“Emme, kui sa olid alles väike tüdruk ja mina olin üleval taevas, siis ma vaatasin alla, mis sa teed. Ja ma otsustasin, et kuna sul juba oli emme, kes sind aitas, siis ma tulen alla ja olen sinu väike poeg.”

Mu 5aastane poeg Thomas usaldas selle mulle, kui üks õhtu tema voodis üksteise kaisus olime. Tundsin end väga liigutatu ja meelitatuna (väga hea tunne on olla välja valitud), kuid ei võtnud seda väga tõsiselt. Alles hiljem taipasin mõtet selle ütlemise taga – tõde, mis puudutab kõiki emasid ja isasid. Ja see on järgmine: kuigi õppisime oma vanematelt palju, on lastel meile sellest veel rohkem õpetada! Nad pakuvad meile terve elu võimalusi, et mõelda ümber oma oletused, arusaamad ja kasvada nii inimeste kui vanematena.

Siis, kui Thomas oma mälestusi seal voodis jagas, tegelesime just raskest kogemusest ülesaamisega – Thomas tuli eelkoolist ära. Kuulasin oma sisetunnet, kuid sain peatselt aru, et oli veel midagi, mida oleksin pidanud kuulama – oma poega.

Esimestest eluhetkedest peale näitas Thomas, et tal on minule palju rohkem õpetada kui minul talle. Lõpuks leidsin endas piisavalt arukust, et sellele tähelepanu pöörata.

Siin on õppetunnid, mis ma poja kõrval olen õppinud:

Esimene õppetund: jäta muretsemine, ema
Värske emana soovisin oma beebit imetada, olin veendunud, et see on parim võimalik toit. Unistasin ema-lapse sidemest, mis sellega kaasneb. Mulle ei tulnud kunagi pähe, et see ei lähegi täide. Aga just nii juhtus. Viis päeva pärast Thomase sündi viidi mind tõsise põletikuga haiglasse, seal pidin 10 päeva piima välja pumpama ja selle lihtsalt ära viskama. Lapsele ei saanud seda andma, sest olin rohtude peal. Thomas polnud nii lühikese ajaga jõudnud imemist ära õppida ning pärast pudelist imemist oli võimatu teda uuesti rinnaga harjutada.
Ma ei lasknud seda pilti kergelt käest. Nädalatest said kuud, kuid ikka ei saanud ma korralikult imetada. Pumpasin piima välja, lugesin raamatuid imetamisest, konsulteerisin imetamisnõustajatega – midagi ei aidanud. Iga toidukord oli kohutav, mõlemal meist pisarad silmas. Pärast nelja kuud proovimist sundisin ennast reaalsusega silmitsi. Pärast seda mõistsin, et kuigi pudelist tuleb toit mu poja kehasse, saan mina keskenduda tema vaimu toitmisele.
Sellest pildist lahtilaskmine oli esimene õppetund, mis ma Thomaselt sain. Alati arvasin, et minu poeg on eelkoolis tubli õpilane (mitte käitumishäirega). Õppisin ka sellest pildist lahti laskma ning sain sellega võimaluse aktsepteerida ja armastada poissi, kes mu ees on.

Teine õppetund: keegi pole ideaalne – ja see on ideaalselt okei
Olen alati olnud liiga tubli, ülepingutaja. Selleks ajaks, kui Thomas sündis olin kaks korda käinud lapsekasvatamise kursusel ja lugenud lastest raamatuid. Olin naiivselt kindel, et mu teadmised on perfektsed. Thomase esimesel kahel aastal sain suhteliselt hästi hakkama. Jumaldasin Thomast ja meie ühised hetked olid harmoonilised, täis õrnu hetki.
Ja siis jäin ma kaksikute ootele. Väsinud ja tujukana avastasin, et Thomas võib mind ärritada. Ning mõistsin, et ma ei suuda selle situatsiooniga perfektselt toime tulla.
Kui kaksikud saabusid läksid asjad halvast päris hulluks. Mul oli unepuudus, olin pidevalt stressis ja ärevil. Avastasin ennast tegemas ja ütlemas asju, mistõttu peab Thomas tõenäoliselt täiskasvanuna teraapiasse minema. Ikkagi pressisin edasi, olin kindel, et kui ma loen veel raamatuid, konsulteerin veel ekspertidega, et siis saan kõik tehtud kahjud heastada ja taastada oma perfektse oleku.

Siis tuli eelkooli fiasko, mis murdis mu arusaama, et suudan Thomasele pakkuda normaalse kasvatuse.

Mida veel saan ma teha, kui olen juba nii palju vigu teinud? Thomas näitas mulle vastuse: see mitteperfektne teekond tõi meieni midagi, mis on perfektsusest palju olulisem. See andis mulle lõputud võimalused oma vigadega leppida, otsida andestust ja leida tervenemine koos oma pojaga.

Mind lohutab, et aitame üksteisel terveneda ja oleme selles protsessis lähedasemaks kasvanud.

Kolmas õppetund: kõike ei saa raamatust õppida
Noore emana soovisin leida ideaalset raamatut, mis õpetaks täpselt, kuidas hea lapsevanem olla. Innukalt süüvisin raamatutesse ja artiklitesse, mis kõik lubasid avada lastekasvatamise müsteeriumid. Õppisin muidugi palju. Kuid mitte kõike.

Probleem oli selles, et Thomas ilmselgelt polnud samu raamatud lugenud. Ta ei teinud pea kunagi seda, mis raamatud olid ennustanud. Ikka ja jälle hämmastusin sellest. Raamatud õpetasid, et kui mina teen x, siis lapse teeb y. Keegi aga ei õpetanud, mis siis teha, kui nii ei lähe!

Lõpuks sain sõnumist aru. Oli aeg lõpetada tema kohtlemine justkui oleks tegemist matemaatika ülesandega ja oli aeg hakata nägema seda unikaalset hinnalist olevust. Olen siiani raamatufänn, kuid seiklused, mis me Thomasega kahekesi kirjutame, on parimad. Me naerame, nutame, komistame müsteeriumitele ja saame üle kõikvõimalikest takistustest. Ja olen kindel, et lõpuks tuleme võitjatena välja.

Neljas õppetund: päeva lõpuks on mäng see, mis loeb
“Koolis käimine on sinu töö,” ütlesin tavaliselt Thomasele, kui viisin ta eelkooli minibussile. Thomas ütles tavaliselt vastu: “Aga ma tahan kodus olla ja sinuga mängida, emme. Miks me ei võiks lihtsalt mängida?”
Lõpuks võtsime Thomase eelkoolist ära ja hakkasime teda kodus õpetama. Kuigi asukoht oli teine, jäi vestlus samaks. “Kodus õppimine on sinu töö, Thomas,” ütlesin talle ja viitasin matemaatika ülesannetele. “Aga ma ei taha teha matemaatikat, ma tahan lihtsalt sinuga mängida, emme.”

Kui hakkasin uurima vabaõppe kohta, sain lõpuks aru, millest Thomas mulle kogu see aeg rääkis. Eelkool polnud tema töö. Kodus õppimine polnud tema töö. Tema töö oli mängida. Ta õppis maailma kohta läbi mängu. Ta järgis oma kirge läbi mängu. Ja tal tekkis minuga side läbi mängu.

Mul läks lamp põlema. Jätsin kodutööd kõrvale, istusin põrandale oma poja kõrvale ja küsisin: “Mis me täna mängime?” Ja millised maailmad avanesid! Kaardimängudest nukuetendusteni, pritsimismängudest hoovuste uurimiseni – sellest ajast oleme mänginud läbi päevade. Teadmised, mis me sellest saanud oleme on nagu rannast korjatud merekarbid – ilusad ja ootamatud aarded.

Viies õppetund: väikestes kehades on suur tarkus
Liiga tihti jätame kõrvale oma laste arvamused, kuna oleme kauem elanud ja teame paremini. Mõnikord teamegi. Aga tihtipeale ei tea.

Siin mõned mõtted, mis Thomas minuga jaganud on:
–  Emme, sa ei pea minu pärast nii palju muretsema. Minuga pole midagi valesti. (Ja polnudki.)
– Emme, ma ütlesin sulle ju kohe, et mul pole vaja kooli. Mul on vaja ainult sinuga koos olla. (Tal polnudki, ja oligi.)
– Emme, sa tead, ma alles arenen, nagu kõik teisedki.
– Emme, erinevatel inimestel on erinev taust ja vahel hakkavad nad sellepärast kaklema. Tegelikult peaks me proovima olla üksteisega kenamad.
– Emme, ükspäev saab minust jutustaja (teller). Ma käin mööda maailma ja räägin inimestele tõde meie maailmast. (Seda ta juba teeb.)

Endiselt on hetki, kus ma jään oma kujutelmade lõksu ja usun raamatutesse rohkem kui päris ellu. Ja mõnikord unustan, et ka 40aastasena võin ma õppida kelleltki, kes on minust 30 aastat noorem.

[highlight]Ent igal hetkel on mu poja sõnad osa minust, tuletades mulle meelde õnnistust ja kinki, mille võib saada iga lapsevanem, kui ta lihtsalt avab oma käed ja on valmis seda omaks võtma.[/highlight]

“Sul juba on emme, kes sulle abiks on, nii et mina tulin sinu juurde väikese poisina.”

Nicole Olson on endine algkooli- ja erivajadustega laste õpetaja, kes nüüd rõõmsalt vabakooliõppega tegeleb ja õpetab oma nelja last. Vabal ajal peab ta veebilehte unschoolers.org, kirjutab raamatuid nii täiskasvanutele kui lastele ja vahel õnnestub tal ka terve öö magada. :)

Loe artiklit siin