesin toidust. Kui kõht tühi polnud, siis nuputasin, mida järgmiseks süüa teha. Surfasin veebis ja otsisin retsepte. Sel ajal tellisin veebist ka põhiraamatud: 80/10/10 ja The China Study. Need raamatud muutsid mu vaatenurka, täitsid mind teadmiste, ideede, uute mõtete ja seostega.
Sõin siis, kui kõht tühi oli, aga et mind ka palju katkestati (nt lapsel midagi vaja vmt), siis ma ei söönud rahulikult ja korralikult. Nii jäi kõht tühjaks ja ma näksisin terve päev midagi. Pluss, ma ei söönud piisavalt rohelist. Selle tulemusena olid isud küpsetatud toidu järele. Kõik see muutus, kui need asjad paika sain! Avastasin, et kui söön piisavalt kaloreid, vähe küpsetatud toitu, lihtsaid kombinatsioone ja joon rohelisi smuutisid, siis isusid pole ja kõht on täis. Enne Joonase 3aastaseks saamist avastasin sõbranna soovitusel vegan retseptide kodulehe. Üks sealne retsept – kookose-juurvilja supp – sai mu lemmikuks. Sõin seda kahe nädala jooksul palju kordi, see on tõeliselt hea supp! :) Aga siis tundsin, et vist on probleem pärmseenega. Peatselt selgus, et ka Ellil lõi pärmseene välja – talle tuli suhu kaks valget laiku (minu rinnapiimast). Pöörasin siis rohkem tähelepanu rasva ja suhkru vahekorrale oma toidus, jõin päevas kaks suurt rohelist smuutit ja olin nädala peamiselt puuviljadel. Minul läks pärmseen nädalaga tagasi, aga Ellil võttis kolm nädalat, et soor täiesti kaoks. Ma ei teinud sellega suurt midagi, vahepeal Värska veega puhastasin. (Pärmseen pole paha, sellega ei pea võitlema, ta on elupäästev mikroob, mis sööb verest liigse suhkru ning taandub ise, kui kaob põhjus.)
2012. aasta kevadel tegime ka vereanalüüsid, mis olid korras (Ellil uriiniproovi). 2013. aasta kevadel tehti meile Taaviga Tartu Ülikoolis üle kere luutiheduse uuring (osalesime ühes uuringus), mis näitas, et Taavi luud on ülitugevad (kaardist-väljas-tugevad) ja minu omad normaalsed (seejuures olen 5 aastat olnud non-stop rase või imetanud, millest 2. aasta vegan, nii et ma olen rahul :)).
Tuleb tunnistada, et kui sõin peamiselt puuvilju ja rohelist, oli täitsa hea olla. Hea magus uni, magasin tihedalt ja ärkamisteta terve öö. Ärkasin ainult neil paaril korral, kui Elli mind otsima hakkas ja ma teda imetasin. Aga ka siis olin täitsa unes, sest me hoiame siis Elliga üksteist kaisus, ta sööb ära ning keerab Taavi kaissu.
Ükshetk sõingi ainult puuvilju, mistõttu juhtus nii, et rasva sain kogukaloritest alla 5%. Siis oli veits imelik olemine, isutas jne. Et ma ju ka imetan, siis hakkasin lisama avokaadosid ja rohkem rohelist, see parandas olukorda märgatavalt. Olengi märganud, et mulle ei sobi 80/10/10, vaid pigem 75/15/10, 70/20/10 või 80/15/5 (süsivesik/rasv/valk). Võib olla see muutub, kui ma imetamise lõpetan. Igal juhul tunnen ennast hästi, kui saan rasva u 15% kogukaloritest. Olen ka märganud, et low-fat raw vegan foorumites räägivad naised, et 80/10/10 sobib rohkem meestele, naised tunnevad ennast paremini veidi suurema rasvaprotsendiga kogukaloritest.
Mu nahk on ühtlane (pärast loomse ärajätmist pole enam punne, musti poore, liigset rasu), kaal ühtlane, seedimine kiire, pole gaase v puhitust, hambad terved, higi ei lõhna (üldse higistan vähe), keel pole valge, pärmseent pole, küüned on tugevad, juukseid ei tule peast ära, haavad paranevad ilusti…
Kui täistaimetoit muutis elu palju kergemaks, siis elus toit on nagu täpp i peal. Päev otsa on energia ühesugune ja väga positiivne.

Terve perega ühel sammul
Kui ma olin toortoiduline, isudeta, kõik ok, siis Joonas tundis ikka huvi küpsetatud toidu vastu, Taavi sõi isegi hapukoort ja juustu ning praadis õhtuti või ja soolaga leiba. See kõik muutis olukorra pisut keeruliseks. Pärast Earthlingsi vaatamist (vaata tasuta siin!) jättis ta selle kõik päevapealt maha. Kuigi, tal isutas juustu järgi küll. Olen tema üle väga uhke, et ta nii kardinaalse ja tugeva sammu astus. Meil on praegu menüüs ka küpsetatud toidud, sööme peamiselt õhtuti leotatud-aurutatud ja madalal kuumusel küpsetatud toite. Need on meil menüüs, sest nii saame astuda ühte sammu. Ja sest nii on meile hetkel sobivaim. Nii et me sööme väherasvast suuremas osas elus gluteenivaba täistaimetoitu :).
Suvel tahan olla kindlasti jälle elus toidul, süüa palju metsikuid rohelisi taimi, käia paljajalu, hingata puhast õhku ja istutada/korjata oma toitu ise. Kusjuures isud on väga muutunud, vahel isutab hullult apelsini, vahel banaani v meloni, isegi pähklivõi või kartulipudru järele – neid isusid on ju kerge rahuldada :). Igal juhul puudub täielik isu loomse järele.

On vaja oma keha peal muutusi tunda ja tunnetada, tajuda erinevust. Kõik käib samm-sammult. Kui me ka kukume tagasi eelmise sammu juurde, siis see polnud kaugel ja me saame omas tempos jälle edasi minna. Ma armastan, et see pole enam minu tempo, vaid meie tempo. Me oleme selles koos, me teeme ühte asja. See ühtsus on vaimustav! :)

Lähemalt... Liisa-Indra

Liisa-Indra
Inimene on imeline ja kõikvõimas, loodus vägev ja loomad justkui teiste rahvuste esindajad, sõbrad. Kui mu keha sai vabaks mürgisest toidust, sain aru palju see oli mind tagasi hoidnud ja kurnanud. Oleme terve perega veendumusel, et elus taimetoit on inimese loomulik toit. Kedagi ei pea tapma või piinama, et meie saaks elada. Igaühel on õigus rahus elada. Igaühel. Elame armastuses, tervises, õnnes ja rahulolus ning soovime sama teistele, liigist olenemata.

Vaata seda ka

Harvardi doktori soovitus eestlastele: “Ole nii vegan kui võimalik!”

Menukate raamatute autor, Harvardi psühholoogiadoktor Melanie Joy, soovitas Rahvusvahelisel Loomaõiguste konverentsil Eesti delegatsioonile tutvustada ka …

7 kommentaari

  1. Mariin Manglus

    Hei,

    Vahva lehekülg, palju lugemist, super vahva ettevõtmine.

    Kiitused!

  2. Väga inspireeriv ja tore lugu :) just sellised isiklikud lood on hästi vahvad!

  3. Liisa-Indra

    Tänud lahkete sõnade eest :). Ja tänud neile, kes on mulle kirjutanud ja oma lugu jaganud.

  4. Aitäh, väga inspireeriv oli. Olen ise hetkel sama rada alustamas ja Teie lugu lisab ainult indu. :)

  5. Väga hea lugemine. :)

  6. Väga lahe! Ma küll ei ole taimetoitlane, aga püüan piirata liha tarbimist ja süüa võimalikult rohkem juurikaid-puuvilju. Tihti olen teinud mitmeid vorme ainult taimedest, kooke olen ka teinud no-egg munaasendajaga ja rahvas ei saanud arugi midagi ainult kiitsid.
    Miks mina ja ema ennast piirame? Tänapäeva inimesed söövad liiga palju liha, see koormab neerusid j 100 muud häda. Kui üldse on vaja liha süüa, ss piisab peopesa täiest lihatükist päevast meestele ja naistele üle päeva. Aga vaadake kuidas süüakse tavalsielt! Taldkiku reeglist pole juttugi, pool taldrikut on lihaollust täis ja nii iga toidukord meestel!
    Me ei tunne peale piiramist ennast kuidagi halvemini vaid vastupidi paremini.

    Kui juhtun asja edasi viima, ss piima muna ja juustu tahaks ikka ja kala ka- aga MAHE toitu.

    PS. Mu ema sai oma kõrgvererõhu tõve kontrolli alla- ei pea rohtusid pidevalt vahetama ja doosid vähenesid toitumise muutmisele´+ see et hakkas rattaga sõitma ja pilatest tegema.
    Mul võttis pilates valud (mul on kaasa sündinud puusa düsplaasia) ära ja muutis liikumise sujuvaks ja kiireks!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga