GMO

Geneetiliselt Muundatud Organismid ehk võidujooks tervisega

Geneetilisele muundamisele mõeldes tuleb vast esimesena meelde toit. Kuid teema on tegelikult palju laiem, hõlmatest inimeste, loomade ja maailma tervist tervikuna. Geneetiline muundamine tähendab tihtipeale valgustkartvaid loomkatseid (tegelt ka massilisi inimkatseid), looduse brutaalset hävitamist, pinnavee ja pinnase solkimist, mutantbakterite, -viiruste, -taimede -ja putukate tekkimist ning meile kõige lähemal – meie lastele jäetava maailma arutut rikkumist (geenikahjustustest rääkimata).

Geneetiliselt Muundatud Organismid ehk GMOd pidid saama maailma päästjaks ja näljahädast vabastajaks, võimaldades tingimustest olenemata kasvatada kiiremini ja rohkem suurema ja parema vilja.

See kõik oli juba algusest peale mäda. Näljahädast ei päästa mitte supervõimsate taimede loomine, vaid inimese tarbimise piiramine ning ilmselgelt ka looduse ja loomade ekspluateerimise lõpetamine. Kõik tehislik, tervikust eraldatud, tähendab loodusele vastu minemist. Iseendale vastu minemist. Siinjuures muidugi rääkimata sellest, mismoodi me üksteist kohtleme, mida laseme sisse süstida jne.

Justnagu nafta- ja farmaatsiatööstus on ärid, on seda ka toidutööstus. Ja äris on esmane kasumi tootmine, mitte tervise tagamine. Paistab, et eksinud inimest on kerge pimestada. Kui lubatakse, et geneetiline muundamine on võluvõti, siis nii usutigi.

Mis on GMO?
Geneetiliselt Muundatud Organism tähendab, et organismi geneetilist materjali on geenitehnoloogia abil muudetud. Tänaseks on selliselt muudetud baktereid, seeni, putukaid, taimi, kalu ja imetajaid.
Geneetiline muundamine tähendab, et geene muudetakse, lisatakse või kustutatakse. Kui geene lisatakse, siis on need tavaliselt võetud teiselt liigilt ja seda kutsutakse horisontaalseks geeniülekandeks (vertikaalne on vanemalt lapsele). Geeni mõjutamise tehnikaid on erinevaid, nt võõra geeni saab lisada bakteri, viiruse, geenipüstoli, peene nõela vm moel. On levinud, et bakterid viivad geene taimsetesse rakkudesse ja viirused loomsetesse rakkudesse. Kui geene viiakse juurde, siis kutsutakse organismi rekombineeritud DNAga transgeenseks organismiks.

Geneetiliselt muundatud organisme kasutatakse bioloogilistes ja meditsiinilistes uuringutes, farmatseutiliste ravimite valmistamisel, eksperimentaalmeditsiinis ja põllumajanduses.

lilla roos Üks populaarsemaid GMO taimi on lillakas-sinakas roos (Austraalia Florigene ja Jaapani Suntory koostöö), millele on lisatud kloonitud värvipigment võõrasemalt ja surutud alla roosi enda värviväljendused. Selliselt on muundatud ka lavendlikarva nelgid. Mõlemaid lilli müüakse üle maailma.¹

GMO-vaba Eesti kodulehelt:
„Biotehnoloogia firmad lubavad, et GM-kultuuride abil vähendatakse põllumajanduses kasutatavate mürkide kogust, aidatakse põllumeestel kergema vaevaga saada rohkem saaki, leevendatakse vaestes riikides näljahäda ja vitamiinivaegust. Praktikas ei ole kumbki esimesest kahest lubadusest pikemas perspektiivis paika pidanud, samuti on äärmiselt küsitav, et GMO-de kasutuselevõtt võib aidata toita ära planeedi kasvavat rahvastikku, kuna nälja ja vaegtoitumise põhjuseks ei ole mitte sobivate taimede või kasvatusvõtete puudumine, vaid maailmas kehtivad kaubandusreeglid ja -tavad.“
GMOsid surub põllule raha, põllumeeste, ärimeeste, teadlaste soov teenida rohkem kasumit.²

GMOde ajaloost
Esimene GM bakter loodi Californias 1971. aastal. Esimesed GM taimed tehti Missouris ja Belgias 1983. aastal. 1992.-1994. aastal tulid müügile esimesed GM vaktsiinid, neile järgnes pika säilivusega tomat 1993. aastal. Seejärel lisandusid aja jooksul mitmed soja-, maisi- puuvilla- ja rapsisordid.
Geneetiliselt muundatud taimede laiem tootmine sai alguses 1996. aastal ja sellest ajast peale on need taimed tehtud nii, et nad kannataksid põhilisi herbitsiidi koostisaineid glüfosaati ja glüfosinaati, oleksid vastupidavad taimeviirustele ja toodaksid Bt toksiini (bakteri toksiin, hävitab taimedest toituvate putukate kudesid, on neile tappev).

Geneetiliselt muundatud bakterid on kasutusel farmatseutiliste ravimite tootmises, neilt saab puhast inimese valku. Näiteks kasutatakse neid insuliini tootmises.
Baktereid kasutatakse ka toidutööstuses. Näiteks saab geneetiliselt muundatud bakteritelt ensüümi alfa-amülaas, mis muudab tärklise lihtsuhkruks; kümosiini (chymosin), mis paneb juustu tegemiseks piimavalgu kleepuma; pektiinsteraasi, mis parandab puuviljamahla läbipaistvust.

GM kultuuride loomisel on esirinnas rahvusvahelised suurfirmad Monsanto, Syngenta, Bayer, Pioneer Hi-Bred, DuPont, BASF, Dow. Neist agressiivseim on vast USA firma Monsanto, mis kontrollib 70% geneetiliselt muundatud maisi turust, üle 90% geneetiliselt muundatud soja turust ja 90% geneetiliselt muundatud puuvilla turust.³

2007. aastal asus 90% GMO viljaga aladest viies riigis Lõuna- ja Põhja-Ameerikas, sellest 80% USAs, Argentiinas ja Brasiilias. Ameerika Ühendriigid on ainus riik, mis kasvatab 50% maailma GMO taimedest. Alla 3% India ja Hiina põllumaadest on kaetud GMOdega, peamiselt puuvillaga.⁴

Vaikselt tappev glüfosaat
Lisaks looduse geneetilisele saastamisele on üheks suureks probleemiks glüfosaat. See on levinud umbrohutõrjete peamine aktiivne komponent. Ja et geneetiliselt muundatud taimed on tavapäraselt glüfosaadile resistentsed, pritsitakse neid vastutustundetult. Glüfosaat blokeerib rohelistel taimedel teatud aminohapete tootmise, mille tulemusel taimed enam ei kasva ja surevad ära (blokeerib kolme valgu sünteesi, põhimõtteliselt taimed nälgivad surnuks).
Mõnedes Euroopa riikides on glüfosaati kasutatud aastast 1975. Selle suurim ja esimene tootja Monsanto⁵ lubab, et pärast 30-40 päeva, on glüfosaat pinnases täielikult lagunenud ning esineb äärmiselt vähe kõrvalmõjusid lindudele, loomadele, pinnases elavatele organismidele ning põhjaveele.⁶ Ajapikku on selgunud, et see väide on puhas vale.

roundup 2013. aastal tuli välja, et ka Eestis laialt levinud umbrohutõrje ehk herbitsiidi RoundUp (tootja on Monsanto) ühe koostisosa glüfosaadi mõju on suuresti alahinnatud. Uuringud näitavad, et kõigest üliväike kogus glüfosaati on vesikiilidele väga mürgine. Me räägime kogusest, mida on paberite järgi okei keskkonnast leida, mis on lubatud kogusest palju väiksem. Vesikiili peetakse keskkonnamürgisuse heaks indikaatoriks. Seega ei saa enam väita, et glüfosaat on keskkonnale ohutu.

2005. aastal viisid Pittsburgi Ülikooli ökoloogid läbi katse, kus lisasid konni ja konnakulleseid täis tiiki umbrohutõrjet RoundUp tootja poolt soovitatud doosis. Kaks nädalat hiljem oli 50-100% erinevatest loomadest surnud.⁵
Varasemad uurimused on näidanud, et glüfosaat on inimese DNAle mürgine isegi, kui seda soovitatud annusest 450 korda lahjendada. Selles Viini Ülikooli Vähiuuringute Instituudi uuringus viidatakse, et isegi sissehingamine võib põhjustada DNA kahjustusi.⁷

Glüfosaat, väärarengud ja vähk
Kuna pestitsiide ja herbitsiide valmistatakse alati koos lisaainetega nagu lahustid, säilitusained, pindaktiivsed ained jm, on ilmne, et peab vaatama terve selle kokteili mõju, mitte ainult glüfosaati.

Prantsusmaal Caeni Ülikooli Bioloogia Instituudis uuriti kolme sellise kokteili võimaliku mõju ja leiti, et koos on need veel mürgisemad, mõjutades rakkude ainevahetust ja membraane.⁸
„RoundUp võib põhjustada probleeme raseduse ajal, kuna segab hormoonide tööd ja tootmist ning võib viia loote väärarengu, madala sünnikaalu ja raseduse katkemiseni,“ kirjutavad prantslased oma uuringus.⁵

Just see probleem on kiirelt kasvanud Argentiina põllumajandusregioonides, kus vabalt herbitsiide ja pestitsiide pritsitakse. Argentiinas katab rohkem kui 18 miljonit hektarit GM soja, millele pritsitakse üle 300 miljoni liitri pestitsiide. Sellistes piirkondades on raseduse katkemisi 100 korda rohkem kui rahvuslik keskmine!⁹

Glüfosaat mõjutab maksa, loote- ja platsentarakke väga madalates doosides – 1ppm. Geneetiliselt muundatud mais võib sisaldada kuni 13ppm-i. Kuigi Euroopa Liidus on geneetiliselt muundatud organismide märgistamine kohustuslik, satub meile selliseid „toite“ ka varajatud viisil, põhilised on vast kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup, soja, suhkur ja maisist tehtud tooted ning lisaained,¹⁰ aga ka nisu ja riis.

2008. aastal leidis rootslaste uurimisgrupp seose lümfivähi ja glüfosaadi vahel.⁵
Ka tuleb välja, et sel kemikaalil on östrogeenilaadsed omadused ning see soodustab rinnavähirakkude kasvu. Veel üks tänavune uuring näitab, et glüfosaat on hormoonsüsteemi segaja. Uuringus keskenduti glüfosaadi mõjule östrogeeni retseptoritele. Glüfosaat on nimelt xenoöstrogeen, mis on toimelt sarnane östradioolile, sünteetilisele östrogeenile. Selline on ka plastikumaailmast tuntud bisfenool-A.

S Tumor-ridden-rats ee selgitab, miks rottidel, kellele antakse söögiks GMO maisi, on massiivsed rinnakasvajad.

Et suur osa sojaubadest on geneetiliselt muundatud (ja sojas on taimne östrogeen genistein), siis on leitud, et see isegi võimendab glüfosaadi laastavat mõju.¹¹

Glüfosaati seostatakse autismi, allergiate, vähi, Parkinsoni haiguse, soolehaigustega nagu Crohni tõbi, põletikuline sool, krooniline kõhulahtisus ja koliit, südmehaiguste, viljatuse, sclerosis multiplexi, amüotroofiline lateraalskleroosi, rasvumistõve, depressiooni ja Alzheimeriga.¹²
Glüfosaat nimelt mõjutab inimese kõhufloorat, võimaldades „halbadel“ mikroobidel vohada, see segab ka sulfuri metabolismi ja transporti kehas¹³ ning põhjustab rakusurma.⁵

Glüfosaat tapab pinnast ja mikroorganisme
2011. aastal selgus, et glüfosaati leidus 60-100% Ühendriikides võetud õhu- ja vihmaproovides ning seda on leitud põhjaveest.¹²

Senini on tõestatud, et glüfosaat on mürgine inimese rakkudele, mereelule, loomadele, mikroorganismidele.¹⁰

2013. aasta suvel tuli välja uuring glüfosaadi ja AMPA (aminometüülfosfoonhape, glüfosaadi laguprodukt) sisaldusest eurooplaste uriinis. Uuriti 182 inimese uriiniproove 18 riigist (meie lähedalt näiteks Läti), oli nii lihatoitlasi kui ka lihata toitlasi, ühtegi veganit polnud. Enamusel oli glüfosaat ja AMPA uriinis.
Kõige suurem kogus glüfosaati leiti ühelt lätlaselt (1,8 μg/L) ja kõrgeim AMPA kogus horvaatlaselt (2,6 μg/L). „Põhiline saastaja on inimeste dieet,“ ütles uuringut läbi viinud teadlane dr Hans-Wolfgang Hoppe Bremeni Meditsiinilaborist.¹⁴

Glüfosaat Eestis
Rain Reiman Põllumajandusametist märgib ettekandes, et glüfosaat on: „Keskkonnaohtlik. Mürgine veeorganismidele ja võib põhjustada pikaajalist veekeskkonda kahjustavat toimet.“
Ta märgib, et Eestis müüdud glüfosaadi kogused on järjekindlalt kasvanud. Et see metaboliseerub taimedes halvasti ja põhiline ainevahetusjääk on AMPA. Samas ütleb ta ka, et mullas lagunemine sõltub mullast. Reiman toob välja, et kuigi „glüfosaat adsorbeerub (seostub pinnakihiga) mullas ja lagundatakse edasi mikroorganismide poolt, võivad fosfaate sisaldavad väetised takistada glüfosaadi adsorbtsiooni ja seetõttu suurendada riski glüfosaadi leostumiseks põhjavette“.
Glüfosaadil on mürgine mõju lindudele, imetajatele, kaladele, vetikatele. Loomade puhul mõjutab nende viljakust. Putukate puhul on surmav ja mõjutab viljakust.¹⁵

Eesti Keskkonnauuringute Keskuse 2011. aasta raporti kohaselt leiti ka Eesti veekogudest glüfosaati ja selle jääke üle lubatud piirmäära – Pärnu jõest, Põltsamaa jõest, Artma Räpust, Lähtrust, Räpu jõest ja Rägina peakraavist. Enam oli glüfosaati ja AMPAt sügisel võetud proovides.¹⁶ Leiti muid asju ka, aga see pole praegu teema :).

Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi teadlane Luule Metspalu kinnitab kõike seda eelnevat ka oma ettekandes „Glüfosaadid, toime inimesele ja loodusele“. Ta kirjutab, et glüfosaati reklaamiti algselt kui ohutut ainet, kuid tegelikkuses aina kasvab tõendite hulk, et see on inimestele ja keskkonnale väga mürgine. On teada ka geneetilised kahjustused luuüdis, vererakkudes ja sidekoes.
[highlight]Ta loetleb tumedas kirjas ja viidetega välja, et on otsene seos glüfosaadi ja munandivähi, verevähi, kilpnäärmekasvajate, lümfivähi, pankrease- ja maksavähi ning rinnavähi, silmakae ja läätse kahjustuse vahel. Et see kiirendab igasuguse vähi arengut, vähendab meessuguhormoonide tootmist kuni 94% !, põhjustab loote surma, vastsündinute madalat sünnikaalu, väärarenguid, mentstruatsioonitsüklite häireid.[/highlight]
„Suureks takistuseks meie teadmistele on see, et glüfosaati on keskkonnas tehniliselt äärmiselt raske määrata ning maailmas on praegu vaid mõni labor, kellel on olemas vastav uurimisbaas. Nende laborite töödest on selgunud, et senised andmed jääkide puudumise kohta toidus ja keskkonnas on väärad. Glüfosaat pidurdab juba väga nõrgas lahuses 59% mullas elavate seente, bakterite ja pärmiseente hingamist. Puude, põõsaste kahjustusi on märgatud isegi 400 kuni 800 m kaugusel töötlemispaigast.“¹⁷

Teadlased avalikustavad glüfosaadi ohtlikkust
Kogu selle teadmisega on hämmastav, et 2013. aasta 1. mail andis Ühendriikide Keskkonnakaitse Agentuur teada, et soovib toidus lubatud glüfosaadi taset tõsta. USAs toimuv on tähtis, sest ajalugu näitab, teised kipuvad neilt eeskuju võtma, ka Eesti.¹⁸ Asi pole niivõrd tahtmises seda tõsta, vaid selles, et loodus võitleb vastu ning tekkinud on supervõimsad umbrohud, mis on väiksemale kogusele herbitsiidile resistentsed.¹²

Küsimus on, kaugele ollakse valmis raha nimel minema. Ega see piirnorm siia pidama jää, loodus muudab ja kohendab ennast vastavalt. Kui palju inimesi peab surema, jääma vigaseks, kui palju loomi peab ohverdama ja loodust tapma enne kui need rauad tulest välja tõmmatakse? Monsanto võib ju müüa oma RoundUpi ja valitsus võib tõsta piirnorme, on inimeste endi asi, söögi kasvatajate asi, kas nad osalevad selles geneetilises ruletis ja kasutavad GMO seemneid ning nendele mõeldud kangeid mürke. Õnneks astub aina rohkem inimesi sellelt karusellilt maha. Kuid see ei tähenda, et võib diivanile lebotama jääda. Suur osa inimestest ei tea GMO mõjudest suurt midagi. Paljud ei tunneta seost poes oleva kauba ja enda ning oma järglaste tervise vahel.

[highlight]Kõige tavalisemad GMO toiduained on suhkur, mais, soja, nisu, puuvill[/highlight]. Glüfosaadi jäägid neis suurendavad toidus olevate teiste keemiliste ühendite mõju. Negatiivne mõju on aeglane ja väljendub aja jooksul, kui põletikulised protsessid keha rakke kahjustavad.

2013. aasta algul tuli mainekast Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist välja uuring, milles selgus, et glüfosaadid segavad ühe väga tähtsa ensüümidegrupi (tsütokroom P450) tööd, need ensüümid aga vastutavad selle eest, et keha vabaneks sinna mitte kuuluvatest keemilistest jääkidest. Seega glüfosaat ainult suurendab keha mürgisust. Ka mõjutab nende ensüümide töö segamine aminohapete lagundamist ja sulfuri transporti.¹⁹

Aina rohkem kerkib esile tunnustatud teadlasi, kes avalikustavad GMOde kahjulikkuse tagamaid. Üks selline on Kanada teadlane Thierry Vrain, kes töötas aastaid riiklikus põllumajandusettevõttes ja alustas pärast pensionile jäämist inimeste teadlikkuse tõstmist: „Lükkan ümber biotehnoloogia kompaniide väite, et nende kavandatud viljad on parema saagikusega, vajavad vähem pestitsiide, et need ei mõjuta keskkonda ja on ohutud süüa. Teaduslik kirjandus on täis uuringuid, mis näitavad, et muundatud soja ja mais sisaldavad mürgiseid ja allergeenilisi valke.“²⁰
Glüfosaadi mürgisuse avalikustamisega tegeleb ka endine USA Mereväe teadlane dr Nancy Swanson, kes on sellele pühendanud oma lehe SustainablePulse.com. Tal on ka palju infot GMOde ja autismi seosest.²¹

GMOd & keskkond – supervõimsate umbrohtude tärkamine
Geneetiliselt muundatud vili ja jätkusuutmatud põllumajandustavad hävitavad meie planeedi pinnast ja toiduvarusid. Toitainerikas pealmine pinnasekiht hakkab maailmas otsa saama. See hävineb kiiremini, kui taastub.

G
[highlight]GM viljade kasvatamine mõjutab pinnase ökoloogilist tasakaalu ja viljakust, võimalik, et pöördumatult. GM organismidest pärit DNAd ei lagundata täielikult pinnases olevate mikroorganismide poolt ning see võõras DNA võib mikroorganismide DNAga seguneda ning tekitada veidraid tüvesid, mürke ja üldse sekkuda bioloogilisse süsteemi, millest sõltub pinnase viljakus. [/highlight]On nähtud ka seda, et muundunud bakterid okupeerivad taimejuuri ja muudavad sedasi taime toitainelist sisaldust. Igal juhul vähendab glüfosaadi taimele pritsimine nii taime kui pinnase toitainelisi omadusi.²²

New Yorgi Ülikooli Bioloogiaosakonna teadlased on seda kõike kinnitanud, nagu ka mitmed teised. GM taimedel kasutatavad toksiinid nagu glüfosaat kumuleeruvad pinnases ning need ei lagune täielukult, mõjutades seejuures pinnases olevate mikroobide elu. Samas jääb alles mürgine mõju, mis tapab jätkuvalt pinnases olevaid loomi, luues võimaluse, et tekivad ökosüsteemi kahjustavad ja GM mürkidele resistentsed superputukad.²³

Loodus reguleerib tasakaalu ning nii on tekkinud taimed, mis on glüfosaadile vastupidavad (tänaseks teada vähemalt 11). Justnagu glüfosaadi kahjulikkuse, nii laitis Monsanto alguses maha ka superumbrohud. Nüüd aga tunnistab firma, et see kõik vastab tõele. Glüfosaadile resistentseid taimi leidub üle maailma, ametlikult on neid leitud 18 riigist, eriti Brasiiliast, Ameerikast, Austraaliast ja Paraguaist.

Oma mõju on ka monokultuuridel – kui kasvatatakse suures koguses ühte sama asja ja hävitatakse selle kasvatamiseks kõik teised taimed. Selline kasvatamine mõjutab pinnase viljakust, toitaineid, suurendab sõltuvust keemilistest tõrjevahenditest ja kallist põllumajandusmehhaanikast ning tapab bioloogilist mitmekesisust.²⁴

Looduses ei kasva ükski vili sellistes tingimustes, kuidas inimesed vilja kasvatavad.

GMO toit mõjutab inimese geenide väljendust
Geneetline muundamine viib toidu mõju inimese kehas ikka täiesti uuele tasemele – toitu saab nii muuta, et see suruks maha või paneks tööle inimese geene!

Austraalia Teadus- ja Tööstusuuringute Organisatsioon (Australia’s Commonwealth Scientific and Industrial Research Organization CSIRO) arendas välja geneetiliselt muudetud nisu, mis suudab vaigistada inimese geene.
Seda uut nisu uuris lähemalt Uus-Meremaa Canterbury Ülikooli professor Jack Heinemann. Ta kirjutab 2012. aastal avaldatud mahukas uuringus, et [highlight]geneetilise uuringu tulemusel nähtub selgelt, et nisus loodud molekulid, mis peaksid nisu geenid vaigistama, muutmaks selle süsivesikute sisaldust, sobituvad ka inimese geenidega ja võivad need potentsiaalselt vaigistada[/highlight].

Heinemann pani kirja üle 770 lehekülje potentsiaalseid kattuvusi kahe geeni vahel geneetiliselt muundatud nisus ja inimese genoomis. Neist üle tosina oli „ulatuslik, identne ja piisav, et tuua kaasa eksperimentaalsüsteemis vaigistuse“.

Hoiatatakse, et sellise GM nisu söömine võib tõsiselt muuta kehas glükoosi ja süsivesikute ladestumise viisi. Lastele võib see olla surmav ja täiskasvanutel viia tõsise haiguseni.

Austraalia ja Uus-Meremaa Toidustandardite Ameti ja Ühiskonnateaduse Instituudi (Food Standards Australia New Zealand – FSANZ, Institute of Science in Society) andmeil on heaks kiidetud vähemalt 5 sellist geneetiliselt muundatud toiduainet.²⁵

Kuigi öeldakse, et geneetiliselt muundatud toidu seedimisel lõhustatakse inimese kehas nii toidu DNA kui RNA, on palju tõendeid just vastupidisest.²⁶

Loomatööstuse tänapäev – muundatud loomad
80. aastatest peale on teadlased mänginud geenidega, loonud labori- ja testloomi (hiired, rotid, jänesed, sead, lambad) ning arendanud neil geneetilise stimulatsiooniga inimestel levivaid haigusi.

Geneetiliselt muundatud loomi „toodetakse“ inimhaiguste uuringuks (haigus taasluuakse loomal), looma haiguste uurimiseks (resistentsus ja vastuvõtlikkus mingi haiguse suhtes) tööstus- ja tarbekaupadeks, farmatseutiliste ravimite tootmiseks, allergiavabad lemmikloomad hüpoallergilistele inimestele.
Suur osa loomi on kasutuses ka katseloomadena, nende peal testitakse ravimeid, operatsioone, haigusi – neid piinatakse hullupööra. Ja sellise asja eest jagatakse ka Nobeli auhindu! 2008. aastal said Nobeli preemia kolm meest, kes avastasid ja arendasid rohelise fluorestseeruva valgu.²⁷ See ei ütle vast midagi. Aga see on valk, mis sinakas kuni ultravioletses valguses muutub roheliseks ja seda kasutatakse, et vaadata, kus kohas ja kuidas on mingid geenid avaldunud. Looma sisse saab see ainult kunstlikult ja selle kasutus on kunstlik, millega kaasneb palju piinarikkaid protseduure. Nt organite vahetamise katsetamine, inimhaiguste loomine loomal jne. Nüüd on sellised helendavad sead levinud nii Ameerikas, Hiinas, Taiwanis, Jaapanis kui Koreas ja nad on aretatud selleks, et uurida organi siirdamist, rakutööd, ajutööd, tüvirakke, kudesid jne. Ehk et neid lõigutakse omavoliliselt lahti, eemaldatakse organeid, lisatakse uusi organeid, testitakse kemikaale, tekitatakse haigusi… Õudne mõelda.
Et „uurida“ kassi AIDSi, mida teatakse nimega FIV, loodi helendavad kassid. Skleroosi, Parkinsoni ja Huntingtoni haiguse uurimiseks loodi aga transgeensed ahvid.
Et vähendada meredes surnud tsoonide levimist ja veesaastet mõeldi välja Enviropig, projekt lõppes 2012 aastal. See on siga, kes suudab teraviljast seedida rohkem fosforit, mistõttu tema väljaheites on seda 30-70% vähem ning nii jõuab põhjaveega fosforit ka vähem merre.
[highlight]Kus on loogika? Sea loomulik toit pole teravili? Kui ta saaks loomulikku toitu, ei toodaks ta nii palju fosforit. Ja me ei muuda mitte oma käitumist, vaid muudame siga? Selle asemel, et võimaldada talle loomulik toit vabas keskkonnas? Absurdne![/highlight]

2006. aastal „töötati välja“ siga, kellele oli pandud juurde ümarussi geene, et ta toodaks omega-3 rasvu! Kõik muidugi inimese tervisliku toitumise huvides.

2010. aastal lasti Kaimani saartel lahti Oxfordi kompanii poolt „valmistatud“ 3 miljonit GM moskiitot, hinnanguliselt langes saarestiku moskiito populatsioon seejärel 80%. Mismoodi seda siis korraldati?
GM moskiitod vajavad küpsesse ikka jõudmiseks antibiootikumi tetratsükliin. Muundatud isastele anti laboris tetratsükliini ja lasti siis loodusesse, kus nad paaritusid metsikute emastega. Sündisid küll järglased, aga et nad ei saanud tetratsükliini, siis ei elanud nad viljaka eani ning surid. Ühesõnaga emaseid tõmmati ninapidi.²⁸

2011. aastal esitlesid Hiina teadlased transgeenseid lehmi, kes tootsid inimese rinnapiimale sarnast piima! Samal aastal tulid argentiinlased välja lehm Rositaga, kes sarnaselt hiinlaste lehmale kandis ka inimese geene ning andis sarnast piima. 2012. aastal „valmistasid“ Uus-Meremaa teadlased lehma, kelle piim oli inimese jaoks allergiavaba (laktoosi- ja kaseiinivaba). Ega selle peale vist ei tule, et kui teise liigi piim inimese kehaga ei sobi, siis võib-olla see pole meile mõeldud? :)

Võõrad pole ka geneetiliselt muundatud kalad. Ühendriikides ja Kanadas oli sel teemal suur vaidlus 2013. aasta esimeses pooles – lubada või mitte.²⁹ Teada on, et sellised geneetiliselt muundatud lõhed kasvavad 5 korda kiiremini, on poole suuremad ja varjavad katastroofi. On täiesti võimalik, et metsikusse loodusesse sattudes toob mutantlõhe kaasa mutatsioone ka normaalses lõhes (kellel on tänu keskkonnamürkidele niigi piisavalt probleeme) ning lisaks sellele mõjutab ka tervet toiduahelt.
Selle koha pealt on muret avaldanud ka National Geographic.
GMO ekspert Jeffrey Smith´i sõnul testisid Kanada teadlased Frankenkala ka omal käel. “Kui akvaariumis oli piisavalt süüa, oli kõik hästi. Aga kui süüa polnud, läks geneetiliselt muundatud kala „närvi“ ja muutus kannibaliks, hakates teisi liigikaaslasi (nii normaalseid kui muteerunud) ründama ja tapma. See lõppes populatsiooni olulise vähenemise või täieliku välja suremisega testakvaariumites. On oletatav, et metsikutes vetes sööks nad ka teisi kalu peale oma liigikaaslaste.“
Ta lisab, et selline geneetiliselt muundatud lõhe võib sisaldada suuremal hulgal vähki tekitavat hormooni IGF-1, rohkem antibiootikume ja rohkem tugevaid allergeene. Emased muutuvad mingist hetkest steriilseks ja on tegelikult üldse suhteliselt sigimatud.
GM lõhe aretanud AquaBounty väidab, et nende lõhe on majandusele kasulik ja aitab inimesi.
Jah, kindlasti on see majandusele kasulik, kindlasti saab siit rohkem liha ja kindlasti on selle kasvatamine ka odavam. Aga ma ei saa aru, kuidas ei näe inimesed puude taga metsa – see on ju pagana Frankenkala, see kaotab loomuliku populatsiooni, ei saa ju vältida selle pääsemist loodusesse, samuti on tervisele ohtlik sellist kala süüa. Keskkonnast ja loomakaitsest rääkimata! Uskumatu!

GM kalu on veel – eredavärvilisi rohelisi, punaseid ja oranže sebrakalu ning medakasid müüakse loomapoodides 2003. aastast. Teadaolevalt on taimetoidu- ja loomameelses Californias sellised kalad keelatud.

Teadus liigub sinnapoole, et luua transgeenseid loomi, mis toodaks inimesele ravimeid. Ja 2009. aastal kinnitas Ühendriikide Toidu- ja Ravimitööstus esimese sellise looma – kitse, kelle piimas on kemikaal ATryn, see ekstraheeritakse piimast ja kasutatakse antikoagulandina ehk vere vedeldajana.¹
2010. aastal kinnitati Uus-Meremaal dokument, mille kohaselt võib järgmise 20 aasta jooksul viia inimgeene kitsedesse, lammastesse ja lehmadesse.³⁰

Näete, mis siin toimub ikka?
See on sama, mis ravida kurguvalu Fastum geeliga. Mõeldakse igast hulle asju välja, põhjust puutumata.

[highlight]Loomadele süstitakse taimegeene, neid vägistatakse, lõigutakse, tekitatakse haigusi, tõstetakse ümber organeid, hoitakse vangistuses – et leida lahendus probleemile, mis just sellesama asja pärast on üldse tekkinud?[/highlight]
[highlight]Kui inimesed loomi ei piinaks ega sööks, kaoks enamus probleemid, misjaoks neid süüakse ja piinatakse![/highlight]

GMOd Euroopas – mis seis on?
Senini on Euroopa Liit olnud transgeensete viljade suhtes üsna kõigutamatu ning neid liidus kasvatada ei tohi. Ent diskussioon sel teeml on õhus kogu aeg.
See võib jätta mulje, justkui meie poodidest üldse GMOsid ei leia. Aga see on trikk. Leiab küll!

[highlight]Euroopa Komisjoni Geneetiliselt Muundatud Organismide andmebaasi kohaselt on Euroopa Liitu lubatud geneetiliselt muundatud:³¹[/highlight]

– suhkrupeet (H7-1 – tootja KW Saat ja Monsanto), sellest tehtud toidud ja loomasöödad, ent seda pole lubatud siin kasvatada, asi vaadatakse uuesti üle 2017. aastal;
– sojauba (A2704-12, A5547-127 – tootja Bayer; MON89788, MON40-3-2, MON87701 – tootja Monsanto; Sojauba 356043 – tootja Pioneer), glüfosaadi, glüfosinaadi-ammooniumi herbitsiide suhtes tolerantsed lisageeniga sojaoad, lubatud sellest GM sojast valmistatud toidud ja toidu koostisosad, loomasööt, teised sellest valmistatud tooted. Aga seda ei tohi Euroopa Liidus kasvatada. Litsensid lähevad ülevaatamisele 2018. ja 2022. aastal;
– tärkliseline kartul (EH92-527-1 – tootja BASF). See kartul kasvab nii, et tärklis ei sisalda amülaasi ning koosneb amülopektiinist. Lubatud toit, sellest valmistatud koostisosad ja loomasööt (aga ei tohi olla GM kartulit rohkem kui 0,9% kogutoidust või lisandist). Lubatud ka kasvatada. Läheb ülevaatamisele 2020. aastal.
– raps (GT73 – tootja Monsanto; Swede-rape ja T45 – tootja Bayer), samuti glüfosaadi, glüfosinaadi-ammooniumi suhtes tolerantsed, Bayeri omadel elujõuetu õietolm ja steriilsed isasseemned. Võib kasutada sellest tehtud toitu (õli), loomasööta ja muid tooteid. Kasvatada ei tohi. Õigused vaadatakse üle 2017, 2019 ja 2023. aastal;
– mikroorganismid (pCABL bakteriaalne biomass – tootja Aijnomoto Eurolysine SAS; pMT742 pärmi biomass – tootja Novo Nordisk AS). Bakteriaalse biomassi puhul kasutatakse geneetiliselt muudetud bakteritest saadud valku (keeruline protseduur, seotud tapetud mikroorganismide hapendamisega) ja geneetiliselt muudetud pärmist tehakse kreemi, mõlemaid lisatakse loomasöödale. Litsents lõppes, praegu uuendatakse;
– mais (lubatud 27 erinevat GM maisi, neist 13 tootja on Monsanto, 5 Pioneer ja Dow AfroSciences, 8 Syngenta ja 1 Bayer), glüfosaadi, glüfosinaadi-ammooniumi suhtes tolerantsed, putukate suhtes resistentsed. Lubatud toidud, koostisosana, loomasööt, muud tooted. Kasvatada pole lubatud. Litsentsid vaadatakse järjest üle aastatel 2014-2022.
– puuvill (8 erinevat, neist 5 tooja Monasnto, 2 Bayer ja1 DowAgroSciences), taimed on glüfosaadi, glüfosinaadi-ammooniumi suhtes tolerantsed ning putukate suhtes resistentsed.
Lubatud GMO puuvillast valmistatud toidud (puuvillseemne õli), ja toidu koostisosad, loomasööt, muud tooted. Kasvatada ei tohi. Praegusel hetkel on mitmed litsentsid ülevaatamisel, teised vaadatakse üle 2018 ja 2021. Monsanto puuvilla ei tohi hetkel Euroopa Liidus olla, tema taotlused on järjekorras, ainukesena lubatud Bayeri ja DowAgroSciences puuvill.

Välikatsed on toimumas üle terve maailma, ka Euroopas. Välikatse tähendab, et geneetiliselt muundatud vilja kasvatatakse põllul testperioodil katse-eesmärgil.

Siin üks andmebaas, kus on näha katsed aastani 2006 -> www.gmo-compass.org

Euroopa Liidus on lubatud kasvatada kahte transgeenset vilja, nendeks on Monsanto Bt mais MON810 ja Amflora kartulit (mis on aretatud BASFi poolt).

Monsanto Bt mais MON810 keelustati keskkonnalistel ja tervislikel põhjustel Euroopa suurimates põllumajandusmaades Prantsusmaal 2008. aastal ja Saksamaal 2009. aastal. Lisaks on MON810 keelatud veel Austrias, Kreekas, Ungaris, Poolas, Itaalias ja Inglismaal mitmes maakonnas. Keelatud on see ka Peruus, Ecuadoris, Indias ning kogu aeg lisandub siia nimerkirja USA osariike (2013 sügis teada Maine, Connecticut, Vermont, 28 eelnõud ootel). Skandinaaviariigidki peavad plaani end GMO-vabaks kuulutada – see on uus poliitiline trend.
Euroopa Liitu mittekuuluvatest Euroopa riikidest ei kasvata GM taimi, Norra, Šveits, Island, Serbia, Montenegro jne. Ka Türgi, Horvaatia ja Makedoonia loobusid mutanttaimede kasvatamisest. Osalt on see poliitika olla Euroopa Liiduga heades suhetes.

Ent MON810 mais pole Euroopast sugugi üdini kadunud. Kuus riiki siiski kasvatavad seda: Hispaania, Poola (need pole vast eriline üllatus :)), Tšehhi, Slovakkia, Rumeenia ja Portugal.

Tähelepanelik lugeja märkab, et Poolas on muundmais keelustatud, aga siiski kasvatatakse. Siin ongi erijuhtum. Nimelt ametlikult on Monsanto monstermaisi kasvatamine ja geneetiliselt muundatud seemnete müümine keelatud, kuid Poola Biotehnoloogia Lobi Assotsiatsioon jagab põllumeestele Tšehhi ja Slovakkia GMO seemnetega varustajate kontakte. 2008. aastal oli Poolas hinnanguliselt 3000 hektarit illegaalset GM maisiga põldu.⁴

Lisaks populaarsetele GM taimedele nagu soja, mais, puuvill ja raps, on nende kõrval ka vähem levinud GM kultuure, nt melon, papaia, tomat, kartul, suhkrupeet, tubakas, kabatšokk, lutsern, nisu, riis.
Farmataimed ja tööstustaimed on inimeste ja loomade ravimeid, vaktsiine ja antikehi tootma loodud ning erinevaid ensüüme, õlisid, plastmasse ja uurimistööks vajalikke keemilisi ühendeid sünteesivad GM taimed.³

GMOd Eestis
Hea uudis on see, et 2005. aastast on GMOde kasvatamine Euroopas järjekindlalt vähenenud. Ka pole 2009. aasta seisuga Eestis korraldatud väliteste.³²
2006. aasta seisuga on välitestivabad ka Läti, Bulgaaria, Küpros, Luksemburg, Malta ja Sloveenia.³³
Ent Euroopa Parlamendi vabaühenduse The Greens andmeil on Eestis olnud GM saaste juhte. Üks oli 2003. aastal, kui paberite järgi „kogemata“ külvati ja müüdi Monsanto MON810 Bt maisi. Ja teine 2008. aastal, kui rapsiõli testimisel tuli välja, et Eestis kasvatatud raps sisaldas GM rapsi T45. Edasine uurimine ja ulatus on teadmata.³² Võib-olla on neid veel olnud, peaks sügavamalt uurima lihtsalt.

Küsisin kunagi Tarbijakaitseametilt geneetiliselt muundatud organismide kohta Eesti turul ja nad vastasid ametlikus kirjas nii: „Geneetiliselt muundatud toidu käitlemine Euroopa Liidu liikmesriikides on reguleeritud Euroopa Komisjoni määrusega nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta. Määruse kohaselt on geneetiliselt muundatud toidu ja sööda turule toomine lubatud üksnes pärast Euroopa toiduohutusameti (EFSA) põhjalikke uuringuid. Lisaks EFSA hinnangule on GM turule toomiseks vaja ka EL liikmesriikide heakskiitu. Sellise toidu märgistamist reguleerib Euroopa Komisjoni määrus nr 1830/2003, mille kohaselt tuleb pakendil esitada märge, et toit on toodetud GM organismist (või sisaldab GM organismi). Seega on tarbijatel võimalik märgistuse põhjal eristada GM toitu tavatoidust. Järgneval veebilehel, http://ec.europa.eu/food/dyna/gm_register/index_en.cfm, on võimalik tutvuda Euroopa Liidu turul lubatud GM toiduainetega. Eestis on GM toidu osas pädevaks asutuseks Veterinaar- ja Toiduamet, sööda osas aga Põllumajandusamet.“
Veebileht, kuhu mind suunati, on muide sama, kust pärineb ülevalolev loetelu lubatud muundorganismide kohta.

Eestimaa Looduse Fondi GMO raamatus on märgistamise kohta selgitus: „Märgistamise põhinõudeks on kohustus märgistada GM tootena kõik tooted, mis sisaldavad või on toodetud ELis heaks kiidetud GMO(de)st, välja arvatud juhul, kui toode sisaldab GMOsid alla 0,9% ning GMOde esinemine tootes on juhuslik või tehniliselt vältimatu. Seega ei kohustata kehtiva seadusandluse kohaselt märgistama mitte kõiki tooteid, mis GMOsid sisaldavad.“³⁴

2005. aastast tegutseb Eestis kodanikualgatus GMO-vaba Eesti, mis jagab geneetilise muundamise kohta eestikeelset infot. Selliseid algatusi on üle maailma ning nende töö tulemusena on tekkinud GMO-vabad piirkonnad.

GMO-vaba Euroopa 2012. aasta andmetega on 287 Eesti maaomanikku kuulutanud end GMO vabaks.³⁵(Pildil on kollased GMO-vabad kohad)
GMO-vaba Eesti andmeil on Euroopas kuulutanud end GMO-vabaks 160 regiooni, 3500 alaregiooni ja kümned tuhanded maaomanikud.³⁶

Maailmas kerkib aina rohkem esile riike, mis kuulutavad ennast või teatud regioonid GMO vabaks. 2010. aasta seisuga oli maailmas 260 GMO-vaba regiooni, 4500 maakonda ning tuhandeid farmereid ja tootjaid, kes kuulutanud end GMO-vabaks.
Üks selline näide on Bhutan, neil on eesmärk saada 100% orgaaniliseks riigiks. Edukas on ka Rumeenia, kus mitmed maakonnad kuulutatud GMO-vabaks.³⁷

Ka levivad tootjad ja restoranid, kes kuulutavad vastumeelsuset muundatud toidu suhtes ega paku neist tehtud tooteid. Rumeenias on teada 24 GMO-vaba restorani.

Euroopa Liidus pole müügil geneetiliselt muundatutud puuvilju ja juurvilju. Ent see pole võimatu. Välitestid, saaste ja salajane aretamine käib kogu aeg. Enamus Hawail kasvavatest papaiadest on näiteks geneetiliselt muundatud, biotehnoloogia püüab käppa peale panna ka banaanidele, õuntele, tomatitele, viinamarjadele – ikka selleks, et saaks kasvatada palju haigustele, putukatele ja metsikutele taimedele vastupidavaid taimi.³⁸

GMOd jõuavad loomasöödast inimese toidulauale
Palju GMOsid läheb loomasööda tootmiseks. Euroopas on loomasööda tähtsaim osa kahtlemata soja. Loomasöödaks imporditakse Euroopasse ka maisi, rapsiseemneid, puuvillaseemneid, nisu, rukist, kaera. Pool Euroopasse imporditavast sojast läheb loomasöödaks.
Aga pane tähele, kuigi GMOsid sisaldava loomasööda peale peab seda ka märkima, siis [highlight]piim, munad ja loomade liha, mis pärinevad GMOsid söövalt loomalt, ei vaja seaduse järgi märgistamist![/highlight]³⁹

GMOde abiga toodetakse mitmeid vitamiine, aminohappeid ja ensüüme, mis loomasööta lisatakse. Rääkimata veterinaarravimitest ja vaktsiinidest.⁴⁰
Enamik geneetiliselt muundatud maisist läheb loomasöödaks ja maisitärklise valmistamiseks.⁴¹

Leidsin Ameerika Ühendriikide Rahvuslikust Meditsiini Raamatukogust (US National Library of Medicine – PubMed) 2013. aasta aprilli uuringu, mille teostas Saksamaa Bakterioloogia ja Mükoloogia Instituut. Nad uurisid glüfosaadi mõju kanade kõhufloorale. Eriti ohustatud on need kanad, kelle söödas on geneetiliselt muundatud organisme (ja selline loomasööt on väga levinud). Uuring näitas, et loomasöödas olev glüfosaat mõjutab kanade kõhufloorat, tugevdab patogeenseid baktereid nagu Salmonella, Botulism (lihashalvatus) ja mitmeid teisi, samal ajal aga nõrgendades kasulikke baktereid. Inimesed, kes söövad haiget ja mürgitatud kana, saavad selle kõik endale. Haige seedetraktiga loomal on mitmeid terviseprobleeme, mis muudavad ta inimesele mürgisemaks ja ebatervislikumaks tarbida.
Uuring nimelt väidab, et GM sööt aitab ohtlikel mikroobidel edukalt areneda, muutes sellisel söödal kanad patogeenide kasvulavaks.
Suurriikides olevad „kanavabrikud“ annavad söödas kanadele ka antibiootikume, arseeni ning isegi antidepressante – kõigel sellel on väga suur mõju lõpptarbijale.⁴²

Norra Veterinaarkolledži professor Åshild Krogdahli ja tema kollegide poolt korraldatud [highlight]10 aastat kestnud loomasöödauuring rottidel, hiirtel, sigadel ja lõhel näitab, et GM sööt muudab oluliselt loomade seedesüsteemi, immuunsüsteemi ja toob kaasa muutused maksas, neerudes, pankreases, suguelundites ja mujal. Lisaks ei suutnud nad enam kuigi efektiivselt valku sünteesida.[/highlight] Sellisel söödal olnud loomad lähevad rutem paksuks ja püsivad oma raskes kaalus. Norrakad proovisid ka toiduahela mõju – rotid, kellele söödeti GM söödal olnud lõhet kannatasid just samade häirete all (läksid paksuks, haigeks, häired seedesüsteemi töös).
Lisaks Norrale lõid kaasa teadlased Austriast, Iirimaalt, Ungarist, Türgist ja Austraaliast.⁴³

Kui geneetiliselt muundatud toit teeb kõike seda loomadel, mis see siis veel inimese kehas teeb!? Teadmatud inimesed on vabatahtlikult katsejäneseks.

Varjatud GMOd igapäevatoidus
Seda ei leia küll pakendilt, kuid enamus poes leitavaid küpsiseid, šokolaade, jäätiseid on toodetud GMOde abiga. Seda ei leia koostisosadest, sest enamus neist jääb nõutud piiridesse, ka [highlight]pole kohustuslik märkida pakendile geneetiliselt muundatud mikroorganismidest saadud lisaaineid[/highlight].

Masstootmises on populaarne kasutada kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit, see on odav ja väga magus. Aga ka suhkrupeedist saadav valge suhkur (mis tehakse valgeks loomakondijahuga) on tavapäraselt geneetiliselt muundatud suhkrupeedist. Siis on veel glükoos ja glükoosisiirup, mida saadakse kartulist või maisist. Glükoosisiirup on teiste magustajate valmistamisel põhjaks, nt dekstroos, suhkruasendajad, maltodekstiin ja teised modifitseeritud tärklised.
Igasugused koostisosad, mis pärinevad muundatud tärklisest, võivad olla seotud GMOdega. Esiteks, ensüümid, mis seda tärklist lihtsuhkrumolekulideks lahti võtavad, on tehtud geneetiliselt muundatud mikroorganismide abiga. Teiseks toormaterjalid, kust tärklist saadakse, näiteks maisist, on masstootmises tavaliselt geneetiliselt muundatud. Sojast pärit letsitiini kasutatakse enamikes šokolaadides, jäätistes ja magustoitudes emulgaatorina.
Juustu tootmiseks kasutatav ensüüm kümosin (chymosin) on saadud GM mikroorganismidelt.⁴⁴

Geneetiliselt muundatud mikroorganismidelt pärinevad ensüümid aitavad õlul valmida (Saksamaal keelatud), säilitavad veinil puuviljase maitse ja aroomi, muudavad mahlatootmise lihtsamaks ja mahla läbipaistvaks.
Toidule lisatavad vitamiinid on enamasti geneetiliselt muundatud organismidelt saadud derivaadid.

[highlight]Geneetilise muundamise abiga saadud lisaaineid pole kohustuslik pakendil märkida![/highlight]

Lisaained, mida saadakse, geneetiliselt muundatud mikroorganismidest on:⁴⁵
E330 – sidrunhape
E101 – vitamiin B2 ehk riboflaviin (annab kollaka värvuse)
E300 – askorbiinhape (peetakse C-vitamiiniks, tegelikult pole, sest vitamiinis on veel mitmeid komponente)
E951 – magustaja aspartaam
E160a – beeta-karoteeni värv
E415 – paksendaja xanthan

Säilitusained: E235 (natamütsiin), E234 (nisiin), E1105 (lüsosüüm, peamiselt kasutatakse juustu tootmisel).⁴⁴

Teised lisaained, mida saadakse GMOdest: glutamaat (E621), ensüümid (et liha oleks pehme ja hästilõhnav, vein ja mahl värsked, glükoosisiirupi tootmine), sojavalk, dekstriin ja maltodekstiin (stabiliseerijana, täitjana), sojaletsitiin, soja mono- ja diglütseriidid, jahuparendaja E921.

Modifitseerimisel ja geneetilisel muundamisel on väga väike vahe! Näiteks on levinud modifitseeritud maisitärklis.

Natuke rapsist
Kuigi me näeme palju rapsipõlde, siis Euroopas GMO rapsi ei tohiks olla (ametlikult), küll aga leiab seda palju Kanadast. Rapsi kasutatakse nii õli, margariini, loomasööda kui ka biokütuse valmistamiseks.
Rapsi hakati aretama 60. aastatel, algselt oli sellest tehtud õli mõrkjas ja mürgine. Tänaseks on välja aretatud variandid, mis on eruukhappe (erucic acid, annab mõrkja maitse) ja glükosinolaadi (mürgine, tekitab seedehäireid) vabad. Et selline söödav raps töötati välja Kanadas, hakati seda kutsuma nimega Canola oil ehk Canadian oil (Kanada õli), eristamaks aretatud rapsi metsikust mittesöödavast variandist.
Rapsiõli sai populaarseks umbes 20 aastat tagasi ja tänaseks on see üks populaarsemaid õlisid. Õli pressimisest järgi jäänud tahket massi kasutatakse loomasööda valmistamisel.
Põhilised rapsikasvatajad on Hiina, Kanada, India, Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa ja Austraalia.
Geneetiliselt muundatud raps kasvab Kanadas 1996. aastast, 2007. aastal oli seda 5,1 miljonit hektarit, mis teeb 87% Kanada rapsisaagist. GMO rapsi kasvatatakse ka USAs ja Austraalias. Geneetiliselt muundatud raps on herbitsiidiresistentne, mis tähendab, et see talub suuri koguseid umbrohumürke. Ka on see tavaliselt vastupidav igast seentele ja mikroorganismidele.⁴⁶

Geneetiline muundamine rapsi osas käib, katsetakase erinevaid variante: rapsiõli rasvhapete vahekorra muutmine, uute rasvhapete lisamine (nt lauriinhape, mis on teada kookosõlist); rapsi kasvatamine nii, et see sisaldaks A-vitamiini; suurendatud sterooli ja stanooli sisaldusega rapsiõli (kolesterooli alandav), omega-3 rapsiõli (lisatud vetikageen, reklaamitakse, et kaitseb veresoonkonna- ja degeneratiivsete haiguste eest).
On teada, et Saksamaal toetab Föderaalne Hariduse ja Uuringute Ministeerium projekte, mis aretavad modifeeritud rasvhapete tasakaaluga rapsiseemneid ning suurendatud A-vitamiiniga seemneid.⁴⁷

Suhkrupeet
Geneetiliselt muundatud suhkrupeedi kasvatamine on suhteliselt uus teema. Ameerika Ühendriikides alustati sellega 2008. aastal. Euroopa Komisjoni andmeil on Euroopa Liitu lubatud geneetiliselt muundatud suhkrupeet, sellest tehtud toidud ja loomasöödad, ent seda pole lubatud siin kasvatada, asi vaadatakse uuesti üle 2017. aastal.³¹

Suhkrupeediga on see asi, et seemnest kasvab see üsna aeglaselt. Metsikud taimed kasvavad kiiremini ja suhkrupeet võistleb nii valguse kui toitainete pärast. Võrrelduna teiste taimedega vajab suhkrupeet kõige rohkem herbitsiide. Ilma umbrohutõrjeta, nii manuaalselt kui keemiliselt, ei kasvaks enamus suhkrupeedist kuigi suureks.
Aga õnneks tulid loodusele ja magusamaiale inimesele appi sõbrad Saksa biotehnoloogia kompaniist KWS Saat AG, kes rekonstrueerisid suhkrupeedi seemne ja panid sellele nimeks kõlava: H7-1 :). Imeline. Sakslased võtsid eeskujuks kõigi GM-firmade suure eeskuju Monsanto ja vaatasid, mis see sojaubadega teinud oli ning rakendasid teadmisi siis suhkrupeedile. Tänu geneetilisele muundamisele on uus H7-1 suhkrupeet resistentne glüfosaadile, mis on populaarse umbrohutõrje RoundUp (ja ka paljude teiste) põhikoostisosa ning üks suurimaid keskkonnamürke (inimese organismist rääkimata).
Siiani oodatakse Euroopa Liidu toidukontrollijatelt vastust, kas sellist imelist suhkrupeeti võiks kasvatada ka Hispaanias ja Saksamaal.⁴⁸

Riis
Originaalis pole riis veetaim, see on selliseks aretatud, et päästa riisitera putukate rünnakust ja umbrohust. Et riisi järele on üsna suur nõudlus, on plaanis lähiajal turule tulla ka geneetiliselt muundatud riisiga. Geneetiliselt annab riisi (ja ka muid taimi) nii kodeerida, et see oleks vastupidav putukate, bakterite, viiruste ja üldse mikroorganismide suhtes, et see kasvaks kiiremini ja suuremaks, et see vastaks regiooni kasvutingimistele.
Näiteks on töös riis, mis sisaldaks rohkem beeta-karoteeni, mille keha saaks ümber töötada A-vitamiiniks, oma kuldse välimuse tõttu sai see nimeks Golden Rice. Ning riis, mis sisaldaks väheb allergeeni albumiin, on arendamisel Jaapanis.

Enamus senini kasvatatud riisist pärineb soojast kliimast, näiteks Hiinast, Indiast ja Kagu-Aasiast. Maailma suurim riisieksportija on Tai. Euroopas kasvatatakse riisi Itaalias. Ameerika Ühendriikides on heaks kiidetud GM riis nimega LL62, selle sama riisi taotlus on sisse antud ka Euroopas kasvatamiseks.

Kuldse Riisi algatust toetab kurikuulus Rockefeller Foundation, see töötati välja Saksamaal ning patent kuulub maailmas suuruselt kolmandale biotehnoloogia firmale Syngenta. Alles äsja trampisid ja korjasid Filipiinide kohalikud põllumehed üles ühe viiest test-riisipõllust, et päästa kohalik elu GMOdest ning säästa loodust. GMO pooldajad aga loodavad ülejäänud neljale test-riisipõllule ning arvavad, et 2014. aastal saab seda ka ametlikult kasvatama hakata.
Proteste on toimunud ka Hiinas, kus plaanitakse alustada Kuldse Riisi katseid A-vitamiini puudusega lastel, et näha, kas see parandab nende tervist.⁴⁹

[highlight]USAst tuli aga 2013. aastal murettekitav uudis, mis viitab justkui kasvatataks maailmas GM riisi illegaalselt juba mitu aastat (teine sort, Bayeri oma) ning et GM Saaste Registris on sissekanne, et aastatel 2006-2007 leiti kasvatamiseks või söömiskõlbulikuks tunnistamata riisi (illegaalne, kinnitamata, litsenseerimata) 30 riigist![/highlight] Saaste põhjuseks peetakse Bayeri 90. keskpaigast 2002. aastani tehtud välikatseid. Tulemuseks on laialtlevinud ja tagasipööramatu kahju. GM riisi on hakatud kutsuma Frankenriisiks.^{50, 51}

Hiinas käivad praegu GM riisi katsetused, lähiajal loodetakse hakata seda kasvatama Hiinas, Indias ja Filipiinidel.⁵² Teadaolevalt oli tehti 1998-2006. aastal Euroopa Liidus 35 „välikatset“, neist 26 Hispaanias, 8 Itaalias ja 1 Prantsusmaal, kus põllul kasvatati geneetiliselt muundatud riisi, USAs aga 264 katset.⁵³

GM Saaste Registrist leidsin 2013. aasta 12. juuni teate, et Saksamaalt leiti autoriseerimata GM riis Bt63. Põhiliselt leidub lubamatut riisi Hiina riisinuudlites ja riisivahvlites, aga see tuleb ka Filipiinidelt, Pakistanist, Indiast…
Iga aasta tuleb teateid autoriseerimata geneetilistest organismidest, mis salaja leiavad tee meie toidulauale. Olgu need papaiad Taimaalt, mais, riis, rapsiseemned. Lubamatuid ja heaks kiitmata GMOsid leitakse kogu aeg üle terve maa, Euroopa kaasa arvatud.⁵⁴

Soovitan GeneWatchi ja Greenpeace´i andmebaasiga lähemalt tutvuda (registreeritakse ainult ametlikult kinnitatud saasted, tegelik saaste on suurem) – www.gmcontaminationregister.org

Puuvill
Esimesena tuleb mõttesse puuvillane T-särk. Tegelikult aga kasutatakse puuvilla palju laiemalt. See on oluline loomasööda kiudainete allikas ning seda leidub mitmete töödeldud toitude koostisosade seast. Puuvilja kasvatatakse viiel kontinendil, see kasvab kinnises rohelises pungas, mis küpsedes avaneb, paljastades koheva valge sisu.

Puuviljaseemnest tehakse õli ja margariini. Puuviljaõli on ka sünteetilise E-vitamiini ehk tokoferooli allikaks. Valgurikas puuvillaõli pressjääk on kasutuses loomasöödas. Need järgi jäänud kiud, mis on tekstiilitööstusele liiga lühikesed, koosnevad pea täielikult tselluloosist ning nendest valmistatakse lisaaineid nagu E460 ehk tselluloos, E461 ehk metüültselluloos, mida kasutatakse stabiliseerijana, paksendajana, emulseerijana, täitjana.

Suurem osa maailma puuvillast tuleb Indiast, Hiinast, USAst, Pakistanist, Usbekistanist ja Brasiiliast. 43% kogutoodangust tuleb geneetiliselt muundatud puuvillast. Enamus sellest kasvatatakse Indias (al 2010) ja USAs (al 1996), ent seda leidub ka Hiinas (2009), Argentiinas, Lõuna-Aafrikas, Austraalias, Mehhikos ja Kolumbias.
Euroopas pole geneetiliselt muundatud puuvilla kasvatamine lubatud. Mitmed avaldused on ootel, praegu on lubatud puuvilla kasutada toidu ja söödana.⁵⁵
Tavalist puuvilla kasvatatakse Euroopas peamiselt Hispaanias, Bulgaarias ja Kreekas. 1997-2010. aastani oli Euroopas GM puuvillaga „välitestid“ ehk et seda kasvatati katse eesmärgil Hispaanias, Kreekas ja Prantsusmaal. Välitestid on pidevalt toimumas, 1985-2010. aastani on märgitud, et GM puuvilla kasvatati ka Argentiinas, Austraalias, Jaapanis, Hiinas, Indias, Burkina Fasos, Kolumbias, Ugandas, Lõuna-Aafrikas, Pakistanis, Tansaanias, Keenias, Malawis ja Zimbabwes.⁵⁶
Kõige edukamalt kasvatatakse geneetiliselt muundatud organismidest soja, ent kõige levinumad on GM mais, puuvill ja raps. Viimaste kasvatamine on lähiaastatel aina rohkem levinud.⁵⁷

*
Ma kirjutasin terve kilomeetri, ent ometigi on see alles algus! Kõik me oleme omavahel seotud. Ja kui GMOde bt toksiin on lehetäi kõhus, keda sööb lepatriinu, kes jääb siis viljatuks, on taimel rohkem kahjureid. Kui neid kahjureid rohkem tõrjutakse, kasvab vähem taimi ja lindudel pole seemneid süüa. Muundatud taimede õietolmu söönud mesilased ei leia enam koduteed ja see mõjutab tervet maailma ökosüsteemi.
Kui nüüd mõelda, siis inimene on ainuke, kelle kadumine võiks Maale kasulik olla. Paneb mõtlema, mis…

Hea ülevaade Eestimaa Looduse Fondilt:
„Geneetiliselt muundatud põlluorganismid ja nendega seotud riskid“

VAATA FILMI: The Alarming Truth About GMOs

Hea leht GMOde kohta edasi uurida: www.gmo-awareness.com

Liisa-Indra Pajuste