Dr Douglas N. Graham
Raamatu ülevaade: Liisa-Indra Pajuste

Kui Grahami raamat 2006. aastal ilmus, sai sellest kiiresti toortoidu maailma piibel. Sealne õpetus oli tegelt juba tuttav, kuid Douglas Grahami vahetu esitusviis muutis selle taasavastamise nauditavaks. Peab ikka eriline põmmpea olema, kui pärast Grahami taimetoidu kasuks olevate hämmastavalt loogiliste mõttearenduste ikka veel tõsine huvi ei teki :).

Graham on eluaegne triatleet ning maailmaklassi atleetide ning treenerite nõustaja. Kuid lahe on see, et ta on ise olnud toortoidul üle 30 aasta, tal on naine ja pisike tütar, kes samuti värskel ja elusal taimetoidul.

Oma raamatus Graham just sellisest elust räägibki. Arutleb taimetoidu üle nii loogiliselt, et lugedes naersin ja imestasin, kui pagana pime ma võisin olla. Tema loogika on nii silmnähtav, et seda ei pane igapäevaelus lihtsalt tähele! Nt kui sa tood Aafrikast tiigri Tallinna loomaaeda, kas siis tiigri dieet muutub lihtsalt selle pärast, et ta on teisel kontinendil? Ei muutu ju! Inimene on samuti Aafrikast pärit, kuid tema dieet on väga variatiivne.

Pane ühte tuppa laps, lammas ja puuvili – kumba ta sööb ja kummaga ta mängib? :)

Kas sa kujutad ette, et inimene saaks ilma abivahenditeta hakkama näiteks kitse mahamurdmisega? Ja kui inimene on karnivoor, siis miks ta ei söö seda sama kitse koos saba, karvade ja siseelunditega (ka soole sisuga, ütleme otse – sitaga) nagu karnivoorid? Ja miks see sama inimene oma liha nii hirmsasti maitsestab, praeb ja paneb kastmeid peale, serveerib juurviljadega, kui talle liha maitse nii väga meeldib? Miks mitte siis süüa ka toorelt nagu karnivoorid? „Looduses pole näidet, kus ühe liigi isendid toituvad erinevalt. Üks karu sööb oma veregrupi järgi, teine glükeemilise indeksi ja kolmas raku ainevahetuse taseme järgi?“ „Kui sul on kuldkala, kass ja koer, kas sa muudad nende dieeti iga kord, kui sa kolid?“
Graham jätkab samas võtmes tükk aega, väga lõbus lugemine!

Seda, kui kitsa silmaringiga siin maailmas olla saab, jätkab Graham ka toidulisandite ja ravimite teemal arutledes. Ta toob näitena kaltsiumilisandid: „Looduses on kaltsium (ja ka muu) pakitud taimedes väga täpses kombinatsioonis, kus on koos sajad, isegi tuhanded teised mikroained, mis mõeldud koostarbimiseks ning aitavad üksteisel imenduda.“ Laboris tervikust eraldatud ja tabletiks tehtud aine pole enam sama, mis algne element kõigi koososalistega.
„Teravilju on inimene söönud u 10 000 aastat ja piima paarsada aastat. Evolutsioonilise muutuse ilmnemiseks läheb aga 50 000 – 500 000 aastat.“

Ja neile, kes pööritavad silmi ning ütlevad, et ega hulluks ei saa ju ka minna, „ära ole nii äärmuslik!“. Neile vastab Graham: „Kõike mõõdukalt? Sellisel juhul toidud, mis on meile head, on meile head ainult mõõdukalt. Kuid kahjulikke toite tuleks vältida doosist sõltumata. On haiglane teha midagi, mis on ennast kahjustav!“

KAS INIMENE ON KARNIVOOR ehk lihasööja?
Karnivoorid söövad terve looma, saba ja sarvedega, ka sisikonna ja siseelundid koos kõige kaasnevaga. Neil kõigil on saba, magavad 18-20h ööpäevas, toodavad ise C-vitamiini, nende maks on kehaga võrreldes suurem kui inimesel ning nad ei kannata suhkrut (tekib diabeet). Lisaks on neil inimesega erinev torso-soolestiku pikkuse suhe. Inimesel on soole pikkus umbes 12x torso pikkus, karnivooridel aga 3x torso pikkus. Pluss kihvad – jah, need inimese omad pole mingid kihvad võrreldes karnivooridega. Ühtlasi on erinevad ka bakterikolooniad, mis paiknevad inimese ja mis karnivoori seedetraktis. Jne, jne – see tabel on väga pikk.

Me suudame püüda kinni hirve, koorida talt naha ja liha sama hästi nagu karu või lõvi suudavad korjata mangosid või banaane :).

KAS INIMENE ON HERBIVOOR ehk taimede sööja?
Inimene ei tooda süljes nii palju amülaasi ja üldse mitte tselluloosi, mis lagundaks taimi, mida herbivoorid söövad. Inimesel toodab pankreas veidi amülaasi tärklise seedimiseks (lagundamiseks).

KAS INIMENE ON GRAINIVOOR ehk terade sööja?
See, et rohuseeme meid ei lumma ja ei kutsu näitab, et me pole seemnesööjad nagu linnud.

INIMENE ON MAGUSAOTSIJA, FRUGIVOOR ehk puuviljade sööja!
Me oleme süsivesikute sööjad. Frugivoorid. Valmis küpses puuviljas muutub süsivesik glükoosiks ja fruktoosiks (lihtsad suhkrud, mis ei vaja eraldi seedimist, ainult imendumist). Puuviljades olevad ensüümid muudavad valgud aminohapeteks ja rasvad rasvhapeteks ja glütseroolideks. Puuviljades olev kiudaine pidurdab imendumisprotsessi selle loomulikule kiirusele. Pole vaja mahlastada puuvilju, kõige parem, kui sinu hambad on esimesed, mis puuvilja katki teevad.

Troopika on meie algne kodu
Inimesed on disainitud troopilise puuvilja jaoks. Liigina pärineme kõik soojast kliimast, aja jooksul me hargnesime üle terve maa.
Mõned inimesed väidavad, et kus iganes nad elavad, sööma peaks kohalikku toitu. Sest „loogiliselt“ see oleks ju parim. Mõned inimesed näiteks USAs ja Euroopas väidavad, et kuna nad elavad külmemas kliimas, peaks ka nende toit olema sellega vastavuses. Aga mõtle sellele: kui sul on kuldkala, kass või koer, kas sa muudad nende dieeti iga kord, kui sa kolid? Kas loomaaia loomad saavad erinevat toitu sõltuvalt nende koduks oleva loomaaia laiuskraadist?
Inimesed on anatoomiliselt ja psühholoogiliselt kohandatud troopilise toidu jaoks, milleks on peamiselt puuviljad.
Ei eksisteeri ühtegi loogilist või teaduslikku põhjust, mis väidaks, et lihtsalt selle pärast, et me kolisime troopikast ära, peame muutma seda, mis on olnud meie toit suurema osa Maal oldud ajast. Ükskõik, kuhu me läheme, troopilised puuviljad jäävad meile loomulikuks toiduks.
Igaüks meist elab omaloodud väikeses troopikas, hoides ennast soojas ja valges keskkonnas riietuse, pehme magamisaseme, valgustuse ja soojustusega. Neile, kes elavad jahedas kliimas võib troopiliste viljade söömine olla isegi olulisem, kuna neil puuduvad teised troopikas tavalised tervisliku elamise tingimused: soe temperatuur, päikesevalgus, puhas õhk, maa elukeskkond, aastaringne päikesepaiste, loodushääled, puhas vesi jne.

MIS TOIMUB KÕHUS:
Süsivesikud hapnevad (fermenteeruvad), kui seened ja bakterid neid lagundavad. Fermenteerunud süsivesikud toodavad alkoholi, äädikat, metaani ja süsinikdioksiidi.
Valgud mädanevad lagunedes, neid lagundavad peamiselt anaeroobsed bakterid, kuid ka seen (pärmseen) ja aeroobsed bakterid. Valkude lagunemise lõpp-produktiks on näiteks ptomaiinid (ptomaine, ebameeldiva lõhna ja maitsega, mis tekib loomse ja taimse toidu lagunemisel), metaan, ammoonium, vesiniksulfiif jt.
Rasvad muutuvad rääsunuks, kui nad oksüdeeruvad ja lagunevad.

Juust esindab kõiki lagunemisprodukte ühes: mädanevad valgud, fermenteeruvad süsivesikud ja rääsunud rasvad -> öka!

PIIMAST
Looma piima joomine on inimeste seas kõigest paarsada aastat vana. Ükski teine liik ei toitu teise liigi piimast, nad teavad instinktiivselt, et oma ema piim on neile parim. Inimene pole disainitud lehma piima jaoks või jooma sea piima, kaelkirjaku piima jne. Samuti nagu inimese piim pole kaelkirjaku või roti beebile.

Kes mõtleb nüüd Louis Pasteurile (1822-1895) ja pastöriseerimisele, mõelgu uuesti. Toortoidu liikumine oli 120 aastat tagasi pea sama suur kui praegu (u 1880), kuni sellele tegi lõpu üks sõna „pisikud“. Kui Pasteur 1878 avaldas oma teooria haiguste tekkest (et põhjustajad on bakterid), tõi see kaasa tõelise paanika. Ent hilisemas eas jõudis Pasteur veendumusele, et mitte bakterid, vaid toksiline interjöör, keha sisemine keskkond, kus mikroobid elavad, on see, mis võimaldab haigusele arenemiskeskkonna. Justnagu mitmed tema kaasaegsed olid väitnud kohe alguses.

Ja see bakteripaanika kestab tänapäevalgi. Lehmapiim otse udarast on ju „must“ ja „rõve“. Aga pastöriseeritult ehk kõrgkuumutatult, nii et bakterid surevad, on okei. Vähe mõeldakse sellele, et kui „halb“ sureb, siis sureb ju kõrgkuumutamisel „hea“ ka.
„Antibiootik tähenab sõna otses mõttes „eluvastane“ ja see pole omadus, mida peaksime oma toidus otsima,“ ütleb Graham antibiootikute ja antibakteriaalsuse kohta.
Piim pole kaltsiumi imepärane allikas, kaltsiumi saab palju paremini omastatavas vormis taimset päritolu toidust. Piim on happeline. Happelist keskkonda püüab keha aluselisemaks teha, kasutades selleks oma aluseliste mineraalide varu, peamiselt kaltriumi.
Happelised mineraalid: kloriin, fosfor, sulfur
Aluselised mineraalid: kaltsium, magneesium, kaalium, sodium (naatrium)

RASV, MITTE SUHKUR, PÕHJUSTAB VERESUHKRU PROBLEEME
Toortoidu vool on tuntud selle poolest, et seal liigub alati suures koguses pähkleid, seemneid, avaokaadosid, oliive, lina ja oliiviõli, kookospähkleid ja teisi kõrge rasvasisaldusega toite. Olgu toit toores või küpsetatud, rasvasel dieedil kogevad inimesed ikka toitainelisi puudujääke, energia langust, hormonaalset ebastabiilsust, tugevaid isusid, tuju kõikumisi… kõik läheb sassi, loomulikult ka veresuhkur.

Meie keha rakud kasutavad suhkruid kütuseks ja selle liikumine veres toimub väga lihtsalt:
1. Suhkrud alustavad oma rännakut meie keha seedetraktis.
2. Läbi soole seina imendunud suhkrud lähevad vereringesse.
3. Seejärel liiguvad suhkrud sujuvalt ja kergelt vereringest välja meie rakkudesse. See kõik toimub kiiresti, tihtipeale minutitega.

Rasvasel dieedil jääb suhkur 2. punkti kinni ega saa rakku liikuda ning keha töötab meeletult, et suhkru rakku saaks, tihtipeale kurnatuse ja haigestumiseni, püüdes suhkrut vereringest välja saada. Samal ajal suhkrutase veres kasvab, luues püsiva kõrge veresuhkru taseme, mis väljendub kehas erinevalt: pärmseene vohamine, väsimus, diabeet jne.

Aga mis see rasv siis teeb, et ta põhjustab suhkru kuhjumist veres?
Aju juhtimisel toodab pankreas meile hormooni nimega insuliin. Üks insuliini rolle on töötada uksehoidjana, võimaldades veres olevatel suhkrumolekulidel leida insuliiniretseptor veresoone seinal. Seejärel saab insuliin transportida suhkrumolekuli läbi veresoone membraani rakkudevahelisse vedelikku ning edasi eskortida suhkru läbi rakumembraani rakku.

Rasval on ka mitmeid eeliseid – ta aitab hoida kehasoojust, hoiab liigsest vee välja imendumisest (läbi naha), kaitseb närvikiude. Kuid süües liiga palju rasvast toitu katab veresoonte seinu õhuke rasvakiht, mis aga ei lase suhkrumolekulidel insuliiniga rakku minna. Võib võtta rohkem kui päeva, enne kui rasv verest minema saab. Samal ajal aga häirib üleliigne rasv normaalset rakuainevahetust ning segab erinevate struktuuride omavahelist suhtlust.
Seega liiga palju rasva segab suhkrul vereringest väljumist. Tulemuseks on üleüldine veresuhkru taseme tõus, kuna suhkur jätkab soolest (1. punkt) vereringesse imendumist (2. punkt), kuid ei saa sealt enam ära rakku (3. punkt), mis ootab kütust.

Graham toob välja, et teoreetiline raamistik, mis toetab kõrge rasva- ja valgu- ning vähese süsivesikute sisaldusega dieete, ripub väite otsas, et insuliin on kogu kurja juur. Kuid mööda on vaadatud sellest, et valgu- ja rasvarikkad toidud võivad samuti soodustada insuliini eritust.
Ta lisab näiteks välja mitu artikli kokkuvõtett ajakirjadest Diabetes Care ja Americal Journal of Clinical Nutrition, kus võrreldakse Atkinsi ja Zone´i dieeti (palju rasva ja valku, vähe süsivesikuid) ning jõutake järeldusele, et liha põhjustab kõigist testitud toitudest enim insuliini eritust (võrreldes veresuhkru kogusega, mis eritub).

Suhkul pole vaja kaua maos olla. Kui me paneme magusa puuvilja endale suhu, hakkab see kohe seeduma ning osa suhkuist imendub keele alt vereringesse. Puuvili, mida on söödud kergetes kombinatsioonides või eraldi, läbib kiirelt seedetrakti, imendub ja jõuab vereringest kiirelt rakku, kus seda vajatakse kütuseks.

Rasvad aga vajavad rakku jõudmiseks palju pikemat aega, tihti 12-24 tundi või rohkem. Maos läbivad rasvad mitmetunnise seedeprotsessi, seejärel liiguvad rasvad peensoolde, kust nad imenduvad lümfisüsteemi, seal veedavad nad 12 tundi või rohkem enne kui pääsevad vereringesse. Oluline on see, et rasvad püsivad vereringes mitu tundi kauem kui suhkrud.
Rasvasel dieedil olles on inimese veres alati üleliigset rasva ning seda tuleb iga söögikorraga aina juurde. Kui lõpuks süüa lihtsalt puuvilju, isegi kui neid süüakse eraldi muust toidust ja oodatakse tunde enne rasvase toidu söömist, on suur tõenäosus, et need suhkrud segunevad vereringes oleva eelmisest päevast pärit rasvaga. See on põhiline põhjus, miks toortoidulised kogevad seedeprobleeme ja ebamugavust, puhitust ning veresuhkru häireid iga kord kui nad söövad puuvilju.

RASVAD JA LASTE „SUHKRULAKS“
Eelmise päeva söögist on vereringes rasvad, mis blokeerivad insuliini funktsiooni lastel samamoodi nagu täiskasvanutelgi. Nende veel väljakurnamata neerupealsed hakkavad tööle, eraldades epinefriini (adrenaliin), mis aitab suhkrul rakku jõuda. Low-fat lapsed nii ei reageeri.
Tavapärase täiskasvanud inimese neerupealsed on juba nii koormatud, et nende keha ei jaksa samades tingimustes samamoodi vastata. See, et lapsed nii reageerivad näitab tegelt, et nende keha töötab.

Pärmseen on elupäästev mikroob, mis sööb verest üleliigse suhkru.

Kui veres on liiga palju rasva, võib ka väikese koguse suhkru tagajärjel tõusta veresuhkru tase ebanormaalselt kõrgeks. Keha üritab pidevalt veresuhkrut alandada, mille tulemusena tunneb inimene ennast lõpuks väsinuna. Seepärast ebaõnnestub ka pärmseene elimineerimine suhkru kaotamisega oma dieedist.
Kuna süsivesikud, rasv ja valk, mis me sööme muundatakse lihtsateks suhkruteks (glükoosiks), et rakud saaks seda kasutada kütuseks, siis on ainus tee sellest tsüklist välja mitte süüa vähem suhkrut, vaid tarbida hoopis vähem rasva.
Pärmseene mikroob on lühikese elueaga. Jälgides madala rasvasisaldusega dieeti, võib näha, kuidas kõigest paari nädalaga on igasugune pärmseeneprobleem täiesti kadunud. Muidugi võib seejärel ikkagi jääda lahendada pankrease ja neerupealsete kurnatus.

RASV JA DIABEET
Võib olla oled märganud, et diabeetikud kurdavad pidevalt kui väsinud nad on?
Nii 1. kui 2. tüübi diabeetikud kannatavad mitmete kurnavate sümptomite all, alates pidevast urineerimisest kuni vaigistamatu janu, meeletu söögiisu, äkilise kaalukaotuse, nõrkuse, väsimuse, vähenenud keskendumisvõime ja koordinatsiooni, ähmase nägemise, ärritavuse, korduvate põletike, jäsemete tuimuse, kriimustuste ja haavade ning sinikate aeglase paranemise käes.“
Lisaks veel terve armee haigusi, mis neid suure tõenäosusega tabavad, ei hakka neid siin kokkuvõttes üles lugema.

Seos diabeedi ja rasva vahel pärineb juba 1920. aastatest!

1927. aastal kahtlustas kuulus arst Bostonist, dr E. P. Joslin, Joslini Diabeedikeskusest (Joslin Diabetic Center), et diabeedi arenemiseks on oluline kõrge kolesterooli ja kõrge rasvasisaldusega dieet.
1936. aastal esitas Kanada arst dr I. M. Rabinowitch Bostoni Diabeediassotsiatsioonile 1000 osalisega uuringu. Ta tõestas oma ettekandes, et normaalse insuliini kohalolekul on veresuhkru metabolismi (ainevahetuse) peamine pidurdaja veres olev liigne rasv.
1959. aastal ilmus Ameerika Meditsiiniassotsiatsiooni ajakirjas (Journal of the American Medical Association) artikkel, mis samuti näitas põhjuslikku seost rasva ja diabeedi vahel.
1979. aastal ilmus Ameerika Kliinilise Toitumise ajakirjas (American Journal of Clinical Nutrition) artikkel, kus seisab: „Meditsiinilised uuringud kinnitavad, et rohkem kui 50% inimesi, kellel on 2. tüübi diabeet, saavad elimineerida diabeedi riskid ja lõpetada rohtude võtmise umbes 3 nädalaga, kui nad võtaksid omaks madala rasvasisaldusega taimse toidu dieedi ning regulaarse päevase treeningu.
1998. aastal teatasid Duke´i Ülikooli Meditsiinikeskuse teadlased uuringust, mis demonstreerib, et 2. tüübi diabeet on hiirtel täielikult tagasipööratav, kui vähendati rasvakogust nende toidus. Uuringu pressiväljaandes öeldakse: „Ilma rasvata diabeeti ei tule, isegi neil hiirtel, kellel on selleks eelsoodumus. Kui hiirtel lõpetati kõrge rasvasisaldusega dieet, kadus ka diabeet.“
1960. aastal tuli tollal kuulus arst Nathan Pritikin välja tööga, mis tõestas, et 80% diabeetikutest tervenevad ja võivad loobuda ravimitest vähem kui kuu ajaga, kui nad on madala rasvasisaldusega dieedil.

RASV JA HAPPELISUS
Rasvased dieedid vähendavad hapniku sisaldust veres ja kudedes, luues happelise keskkonna, kus vähirakud saavad edukalt areneda. Liigne happelisus vereringes põhjustab selle, et keha hakkab kasutama oma aluseliste mineraalide varusid (kaltsium, magneesium, kaalium), põhiliselt kaltsiumi varusid, et happelisust neutraliseerida.
Rasv läheb seedetraktist mööda lümfe otse vereringesse. Liiga palju rasva paksendab verd, mistõttu see kleepub kokku ning ei suuda rakkudesse enam hapnikku viia.

Üleüldiselt rasv vanandab meid, vähendab võimet viia rakkudesse hapniku, vähendab punaseid vereliblesid.

TOIDU KÜPSETAMINE
Küpsetatud toidud on toitaineliselt vaesed ja see on põhiline põhjus, miks inimesed üle söövad. Kõht saab täis, aga rakud toitaineliselt nälgivad.
Küpsetamisel muutub vee-toksiini vahekord toidus toksiinide kasuks, mis muudab ka küpstetatud toidu iseenesest meile palju mürgisemaks. Küpsetatud toit on kuivatatud toit ja kuivatatud toit kuivatab ka meid.

Küpsetamine võimaldab toidul minna mööda keha sensoritest, mis muidu meid kaitseksid. Keha reageerib küpsetatud toidule valgete vereliblede tõusuga. (Shveitsi arst Dr Paul Kouchakoff sai 1930. aastal Nobeli preemia töö eest, mis tõestas, et küpsetatud toidu söömine tekitab kehas valgete vereliblede kasvu, leukotsütoosi. Samas, värske elus taimetoidu, toortoidu söömine ei tekitanud mingit valgete vereliblede rünnakut toidule – Liisa-Indra.)

Küpsetamine süsivesikutele
Kuumutamine karamelliseerib komplekssüsivesikud, surudes nende molekulid kokku kleepuvaks liimjaks massiks. Näiteks dekstriini ja tärklist kasutati kunagi tapeedi liimide tegemisel. Lisaks on kuivküpsetatud süsivesikutes kõrge tase akrülamiidi. Maailma Tervishoiuorganisatsioon hoiatab, et kuivküpsetatud toitudes (nt saiad, kartulikrõpsud) on kõrge tase akrülamiidi. Akrülamiid on neurotoksiin, põhjustab DNA kahjustusi. Akrülamiid on ka üks Monsanto herbitsiidi polüakrülamiidi ehitusplokk. Ei saa välistada, et kehas tekivad kohtumisel uued ühendid.
Süsivesikute fermenteerumise kõrvalproduktideks (nt kõhus) on gaasid, alkohol, äädikas.

Küpsetamine valkudele
Kõrgel temperatuuril küpsetamine muundab valke (denatures) toidus, sulatades (fuses) kokku aminohapped ensüümikindlatesse ahelatesse, mis ei lase neil täielikult laguneda, jättes sellised valgud meile mürgiste ja kasututena. Keha tunneb ära poolikult lagundatud valgud (polüpeptiidid) ning peab neid välisteks sissetungijateks, mida tuleb rünnata, kinni püüda ja mis peab neerude kaudu eemaldama.

Gaasid ja ebameeldivalt lõhnav väljaheide viitab mädanemisprotsessile soolestikus, kus anaeroobsed bakterid lõhustavad mitteseedinud valke.

Tavaline toitumisteadus defineerib valgu kvaliteeti selle järgi kui efektiivselt suudab see soodustada (keha)kasvu. Mitte aga selle järgi, kas see soodustab üleüldist tervist. Valgu-põhised dieedid on inimese kehas väga happelised, kuna neis sisalduvad peamised mineraalid on happelised.

Ainult monosahhariidid ehk lihtsuhkrud saavad soolest otse verre imenduda. Teised peavad enne lõhustuma. Inimestel pole erilist võimalust üleliigse valgu ja süsivesiku ladustamiseks, kuid me suudame muuta need mõlemad tulevikutarbeks rasvaks.

Aju, punaste vereliblede ja mõningase närvikoe põhiline kütus on glüloos.

DETOKS
Keha on tark ja see elimineerib toksiinid alati viisil, mis nõuab vähimat pingutust ja teeb kõige vähem liiga. Inimese kehas on toksiinide eemaldamiseks mõeldud peamiselt neerud ja maks. Kui need on üle töötamas, siis tulevad järgmisena appi nahk, kopsud, soolestik, limamembraanid jne. Iga rakk kehas toodab toksilisi jäätmeid raku ainevahetuse tulemusena.
Toortoidud ei puhasta, need pole detox-toidud. Need on lihtsalt toidud, mis on meile loodud. Nad lasevad kehal töötada nii nagu ettenähtud nii et see puhastab ennast ise.
Vesi lahustab, mitte ei puhasta, võimaldades kehal kergemini mürgid välja ajada. Soovitus juua 8-12 klaasi vett päevas näitab, kui mürgine meie toit tegelikult on.
Kiired kaalukõikumised on alati seotud vee kaotuse või juurdevõtuga. Olles toortoidul hakkame kaotama vett, mille keha on kunagi kogunud mürkide lahustamiseks.
Puuviljad ja juurviljad sobivad monosöögiks (sööd ainult ühte asja). Mitte rohkem kui 5 toiduainet ühes toidus! Puuviljad ja juurviljad on looduslikud veefiltrid.

Enamik meie vitamiine on toodetud pinnases asuvate bakterite poolt.

Üleüldiselt on hea elada nii, et keha saaks toimida parimal võimalikul viisil. Sööd pole ainus oluline asi, tähtis on ka liikuda, päikest saada, olla looduses, suhelda, rõõmustada, sõbrustada, magada jne… Nt magamise ajal toodab aju elektrilise laengu, mis läheb mööda närve üle terve keha – aju toodab närvienergiat.

Sool
Iga meremees peaks teadma, et merevee joomine viib janu kätte suremiseni. Sodiumkloriid ehk naatriumkloriid ehk keedusool ehk lauasool on mürgine! Naatriumit saab loomulikul teel nt sellerist ja tomatist.

Mineraalsooladest: süüa kõrgelt mineraliseeritud mürki ei kõla kuigi mõistlikult!

Kohvi
10g kohveiini on surmav! = 70 tassi
3 tassi = Olümpialt diskvalifitseerimine

KUI LIIGA VÄHE SÜSIVESIKUID
nõrkus, isud, letargia, emotsionaalne ebastabiilsus.

Ketoonid / ketokehad / ketoos
Kui ei söö piisavalt süsivesikuid, ei saa keha piisavalt energiat ning hakkab lõhustama ladustatud rasva glükoosiks (glükogenees tähendab sõna-sõnalt „uue suhkru loomine“). Piisava hulga süsivesikute puudumisel on selle tulemuseks kõrvalproduktid ketoonid. Vereringes olles mõjutavad ketoonid otsusetegemist, see on sarnane alkoholi mõjule.
Neerud kasutavad aluseliseid mineraale nagu kaltsium ja kaalium, et ketoonid verest välja saada. Nt Atkinsi dieedil (palju rasva, palju valku, vähe süsivesikuid) pissid välja.
Ketoos on metaboolne seisund ehk raku ainevahetuslik seisund, kus keha, mis kasutab peamiseks kütuseks glükoosi hakkab peamiseks kütuseks kasutama rasva.

KUI VALKU ROHKEM KUI 10%
Kõrgenenud happeline tokseemia = osteoporoos, artriit, immuunsushäired, neeruhaigused.

KUI RASVA ROHKEM KUI 10%
Diabeet, südameveresoonkonna haigused, vähk, insult jne, jne, jne.

OPIOIDID TERAVILJADES
Gluteenirikastes teraviljades (nisu, rukis, oder, kaer) on u 15 erinevat opioidi. Opioidid on tugevalt sõltuvusttekitavad morfiinilaadsed ained, millel on potensiaalsed psühhoaktiivsed omadused ning mis põhjustavad tõsiseid neuroloogilisi haigusi, kõhu puhitust, uriinipeetust, iiveldust, oksendamist ja teisi sümptome.
Gluteenitalumatus ise aga aitab tekkida ja põhjustab mitmeid haigusi alates astmast ja artriidist kuni soolevähini.
Kuna enamik tärkliselisi komplekssüsivesikuid on inimesele mittemaitsvad, maskeeritakse seda erinevate maitseainete ja lisanditega.

Teraviljades on ka mittelahustuvad kiud, mis on inimese õrna seedesüsteemi jaoks liiga tugevad. Kuna need kiud ei ime vett, jäävad nad äärtest ja otstest teravaks. Need kiud sõna otseses mõttes kraabivad meie õrna sooleseina, seda ärritades ning põhjustades sooleseina paksenemise. See muudab kiud soolele vähem ärritavaks, kuid vähendab ka keha võimet omandada toitaineid.
Puuviljades olev pehme, veeslahustuv kiudaine võimaldab sealsetel suhkrutel imenduda aeglaselt ja järk-järgult, nii et kõrge veresuhkur pole teema (kuni dieet on madala rasvasisaldusega). Puuviljad seeduvad täielikult jättes jäägiks ainult vee, mida on kehal kerge väljutada.

Rahvusvaheline Olümpiakomitee kinnitab (´92), et dieet, mis põhineb puuviljadel ja juurviljadel on atleetidele kõige tervislikum ning võimaldas neil saavutada parimad võimalikud tulemused.

HAMBAD
Kuivatatud puuviljad = rafineeritud suhkrud.
Komplekssüsivesikud ja rafineeritud lihtsad süsivesikud jäävad hammaste külge – hape lagundab. Enamus komplekssüsivesikuid on happelised toidud!

SOOVITUS
2-6% kogukaloritest peaks tulema rohelisest, see tähendab 1-4 lehtsalatipead v 450g kapsast v 450-900g spinatit päevas.

Lihas, teraviljas, kaunviljades ja piimatoodetes ei eksisteeri ühtegi hädavajalikku toitainet, mida poleks olemas ka puuviljades, juurviljades, pähklites, seemnetes ja sellises vormis, mis on inimesele palju kergemini seeditav.

Raamatus on ka nädala menüü igaks hooajaks.

KUI PAKUB HUVI, VAATA LISAKS:
811rvchallenge.com
Foodnsport.com
Hippocrates Institute

Tore, et lõpuni lugesid, on ju põnev!