vabaõpe
Kuigi radikaalse kuulsusega, pole vabaõpe tegelikult kuigi äärmuslik. Kes veel saaks paremini lapsega kontakti, kui mitte tema oma vanem! Maailm pole klassiruumis, maailm on iga päev meie ümber.
Vabaõppe all mõeldakse tavaliselt koduõpet – see tähendab elu elamist oma reeglite järgi, olles iseenda ja ümbritsevaga kooskõlas.
Vabaõppija omandab tavakooliga sarnased põhiteadmised, kuid seda tehakse loominguliselt, omas tempos ja omamoodi. Nii et lapsel oleks huvitav õppida, talle jääks meelde, ta suudaks leida seoseid ja saaks tegeleda talle enim huvipakkuva teemaga.
Siia alla mahuvad näiteks ka Gaia ja Waldorf-õpe, kus väikeses ringis õpetab lapsi leidlik õpetaja. Seejuures tehakse lähedalt koostööd nii laste kui nende vanematega.
Vabaõppel kasvavad iseseisvad, oma peaga mõtlevad tasakaalukad inimesed.
Ja enne veel, kui me teemat natuke lähemalt vaatame, olgu ka öeldud, et tuntud ülikoolid üle maailma on vabaõppe väärtust tunnustanud. Näiteks USA Ivy League ülikoolid nagu Harvard, Yale, Brown, Princeton, Columbia ning Stanford, Berkeley ja MIT on avalikult välja öelnud, et eelistavad vabaõppe lapsi tavakoolist tulnule! Stanford on vabaõppijate osas eriti osavõtlik olnud.
Rahvusliku Koduõppe Uuringute Instituudi (National Home Education Research Institute) andmetel oli 2000. aastal USAs vabaõppel hinnanguliselt 1,7 miljonit last, 2019. aasta kevadel on see number 2,5 miljonit. Vabaõpe on saanud taas tuule tiibadesse just viimase kümne aasta jooksul.1
Kuigi vabaõpe polnud mingi salategevus, sai see 1980. aastatel suurema tähelepanu osaliseks, kui kaks õpetajate perest pärit kitsefarmis koduõppel olnud noormeest kandideerisid Harvardi. Nende sissesaamine sellisesse eliitkooli tõi kaasa tõelise meedia sensatsiooni.
Miks vabalt õppida?
Siiani kujutatakse vabaõpet tihtipeale ette kristlikult vaga koolitusena, kus ema ja lapsed kogunevad köögialaua ümber, et koos matemaatika õpikust ülesandeid lahendada ja piiblit lugeda. Kuid see pilt on ammu muutunud. Enamus vanemaid soovivad lihtsalt vabadust keskenduda oma laste tugevustele ja nõrkustele ning lasta kasvava lapse intelligentsil vabalt areneda.
Ka pole vabaõpe selline, kus üldse midagi ei õpita, magatakse kaua ja lüüakse aega surnuks. Õppimine toimub siiski vastastikku kokkulepitud plaani alusel, seda kontrollitakse ja siit saab täiesti kehtiva konkurentsivõimelise hariduse.
Kui kool institutsioonina eraldab õppimise elust, siis vabaõppel olijad leiavad, et elu ongi õppimine. Miks on klassiruumis paberite täitmine ja tahvli vaatamine parem, kui rannas lainetest rääkimine? Miks lõppeb õppimine kell kolm päeval (ja pärast tunde enam ei õpita)? Miks ei võiks õppida ka nädalavahetustel, õhtutel ja suvel? Miks lapsed koolist viilivad ja tunnevad keskkooli lõppedes vabanemise tunnet? Miks ei võiks kogu õppimine toimuda nii, et inimene õpib nii nagu talle sobib?
Laps õpib kõike, mis elus võib ette tulla, ent läbi võetakse ka riigi poolt kinnitatud teemad. Samas saab ise valida, milliseid õpikuid ja meetodeid kasutada, põhiline on teadmine ja arusaamine. Nii et bioloogiatundi saab näiteks teha metsas, mererannas, botaanikaaias; kirjandust õppida kodu kõige hubasemas raamatunurgas jne. Perega käiakse muuseumites, teatrites, võetakse kursusi, osaletakse sündmustel.
Kas vanemad peavad olema õpetajaharidusega?
Ei pea olema ise õpetaja, et oma lapsi õpetada. Tänase vabaõppe liikumise alusepanija John Holt tõi selle välja ´81. aastal Donahue saates, kus ta ütles, et neljas osariigis paluti tõendeid, et õpetajaharidusega saab olla parem õpetaja, ja üheski ei suudetud seda tõestada. Kusjuures ta ise polnud õpetaja haridusega, kuid ta oli töötanud õpetajana kahes eliitkoolis ja koolitas tudengeid Harvardis ja California ülikoolis.
Õppimise suunaja on õpetaja, kodus on selleks tavaliselt lapsevanem. Saab teha kõike, milleks isu on, sest pole reegleid ning see laseb loomingul vabalt lennata! Samas on kaks osapoolt ise motiveeritud osalema. Ema või isa soovib oma last arendada ja laps tahab õppida, koos leitakse sobivaim viis, rütm, lähenemine.
Lapsega tegeletakse iga päev personaalselt. Palju saavad lapsed tavakoolis personaalset aega õpetajaga?
Teadmine pole mingi vedelik ja õpetamine pole selle kallamine tühja anumasse. Suures klassis õpetades kiputakse tihtilugu teadmisi lihtsalt „sisse kühveldama“.
Üldiselt juhendavad vanemad väiksemaid lapsi rohkem ja igapäevaselt. Suuremaks kasvades suudavad nad iseseisvalt õppida ja vanemad kontrollivad ning juhendavad neid siis harvem. Iga kell on „õpetajad“ lastele kättesaadavad ja abivalmis.
Kui lastele õpetada varakult õppimist, julgustada nende uudishimu, siis nad tunnevad ennast selles mugavalt ja saavad suurepäraselt hakkama ka iseseisvalt õppides. Nii pole ka keskkooli lõpetamine ja ülikooli minek pääsemine, kus peab möllama ja pidutsema, see on soov edasi õppida ja uurida.
Vabaõppel olevad lapsed käivad tavaliselt paar korda aastas lähikondses koolis vastamas ja teadmisi näitamas. Nii on riik ka rahul. Ning vabaõppel olnud lapsed saavad astuda ülikooli.
Kahtlemata on vabaõpe hea väljakutse ka lapsevanemale, sest see paneb leiutama uusi õpetamise viise.
Mõned vabaõppe põhimõtted:
1. Vabaõppel saab laps ise valida, mida ja kuidas ta soovib õppida, koos lepitakse kokku reeglistik. Kuigi pole ametlikku tunniplaani, on tavaliselt kokkuleppeline graafik.
2. Keegi ei ütle, kuidas peab õppima. Pole vaja pähe toppida asjatut infot. Õpilane saab olla loominguline, valmistada projekte, mängida…
3. Pole kooliautoriteeti. Kui laps õpib järgima õpetajat kui autoriteeti, raskendab see tema iseseisva mõtlemise arengut, iseseisvat probleemide lahendamise oskust, ebakindlusega tegelemist. Sellised lapsed tunnevad ennast ka täiskasvanuna turvaliselt, kui neil on keegi autoriteet elu ette märkimas. Vabaõppel olnud laps on oma elu peremees ning on seda ka täiskasvanu eas. Ta suudab paremini kanda vastutust ja reageerida probleemidele, olles palju paremini valmistunud ise hakkama saamiseks.
4. Kõik lapsed ei pea õppima samas rütmis. Nutikamad saavad kiirelt aru ja neil hakkab igav. Kui keegi jääb maha, ei pea ta ennast sellepärast halvasti tundma.
5. Laps saab huvipakkuva teemaga tegeleda seni, kuni huvi on. Koolis peab kella helisedes teise klassi minema ja uue teema ette võtma.
6. Vabalt õppides kogeb laps, et õppimine on lahe ning mis iganes elus ette tuleb, ta tunneb ennast õppides mugavalt.
7. Enesemotivatsioon. Koolis sunnitakse lapsi tegema tööd ja õppima asju, mis neile tihtipeale ei meeldi. See tähendab, et paljud ei õpigi kunagi ennast motiveerima. Vabaõpe pakub ebakindluse ja enesemotivatsiooni osas iga päev õppetunde. Kuigi tuleb ette kehvemaid päevi, annab see kõik eluks olulisi õppetunde, mille keskmes on õppija ise.
Öeldakse, et vabaõpe algab sünnist. Kui sa oled oma lastega vähegi tegelenud, siis sa juba kodukoolitad neid. Pisikeste lastega tähtede, numbrite ja sõnade õppimine on ju nii tavaline. Nad nii ihkavad õppida sinult kõike, mida sa oskad. Miks siis mitte neid selles suunata? Lapsed on nii loomingulised ja mängulised, õppides siira kergusega kõike, mis vähegi huvi pakub. Sünnist lasteaiani ja lasteaiast koolini on aeg, mis on lapsele väga oluline õppimisaeg.
Omast käest võin kinnitada – lapsed väga tahavad õppida ja maailma avastada. Me harjutame Joonasega numbreid, tähti, loeme jutte, joonistame, korjame umbrohtu, vaatame linde, osaleme üritustel (nt Teeme ära – keskkonna saaste ja inimtegevuse mõju maailmale), käime poes (teeme koos nimekirja, vaatame hindasid ja plaanime söögikordi, ta saab vahel ise maksta), mängime kaarte (kogu aeg peab üle vaatama ja arvutama, palju kaarte juurde on vaja) tantsime ja teeme muusikat, ma olen talle isegi prantsuse keelt õpetanud (kõik ikka läbi elu), kokkame koos… Ma isegi ei mõelnud, et see võiks vabaõpe olla, sest see kõik tuli nii loomulikult. Kutsutagu seda kuidas iganes. Ja see kõik lausa kleepub talle külge. Pluss, toona oli mu tütar Elli pisike, ka tema oli ju kogu aeg juures ning õppis samamoodi!
Mida need vabaõppijad siis teevad? Kuidas nad õpivad?
Mõned pered õpivad rohkem kodus, mõned käivad rohkem väljas ja osalevad kursustel. Kuid põhiline on see, et last suunatakse mingi teemaga tegelema siis, kui ta ise on selleks valmis, õppimine ei toimu kellegi teise ajakava järgi. Õppida saab läbi mängu, leiutamise, teaduseksperimentide, videomängude, sõprussuhete, rollimängude, spordi…
Siin üks näide perest, kus on kuus last vabaõppel.
Tsiteerin pereisa Leo Babautat (naise Evaga on neil kaks last Leo eelmisest kooselust, kaks last Eva eelmisest kooselust ja kaks kaks last omavahel. Lapsed on olnud vabaõppel üle 5 aasta):
1. Seth vaatas Percy Jacksoni filmi (teismelisest poisist, kes on Poseidoni poeg), seejärel luges ta läbi kõik selle seeria raamatud. Need panid ta huvituma Kreeka jumalatest, ta luges Kreeka ajaloost ja uuris Kreeka jumalaid ja nüüd teab ta neist palju rohkem kui mina kunagi teadsin.
2. Noelle vaatas YouTube´ist videosid nukkudest ja käsitööst. Nad ehitasid koos Evaga ise nukumaja ja kaunistasid selle.
3. Maia avastas enda jaoks origami, õppis selle selgeks ja valmistas tosinate viisi hämmastavaid oirgamikujukesi. Ta kinkis neid lahkelt ka teistele.
4. Justin otsustas teha SAT testi (USAs keskkooli lõpueksam) ja kolležisse kandideerida. Seetõttu soovis ta värskendada oma matemaatikaalaseid teadmiseid ning hakkas käima matemaatikakursusel, kus ta saab omas tempos õppida. Tõenäoliselt teeb ta selle läbi 4-6 nädalaga.
5. Õpime koos Justiniga hispaania keelt, meil on audio-tunnid.
6. Aitan Maial alustada vegan muffinite äri. Noelle soovib Maia muffineid pargis müüa, et raha teenida.
7. Maia võtab praegu läbi vegan kokaraamatut ja teeb meelsasti perele õhtusööke. Ta pildistab toite ja lisab oma blogisse.
8. Nooremate lastega loeme iga päev raamatuid.
9. Lapsed peavad ostunimekirja ja arvutavad rahaseisu.
10. Teen koos lastega jooksutrenni. Räägin nendega ettevõtlusest. Tulevikus soovin nende firmadesse investeerida ja olla neile mentoriks.
11. Justin, Rain (tavakoolist) ja mina õpime koos programmeerimist ning tahame ehitada koos mõned arvutimängud.
12. Lapsed kõik loevad omaette.
13. Vahel teen neile matemaatika teste.
14. Mängime lauamänge. Vahel leiutavad nad oma mängud.
15. Vanemad lapsed teevad süüa ja koristavad ning aitavad igat muud moodi koduses majapidamises. Ka väiksematel lastel on oma ülesanded. Suuremad aitavad väiksemaid ka nende projektides.
16. Justin ja Maia käivad koos muusikatundides.
17. Noelle´ile meeldib videosid teha. Ta alustas YouTube´is oma kokasaadete kanaliga.
18. Noelle õppis Evalt õmblemise ära ja nüüd õmbleb ise. Ka teeb ta koos Evaga trenni.
19. Seth teeb kätekõverdusi ja õpib idamaiseid võitluskunste. Ta hakkas tundma huvi kõrgema matemaatika vastu ja õpetas selle endale ise selgeks.
20. Pisemad mängivad palju koos, ehitavad kindluseid. Noelle´ile meeldib karpidest ja kastidest maju ja autosid ehitada.
21. Justin teeb veebi kaudu kolledžikursuseid. Ta hakkas huvituma 3D animatsioonidest, õppis selle ise selgeks ning teeb praegu 3D lühifilmi.
22. Maiaga teeme praegu koomiksiraamatut koos. Talle meeldib väga joonistada.
23. Käime tihti pargis mängimas. Maiale meeldib minuga korvpalli mängida. Justinile meeldib Ameerika jalgpall, ta teab kõiki tiime ja mängijaid.
24. Kõigile meeldib kirjutada ja nad blogivad oma tegemistest.
„Siia võiks veel palju asju kirjutada. Me teeme kõike ja meil on seejuures lõbus. Kõik, mida me lastega koos teeme on võimalus meie suhte kasvatamiseks. Kõige tähtsam on näidata oma lastele, et ma neid armastan. Olen nende jaoks lihtsalt olemas,“ ütleb Leo. Ta peab ka veebi unschoolery.com
Aga sotsialiseerumine, isoleeritus ja distsipliin?
Kooli peetakse ideaalseks sotsialiseerumise võimaluseks (nagu lasteaedagi), kuid mis sotsialiseerumine saab toimuda kohas, kus keegi suheldagi ei oska (nt 2-aastased sõimes)? Ja kui palju sõpru on ühel inimesel vaja, et ta sotsialiseeruks? Miks peaks see toimuma samaealiste seas, võiks ju eeldada, et erivanuses inimestega suheldes saab laps palju parema suhtlemiskoolituse.
Ajalooliselt on tänane kool eksiteerinud ainult paarsada aastat. Kool eksisteeris limiteeritud versioonis ka antiikajal, kuid see polnud kõigile kättesaadav. Nii et enne, kui tuli meile kool, õppisid inimesed sotsialiseeruma kodus oma vanemate, õdede-vendade, tädide-onude, vanavanemate, teiste sugulaste ja linnarahvaga.
Pole mingit põhjust, miks me peaks sotsialiseeruma ainult grupi omavanuste inimestega. Ainult samas vanuses inimeste sotsialiseerumine on kunstlik ja tegelikus elus tuleb seda väga vähe ette.
Kuigi kool võib sotsialiseerumise osas anda ka positiivseid kogemusi, on neid viimasel ajal aina vähem.
Lapsed õpivad suhtlemist eelkõige oma vanematelt neid jälgides ja imiteerides.
Lapsed ei õpi sellest, kuidas sina nendega käitud; nad õpivad sellest, kuidas sina endaga käitud.
Seda enam on kasulik lapsed oma ellu kaasata, võtta nad kaasa kohtumistele, kutsuda sõpru külla.
Oluline on panna lapsed päris elu situatsioonidesse, lasta neil osaleda erinevates seltskondades, anda neile head eeskuju, rääkida nendega sobivast käitumisest, mitte survestades, vaid lastes neil endal avastada.
Kui laps on millestki huvitunud ja palub õppimise käigus profesionaalselt täiskasvanult konsultatsiooni, näiteks küsib merebioloogilt infot, siis ta ju ka sotsialiseerub. Lisaks osalevad ka vabaõppe lapsed trennides, laagrites, tundides, kursustel, ekskursioonidel.
Ameerikas on palju kodukooli ühinguid, kus vabaõppel olevad lapsed saavad ka rohkem omasarnastega suhelda, koos võetakse ette reise, tehakse pidusid, peetakse pühi. Aina rohkem levib see ka Eestis.
Vabaõpe ei isoleeri last reaalsest elust. Kool isoleerib reaalsest elust. Suures klassis loetakse õpikust, kuidas puu kasvab või mis loomad metsas elavad. Vabaõppel olev laps käib metsas puud vaatamas, istutab ise, hoolitseb selle eest, uurib metsloomade jalajälgi jne. See on päris elu ja vabaõppe lapsed on tegeliku eluga palju paremini kursis.
Ka mõjub isoleerivalt, kui last koolis kiusatakse, ta ei tunne, et kuuluks omasuguste hulka. Vabaõppel sellist olukorda ei teki, lapsel areneb selge ja tugev enesekindlus, mis pole seotud mitte teiste omasuguste ja poppstaaride, vaid oma vanematega.
Vabaõppe lapsed on tavaliselt julgemad, nad peavad bände, asutavad õpilasfirmasid, käivad vabatahtliku tööd tegemas ja osalevad praktikatel.
Distsipliini puhul on oluline enesedistsipliin, mitte autoriteetide poolt peale surutud raamid. Ka see areneb paremini koduõppel.
Koos mõeldakse välja tegevused, tehakse plaanid, pannakse paika eelarve, lepitakse kohtumised. Laps tunneb vastutust oma elu eest, tunneb, et teda vajatakse ja temaga arvestatakse. Ta tahab anda endast parima, ise oma elu korraldada. Ja see arendab enesedistsipliini võrratult palju paremini.
Vabaõppel õpib laps,
et hirm on valik ja iseenda elu saab juhtida. Need lapsed õpivad usaldama ennast ja teisi, oskavad hinnata reaalseid valikuid, neil on tavalisest kõrgem emotsionaalne intelligentsus, nad on targad, kirglikud ja uudishimulikud. Samas on nad palju paremini omastanud ka põhiteadmised.
Ülikoolid hindavad neid lapsi, sest nende silmades on see teistmoodi säde, nad tahavad maailma uurida, on valmis ületama raskusi. Intellektuaalne elujõulisus, nagu Stanford seda nimetab.
Vabaõppel olnud laps on laia suhtluskogemusega, sellised pered aga oskavad üksteist tõeliselt kuulata ja tähele panna, suhelda austuse ja armastusega ning toetavad teineteist ideede ja huvide teostamisel.
Nii nagu lastelegi, õpetab see ka vanematele elu usaldama, andes võimaluse kõrvalt vaadata õppimise imelist teekonda.
Rahvusliku Koduõppe Uuringute Instituudi direktor Brian Ray sõnul kinnitab ´99. aastal läbiviidud uuring, et keskmine vabaõppija osaleb nädalas vähemalt viies erinevas koduvälises tegevuses – tantsutunnist, sporditrennist kuni kogukonna teatrini välja. Ta kogus ka andmeid psühholoogidelt ja haridusteadlastelt, mis kinnitavad, et kodus õppinud lapsed on sotsiaalselt ja emotsionaalselt oma eakaaslastest tervemad. Nad tunnevad ennast täiskasvanutega suheldes mugavamalt ja on enesekindlamad ning kujundavad ennast pigem täiskasvanute kui vanusekaaslaste järgi. See kõik on palju sarnasem viisile, kuidas lapsed läbi aegade on sotsialiseerunud.
Rob Reich, politoloog Stanfordist, kes uurinud vabaõppe fenomeni kinnitab, et sotsialiseerumise pärast ei pea muretsema. Tema silmis peaks pigem pöörama tähelepanu intellektuaalsele isolatsioonile.
Mitmed vabaõppijad kinnitavad, et kodus õppimine võimaldas neil maksimeerida oma potensiaali ja kohandada haridus enesele sobivaks.1
JOHN HOLT
Viimaks veel mehest, kes pani lumepallina veerema tänase vabaõppe liikumise ning võttis endale esimesed suuremad hoobid selle vastastelt.
Daamid ja härrad, lubage esitleda – John Holt.
John oli 20. sajandi õpetaja, kes hakkas õigusega kahtlema senise süsteemi arukuses ja mõjukuses.
1923. aastal sündinud Holt oli ise Yale´is õppinud inseneriks ning õpetas hiljem Harvardis ja California Ülikoolis.
´64. aastal ilmus tema sulest esimene raamat „Kuidas lapsed läbi kukuvad“ (How Children Fail), mis tõi esile senise hariduse vajakajäämised ning põhjustas üleriigilise debati senisest haridussüsteemist.
Raamatus kirjeldas Holt oma kuueaastast kogemust kahes Cambridge´i erakoolis 5. klassi õpetajana. Selle raamatuga sai John Holt praktiliselt üleöö tuntuks, tema mõtteid taheti rohkem kuulda ning temast sai lektor ja koolisüsteemi nõustaja.
Kolm aastat hiljem ilmus Holti järgmine raamat „Kuidas lapsed õpivad“ (How Children Learn), seda trükiti rohkem kui 1,5 miljonit eksemplari ja tõlgiti 14 keelde.
„Oluline on aru saada, et lapsed õpivad individuaalselt, mitte suurtes gruppides. Et nad õpivad uudishimust ja huvist, mitte selleks, et rahuldada või ärritada võimul olevaid täiskasvanuid. Ja et lapsed peaksid saama oma õppimist ise kontrollida, saades ise otsustada mida ja millal nad õpivad,“ kirjutas Holt oma raamatus.
Ta soovitas, et lapsed saaksid võtta vabasid päevi, kool innustaks lapse ja vanema vahelist suhtlust, et õpetajaks poleks ainult klassikalised õpetajad, vaid ka teised persoonid, et õpilased saaks üksteist õpetada ja töid hinnata… Need ideed osutusid vist suure süsteemi jaoks liiga radikaalseks ning hiljem, 70ndatel, soovitas Holt, et vanemad õpetaks oma lapsi lihtsalt kodus ise.
77. aastal hakkas Holt korraldama vabaõppe ajakirja ilmumist. Esimene väljaanne ajakirjast „Kasvamine ilma koolita“ (Growing Without Schooling) tõi kaasa suure huvi ning vabaõppijad üle ühendriikide soovisid tema nõu ja abi. John kutsuti telesaadetesse, raadiosse ja temast kirjutati artikleid.
Elu lõpuni tegeles ta sotsiaalsete teemadega, olles pühendunud laste haridusele, riigi osale selles ning aitas vabaõppest huvitunud perekondi.
John Holt suri 1985. aastal kõigest 62-aastasena oma kodus Bostonis vähki. Elu jooksul jõudis ta kirjutada 11 raamatut ja mitmeid artikleid, mis inspireerivad inimesi tänapäevalgi.
Tsitaadid John Holtilt:
„Koolid õpetavad meile, et elu on võidujooks. Probleem võidujooksudega on see, et neist tuleb alati rohkem kaotajaid kui võitjaid.“
„Enamus mu teadmisi ei pärine koolist ja need pole isegi mitte õpitud teadmised.“
„Me tegime suure vea, kui lahutasime lapsed täiskasvanutest ja ülejäänud elust. Nüüd peame selle parandama ja nad taas kokku viima.“
„Koolid oleks palju paremad, kui klassid oleksid väikesed, õpetajad saaksid otsustada, mida ja millal nad õpetavad, kui selliseid koole oleks palju ja vanemad saaksid oma lastele nende seast meeldivaima valida.“
John Holt tõi haridussüsteemi puudujäägid ühiskonnas esile. Ta austas ja usaldas elu ning talle meeldis öelda, et iga beebi on teadlane.
L
***
John Holt ja vabaõppe perekonnad olid 1981. aastal The Donahue Show´s. Seda on huvitav vaadata, sest tänapäevani küsitakse samu küsimusi, loobitakse sama kriitikat. VAATA
John Holt ja Richard Farson räägivad laste õigustest KUULA
Lühike dokumentaal, kus koduõppe perekonnad räägivad oma kogemusest. VAATA
www.holtgws.com – tunnustatud mittekoolitaja (unschooling) veebileht kõige põhilisega. Lisaks on head John Holt´i esseed ja raamat Unschooling Math saadaval siin lehel.
learninfreedom.org – palju infot kodukoolituse kohta. Nimekiri ülikoolidest, mis võtavad vastu koduõppel olnud lapsi.
www.livingjoyfully.ca – põhjalik ja väga huvitavalt tehtud koduleht kodukoolitamise kohta.
www.home-ed-magazine.com – Kodus õppimise ajakiri, saab tellida endale e-postkasti. Palju huvitavat infot vabaõppe kohta. Näeb peresid, kes vabalt õpivad/õpetavad, kuuleb spetside juttu ja ka üleüldist maailma temaatikat.
Presidendid, teadlased, näitlejad, muusikud, leiutajad jne kes olnud vabaõppel.
´81. aastal sai tuntuks toona popi muusiku Harry Chapin´i paar aastat tagasi kirjutatud lugu. Ta kirjutas loo inspireerituna oma poja õpetaja saadetud kirjast, kus õpetaja avaldas muret, et Harry poeg teeb orkestri proovis omaloomingut ning lubas, et poiss saab peatselt “kasti aetud”. Harry pahandas ja kirjutas loo, mis läks kokku vabaõppe isa John Holt´i sõnavõttudega just samal ajal.
Vabaõppe teema oli sel ajal USAs tuliselt õhus. Just aasta tagasi, 1980, said Harvardisse sisse kaks kitsefarmis koduõppel olnud noormeest. Sellest hetkest avanesid järjest vabaõppijatele ka teiste eliitülikoolide uksed.
Laul tõi Harry Chapin´ile palju populaarsust ja vastukaja.
Harry Chapin – “Flowers are red”
Liisa-Indra Pajuste
Allikad:
Kõik on väga tore, olen ise ka arvamusel et praegune koolisüsteem on hukule määratud. Ent, tuleb lähtuda põhimõttest, et MITTE MIDAGI ei ole siin maailmas ideaalne. Kindlasti on siin välja toodud vabaõppel miinuseid, lihtsalt enamus inimesi ei tea neid. Kooliharidus on 200 aastat olnud, kõik teavad selle plusse-miinuseid, seega võib vabalt kritiseerida või kiita seda. Samas vabaõppel on palju plusse, mis siin ka välja toodud on, ent mis on selle miinused? Kas seda teatakse või on tulemused alles arengujärgus?
Vabaõpe on eksisteerinud palju kauem kui tänane koolisüsteem. Mulle tundub, et põhiline oht ongi intellektuaalne isolatsioon. Et laps kohtaks mitmete inimeste arvamusi ega jääks ainult vanemate teadmiste najale. Ka vabaõpet saab ju teha erinevalt. Holt kiitis mõtet, et põhilised teadmised saab laps vanematega, ent just vanemad peaksid last suunama oma uurimistöödega infot küsima ka välistelt allikatelt. Seetõttu on teretulnud ka erinevad kursused ja ühised ettevõtmised. Kui vabaõpe on valitud selliste vanemate poolt, kes on kõrge vastustundega ja keskmiselt teadlikumad, siis ma usun, nad oskavad mainituga arvestada.
Tere,
lugesin teksti ja kommentaare ning pean ütlema, et vabaõpe on siiski lähitulevik. Miks? Tänased lapsed vajavad seoseid ja mitte ainult teste või eksamite tegemist. Ennekõike tuleb luua tervikpilte, kui neid endal ehk täiskasvanul ei ole, siis ei ole otstarbeks koduõpet lapsele pakkuda. Olen ise paarile lapsele koduõpetaja ja võin öelda südamerahuga, et ükski laps ei ole loll ega rumal. Kui õpetajal oleks vähem lapsi, siis ta jõuaks luua läbi lapse hobide või huvide uusi seoseid. Olen ka ise seda meelt, et iga laps andekas, vägagi. Mulle lapsed meeldivad, ja eriti neid suunata:). Lapsi ei pea õpetama, nad õpivad ise, oskus on neid osata suunata.
Ja ka minul endal ei ole õpetaja haridust, ent ometi leidub lapsevanemaid, kes soovivad, et nende lastele õpetaksin soovitud õppeaineid. Kui täiskasvanul või isegi gümnaasiumi õpilasel on huvi jagada enda teadmisi ja teeb seda innuga, siis kuulaja oskab selle väga hästi vastu võtta.
Soovin, et õpetajad leiaksid endas jõudu muuta praegust süsteemi. Ühiskond ja ennekõike õpetajad ise võidaksid selles loos rohkem, kui täna veel arvatakse.
Edu kõigile, kes soovivad õppida!
Olen ise vabaõppe pooldaja (seni kuni perekond on kohusetundlik) ja oleksin ma Ameerikasse jäänud oleksin ka pereõppe kasuks ilmselt otsustanud. Seal kirjutas üks eelmise põlvkonna kirjanduse õpetaja Marva Collins et juba 70date lõpus märkas ta kuidas raamatud võeti tagasi ja siis anti välja sama raamatu uuendatud versioon. Ja ainus vahe oli selles et pikemad sõnad olid välja võetud ja asendatud lihtsamatega. Ja mingil hetkel ta sai aru et 9nda klassi õpilased õppisid 7nda klassi tasemel. Ja see oli 70-80datel. Taevas teab et peale seda on asi ainult hullemaks läinud, tänapäeva ülikoolidest ma enam ei räägigi. Ka siin mainitud Ivy Leage ülikoolid on hakanud õpilasi vastu võtma mitte puhtalt tulemuste pealt vaid rassi ja tulemuste segu pealt. Mustad peavad kõige madalamaid punkte saama et sisse saada, ja asiaadid 500 punkti rohkem et samasse kooli sisse saada. Sellepärast viimaste aastate andmed näitavad et nemad on hakanud maailma kõige tugevamate ülikoolide seas langema ja Aasia ülikoolid tõusma.
Aga kui lihtne/raske on Eestis koduõppega tegeleda? Ma olen aru saanud et kui väga head põhjust ei ole (nt tõsine haigus) siis last koduõppele ei lubata.
Hei Kristel! See on huvitav teema, jah. Ma ei ole kuulnud, et ei lubata… Minu arusaamist mööda peab olema keelamiseks mõjuv põhjus, mitte lubamiseks, sest see on seotud ju põhiõigustega. :) Mina nt valisin Gaia Kooli, kus suht vabaõppe teema ka sees ja üldse terviklikum maailmavaade, kui tavasüsteemis. Olenemata sellest, enda vastutusest ei saa ju mööda vaadata, ikka tahad ju osaleda oma lapse arengus, tema kõrval olla ja tema tahab siis ka sinu elust osa võtta. Kooskasvamine. Sellistes kogukonnakoolides märgatakse üksteist ilmselt rohkem ning ollakse valmis lahendusi leidma loovalt. Nt oli Gaias samuti korraks teema, et suurem teeb väiksemale liiga, kutsuti siis kahe klassi vanemad kokku (klassid on seal väiksed) ja koos arutati, mismoodi saaks mõlemat poolt aidata ja toetada. Täitsa hästi läks. Suures koolis ma sellist asja ette ei kujutaks! :)