Rainer Nõlvaku sõnul on Euroopas vaja mõtteviisi muutust – toota ainult asju, mis kestavad igavesti või millest tehakse uusi asju. Nõlvak räägib Eesti Päevalehele antud intervjuus väga põnevalt oma kokkupuutest maailma prügimajanduse ja plastiga.

Rainer Nõlvak, MicroLinki asutaja ja Teeme Ära vaimne juht, on väga huvitavate mõtete ja tegudega. Tema tegutsemise mastaap on lai, seega ka mõtted huvitavad ja laiahaardelised :).
Räägib Vahemeremaade asustamata saartest, kus võib põlvini prügis käia, räägib, kuidas tema koju Hiiumaale maabub prügi Taanist ja Taiwanist…

iEuroopa saab päästa maailma

Rainer Nõlvak aitab jõudumööda neid 96 riiki, kes meie „Teeme ära!” eeskujul oma maal koristuspäevi teevad. Ja ta sõidab Brüsseli vahet, et ombudsmani ja keskkonnavoliniku juures arutada, „mis Euroopas edasi saab ja mida selle kodanikuühiskonna asjaga teha”. „Selle Euroopa asja” pärast ütleb ta end kohe täiesti mures olevat.

Planeedi ainus lootus
Raineri sõnul on Euroopa ainus nurgake maailmas, kus õnnestuks käivitada selline uus majandus, mille ainus eesmärk pole toota prügi, vaid kasaavutada hea elukvaliteet. „See on olnud üks E
uroopa põhiväärtustest ja me oleme selle poole liikunud. Praegu on aga kahtluse aeg ning kui kõhklus võtab võimust ja liitriik läheb laiali, siis kaob eeskuju ära. Maailm vaatab keskkonna hoidmise ja keskkonnast hoolimise suhtes Euroopale alt üles,” räägib Rainer. Tema sõnul on siinsete inimeste mõtteviis valmis selleks, et loodust kasutataks nii, et see jääb ka alles. „Mis on oluline erinevus võrreldes muu maailmaga,” sõnab mees tõsiselt.

Rainer räägib Ghana ja ka Vahemere-äärsetest linnadest, kus jäätmekäitlussüsteemiks on linnast läbi voolav oja. Kuival perioodil on see prügimägi, mille ligi ei taha minnagi. Vihm uhub kõik jõkke ja sealt merre ning linn on jälle puhas.

Vaikse ookeani asustamata saartel saab laevakaptenite sõnul põlvini plastis kahlata.

Rainer käib iga kord pärast tormi oma Hiiumaa randa koristamas. „Taanist ühest restoranist tuleb õhupalle. See on üks restoranikett, kus peetakse sünnipäevi. Lapsed lasevad õhupallid lahti, need lendavad edelatuulega üle Rootsi, kukuvad Gotlandi taga merre ja hulbivad otse mulle koju – laine peal, natuke on õhku isegi sees. Tuleb Taiwanist pärit veepudeleid, tõenäoliselt laeva pealt kukkunud. Igasugu asju tuleb.”

Rainer NõlvakSeoses Vahemere koristamisega – 23 mereäärset riiki teevad ühise koristamispäeva – jõudis Rainerini teadmine, kuidas ookeanist käib läbi kogu planeedi ainevahetus. Plast, mis asustamata saartel külalisi ootab, pole laevadelt visatud kilekotid. See satub sinna pikema ringiga. Näiteks viskab laps jäätisepaberi tänavale.

Nagu öeldud, puhastavad paljudes maailma riikides rentsleid vihm ja tuul ja prügikäitluse viimane aste on ookean. Seal hakkab plast tasapisi lagunema, kuni temast on järel planktoni mõõtu pudi. See enam ei lagune, vaid hõljubki meres nagu plankton ning planktonist toituvad kalad söövad seda.

Uuringud on näidanud, et hõljuva plasti külge kinnituvad toksiinid, mille molekulid hakkavad seal oma elu elama, ja need toksiinid ladestuvad hiljem kalarasva.

Kala aga on põhitoidus väga paljudele inimestele – pilk gloobusele kinnitab, et suurem osa inimkonnast elab mere ääres.

Puhtaid paiku enam ei ole
Rainer lisab, et 90% maailma katvast sodist, olgu see siis Eesti kraavides või Vaikse ookeani saarekestel, Brasiilia vihmametsades või Machu Picchu tee ääres, on toodetud viimase kümne aasta jooksul. Ta ennustab, et nii jätkates võib kümnendi pärast ainult unistada, et lendad kusagile, kus on päike, rannaliiv ja meri. „Ei ole! On päike, rannaliiv, meri ja plast!” hüüatab Rainer Nõlvak. „Praegusel kursil on võimatu tagada tulevikus elamisväärne keskkond, sõltumata sellest, kui palju raha meil on. Kui laga ujub randa, mis siis edasi saab? Kas palkame kümme neegrit, kes seda korjavad? Aga prügi tuleb ikka kusagile panna, midagi tuleb sellega edasi teha!” on ta kategooriline.

Temas on küpsenud radikaalne lahendus: keelata ära ühekordse plasti kasutamine. Äärmuslikke otsuseid on varemgi tehtud – on ju keelatud näiteks asbesti kasutamine ja freoon külmkappides.
Ühekordse plasti kasutamise keelamisel on palju nagistamist plastifirmadega, sest nende argument on, et ega nemad ei lagasta, inimesed lagastavad. Samal ajal polevat neil head vastust, mida üle jääva plastiga ikkagi teha. Raineri kinnitusel avaldavad tootjad lobiga tugevat survet. „Plastitootjate palgal on inimesed, kes käivad europarlamendi saadikutele rääkimas, et plast on hea ja plast ei saasta,” räägib Rainer.
Lobi vastu aitab, kui kodanikuühiskond paneb samuti seljad kokku ja avaldab ühise rindena poliitikutele survet, arvab Rainer. /…/

Uus demokraatia
Rainer Nõlvak tunnistab, et tema arvates tuleb selleks, et protsessid hakkaksid positiivses suunas liikuma, „teha midagi ka demokraatiamasinaga”. Vaja on vähendada poliitikute rolli ja suurendada inimeste oma.
Tema mõtteis võiks valitsemine olla selline, et inimene saab valida, kas annab hääle poliitikule, kes otsustab tema eest, või teeb ise otsuse. „Selles pole midagi halba, kui annad oma hääle ära. Enne ostu tegemist küsid ka sõbralt nõu, kui arvad, et tema teab asjast rohkem. Kui aga tunned, et poliitikute moraalsed valikud on olnud sellised, et sul pole alust neile oma häält anda või kui arvad, et oskad ise otsustada, siis otsusta ise,” räägib Rainer Nõlvak.

Uus majandus
Tagasi looduse juurde tulles räägib ta plastpakendi asja ka lihtsalt lahti: „Kui rahulikult järele mõelda, on ju selge, et liigne askeldamine on jabur. Plastpakendi puhul see, et kaevad nafta maa seest välja, teed sellest kemikaalid suures vabrikus, mis võib õhku lennata, toodad triljoneid ruutmeetreid plasti, paned sinna sisse toidu ja riskid sellega, et toidu kvaliteet võib kannatada, siis võtad toidu välja ja viskad karbi lihtsalt ära. Lõpuks loodad, et see protsess on mõistlik, selle asemel, et seda kõike üldse mitte teha.” Jabur, kas pole? Aga sel on üks põhjus: ühekordse pakendiga teenib tööstus rohkem raha kui mitmekordselt kasutatava pakendiga.

Rainer Nõlvaku sõnul on Euroopas vaja mõtteviisi muutust – toota on lubatud ainult asju, mis kestavad igavesti või millest tehakse uusi asju. Muidugi on vaja selleks kokkuleppeid ja regulatsiooni, sest seni, kuni ühekordse asja ja igavese toote turustamine käib võrdsetel alustel, jääbki igavene toode kallimaks ning tootjad pole sellest huvitatud.

Rainer on rääkinud paljude hiigelettevõtete juhtidega. „TetraPak on maailma suurim pakenditootja ja nad teavad hästi, mida nende toodang keskkonnale tähendab. Praegu on nende ainus eesmärk teenida aktsionäridele raha, aga kui regulatsioon nõuab, siis saavad nad fookust nihutada. Coca-Cola on öelnud, et nad võiks kasutada biolagunevaid pudeleid, aga nende konkurent ei tee seda. Biopakendis jook oleks kaks senti kallim ja nad ei saa seda endale lubada,” loetleb Rainer Nõlvak näiteid, kus praegune süsteem segab looduse säästmist.


Allikas:
Eesti Päevaleht