EINTS liugleb mu kõrvale pingile nagu rulataja mööda käsipuud.
“Ma sain 17 korda haavata Alžeerias. Millegipärast jäin ellu. Ütle mulle, miks ma ellu jäin?”

Tegelt ka? Mis inimesi ikka teepeale saadetakse! :)

“Mis sõda see oli, kus sa haavata said?” küsin.

“Ma teenisin Prantsuse Võõrleegionis ja Alžeerias oli sõda. Seal sain. Kaela, jalga, kõige rohkem selga ja kõhtu,” räägib ja näitab mulle samal ajal suurt armi otse vasaku kõrva taga, näitab ka teisi, selgitades, mis täägist, mis kuulist, mis miinist.
“Ma olen Einar. Eints. Mis nimi sul on?”
“Liisa-Indra,” naeratan.

“Kuidas sa Prantsuse Võõrleegionisse sattusid?” võtan õhust ilmse küsimuse.

“Vene ajal osalesin ma pangaröövides. Viimases andsid kaasosalised mu üles. Mind saadeti vangi, taha Uuralitesse. 57 kraadi külma ja iga ilmaga aeti välja. Ma olin seal 4 ja pool aastat,” selgitab Einar. Vaatan teda vaikselt ja mõtlen, et tüüp luuletab ju. Osaliselt. Aga no okei.
“Ja Alžeeria?”

“Ma tulin emamaale tagasi,” juba juttu alustades tulevad tal silmanurkadesse pisarad ja nägu läheb roosakaks “kallile emamaale… ja ma ei leidnud elektrikuna tööd. Ma oskan palju teha, aga ma ei leidnud tööd. Ma ei osanud enam elada ka siin. Siis kuulsin, et värvatakse ja läksin. Eestist läks 93 poissi.”

“Nii et sa naudid äärmusi? Uuralitest Alžeeriasse, teravast külmast põletavasse kuumusesse?” küsides taban, et olen ju emotsionaalselt sama kogenud, ühest äärmusest teise, see paneb mu hetkeks mõtlema, Eints jätkab samal ajal:

“Meid treeniti enne 6 kuud. Oled põlvini poris ja kui sa ei jaksa edasi minna on mees selja taga ja surub sulle toru kuklasse. Sa pead minema lihtsalt.”

“Eints, mida sulle teha meeldib, mis sind rõõmustab?”

“Naisi. Ma armastan naisi,” ütleb Einar siiralt ja tema olek muutub.

“Kui ma laatsaretis olin, siis ma joonistasin naisi. Naise keha ja naise kujusid. Ma olen väga hea joonistaja. Mulle meeldib joonistada naise keha pitskleidis,” ta räägib ja ma imestan – pitskleidis? Naistest rääkides muutus Einar hetkega soojaks ja rõõmsaks.

“Kuidas sa naisi armastad? Mida sa teed, kui sa armastad?” küsin, ennast ka huvitab.

“Üks naine sai minuga tunni aja jooksul 4 orgasmi,” alustab Einar.

“Räägi, mismoodi sa käitud, kui sa oled naisesse armunud. Mis sulle tema puhul siis meeldib, kuidas sa siis ise oled?” Püüan teemat siivsaks tõmmata.

“Ma hoolitsen ta eest. Koristan, pesen nõusid, teen talle süüa. Võtan teda kaissu ja silitan. Kui ma tunnen, et ta mind armastab, siis ma tahan tema eest hoolitseda, et ta õnnelik oleks. Sest ma olen temaga õnnelik.”

Nii huvitav on kuulata, kuidas keegi armastab… Eints vaatab pilvi ja hakkab loomingust rääkima.

“Mulle meeldib joonistada päikesetõuse ja päikeseloojanguid. Inimesed ütlevad, et need tulevad mul hästi välja. Ja ma luuletan, ma olen palju naistele luuletanud, armastusest, tahad ma loen sulle ühe luuletuse lõpu?”

Muidugi ma tahan! Ja Eints paneb silmad kinni, istub mulle lähemale, laseb suitsu sõrmede vahel lõdvaks ja luuletab:

“Ma olen siin ja ootan sind.
Ma ootan sind ka siis, kui sa ei tule.
Ma olen alati siin ja ootan.
Sa oled mu ime.
Ja alati, alati, alati ka siis, kui sa ei tule.
Ma ootan sind siin.”

See oli ootamatu. Kelleltki, keda on nii kerge pinnapealselt ja kiirelt lahterdada tuli nii sügav emotsioon välja.

Ma avaldan oma vaimustuse ja see rõõmustab teda.
“Saaremaa Tiina ei lähe mul kunagi meelest,” ütleb Eints seepeale.

“Ma olen 8 päeva järjest joonud”. Vaatan teda, ta on üllatavalt kohal oma olekus.
“Miks sa jood?”
“Sest naine viskas mu kodust välja, mul pole raha. Liilian on ta nimi.”
“See on ilus nimi. Miks sa oled koos naisega, kes su kodust välja viskab, kui sul raha pole?”
“Mul pole kuhugi minna. Ja ma armastan naisi…”
“Aga armasta ennast. Kui see naine sind ei armasta, siis tule sellest kogemusest välja. Sa tahad tunda, mis tunne on olla koos naisega, kes sind ei armasta?”

Eints jääb mõtlikuks.

“Sul on oskus oma tundeid muuta. Kui sul on tunne, mida sa ei taha tunda, siis peatu, mõtle, mis tunne see on, mida sa ei taha ja mõtle sellise tunde peale, mida sa tahad.”

“Sa räägid väga loogilist juttu,” kostab Eints seepeale ja vaatab mind puurivalt.

Pärast mõningast vaikust ütleb:
“Ma olen tapnud. Eelmine aasta sain vangist välja. Ütle, miks ma olen elus, miks ma pidin vangis käima ja miks ma siin olen?”

“Sa küsid tegelikult ju endalt, Einar,” ja ta ootab tõsimeeli, et ma nüüd vastaks.

“Sulle meeldivad teravad kogemused, ilmselt sa otsid neid. Iga terav elamus meenutab sulle, kes sa oled, et sa oled elus. Sa oled juba läbi muda käinud, tapnud, varastanud, olnud valus ja vangis – võib-olla sa oled elus, et endale andestada ja kogeda ka kergust ja armastust. Otsusta, et sind huvitavad nüüd valgemad kogemused. Otsusta, et sa tahad nüüd tingimusteta ja tõelist armastust tunda, ava oma süda. Sa olid füüsiliselt vangis ja said välja. Ennast hoiad sa vangis oma mõtetes ja emotsioonides. Andesta endale, lase ennast vangist välja.”

“Kuidas ma seda teen? Ma ei oska… Ma olen kes ma olen.”

“Sa oskad. See on sinu olemus, sa oled valgus ja armastus. Ainult sina tead, miks sulle neid kogemusi vaja oli. Lihtsalt otsusta, et sa tahad armastada, oled avatud armastusele. Niisama lihtsalt. Tunne armastust enda sees. Ja siis võta see tunne päriseks endale. See, mis on su sees, seda sa kutsud ka ligi.”

Selle jutuga tõuseb meie ümber soe kiirgav armastuse tunne. Räägin ja mõtlen armastusele, et see praegu meie hetke tuua ja talle seda tunnet kinkida.

“Ma tahaksin maale minna!” ütleb Einar seepeal. “Ma tahaksin hoopis põldu harida ja loomi pidada,” näen, see on tal meenutus, ta on selle peale varem tõsiselt mõelnud.

“Kui väike olin, siis ma kasvasin ka maal. Mu isa on praegu üle 80 ja tal on 50aastane naine. Ma olen oma isa moodi, mulle meeldivad ka nooremad naised. Kui vana sa oled?”

No ma juba ootasin seda!
“31.”
“Vot 30nestel on juba aru peas, 25sed veel nii ei mõtle.”

Einar luuletab veel. Ja räägib oma armastusest naiste vastu. Oma perest räägib, tal on kaks venda – üks kokk, teine turvamees.

Üks hetk tuleb siuke tunne, et peaks minema. Aga et ta mulle luuletas ja jutustas ma küsin, kas ta tahab, et ma talle laulaks. Ta tahab, silmad imestusest säramas “Sa laulad mulle?”
Nojah. Miks mitte.
Laulsin ühe salmi ja refrääni laulust When You Say Nothing At All. Olen seda viimasel ajal kitarril harjutanud.

Einar tõuseb ja küsib, kas ta võib mind kallistada. Ma kusjuures nagunii mõtlesin, et teda peaks kallistama! Tal on nii kerge ja soe mehelik armastus ümber lõpuks. Ilus ja siiras. Kõigest, mis ta elus teinud on… hoolimata sellest, mis elu ta valinud on – tal on sees soe armastuse tunne.

Ütlen talle seda. Ta naerab kohmetult ja viipab käega.

Made my day! Tänulik, et ta minuga oma lugu jagas. Ma sain siit enda jaoks nii palju vastuseid.