plastikusõltuvus mürgitab keha ja planeeti
Plastik on huvitava ajalooga imeline materjal. See võib olla pehme ja veniv, kõva ja tugev, õhuke või paks, see on kerge, seda saab teha ükskõik millise kuju ja värviga. Plastikut saab kasutada majade ehitamiseks, riiete ja aksessuaaride valmistamises, toidus, pakendamises, kunstivärvides, kosmeetikas, mänguasjades – kus iganes, see on suurepäraselt varieeruv materjal!
Just nende omaduste tõttu sai plastik oma nime kreeka sõnast „plastikos“, mis tähendab „vormitavat“.1
Justnagu relvad ei tapa inimesi, vaid inimesed on otsustanud relvadega tappa inimesi, pole ka plastik üdini paha. Inimene ise on otsustanud seda üle toota, loodusesse visata, sisse süüa, sellega ennast ja maailma mürgitada – plastik ise pakub meile lihtsalt suurel hulgal võimalusi, on meie asi neid kasutada või mitte kasutada. Või mõistlikult kasutada.
Natuke plastiku ajaloost
Looduslikust kummipuust saadud kummi kasutasid pärismaalased Ameerikas juba 3600 aastat tagasi, et valmistada pisikesi kujukesi, palle ja ribasid.2
1800. aastal elavnes plastikute maailm Charles Goodyear´i vulkanisatsiooni avastamisega, mis tähendas lihtsalt loodusliku kummi töötlemist väävli, lämmastiku, sulfuri vmt ainega kõrge temperatuuri all. Just sel ajal sai hoo sisse tööstuslik keemia.
1900. aastate alguses tuli belglasest keemik Leo Baekland välja uue materjali bakeliidiga. Seda loetakse tänase plastiku sünni alguseks. Bakeliit on legendaarne materjal, mida kasutatakse siiani.
Paar aastat hiljem avastasid teadlased Imperial Chemical Industries laboris polüetüleeni (PE). Too hetk vist ei arvatud, et sellest materjalist saab peatselt populaarseim alus plastpudelite, kottide ja karpide tootmisel.
Pärast Esimest Maailmasõda toimus plastikutootmises plahvatuslik kasv ning 1940. ja 1950. aastatel läksid mitmeid materjalid masstootmisesse.3
Esimese täissünteetilise plastiku polüamiidi avastamisega 1930. aastatel algas plastikatööstuse revolutsioon. Polüamiidi teatakse paremini kui nailon. Harvardi teadlased, kes selle avastasid (tuntud ka kui Fibre66), olid katsetanud 12 aastat, keemiafirma DuPont aga investeerinud 27 miljonit dollarit eesmärgiga leiutada kunstsiid sukkade tootmiseks. Ja peagi olidki nailonsukad naiste seas ülipopulaarsed. Tänaseks toodetakse nailonist nii riideid, jalatseid, mänguasju kui muid tarbeid, mis peavad olema vastupidavad, vettpidavad ja kangalaadsed.
Siia esimese laine plastikute hulka kuulub ka polüstüreen (PS), mis toodeti esimesena 30. aastatel Berliinis ja polüvinüülkloriid (PVC), mis leiti 1872. aastal Saksamaal (1835 komistas selle otsa kogemata ka üks prantslane) , kuid läks tootmisesse alles 20. aastatel. Tuntud keemiafirma Dow Chemical avastas 54. aastal, et polüstüreeni saab paisutada ning nii leidis see kasutust hoonete soojustamisel, pakendamisel ja ühekordsete joogitopside valmistamisel.
1937. aastal leiti Saksamaal üks varieeruvama kasutusalaga plaste – polüuretaan (PU), millest saab toota nii autokumme kui plätusid. Laiemalt hakati seda tootmises kasutama 50. aastatel.
1938. aastal avastas Roy Plunkett Ameerika keemiafirma DuPont laboris polütetrafluoroetüleeni (PTFE). Plunkett uuris külmutite freoone ning märkas juhuslikult, et külmutatud ja kompresseeritud tetrafluoroetüleen oli spontaanselt polariseerunud valgeks vahataoliseks tahkeks aineks. Olgu siinkohal ära märgitud, et enamik plaste on avastatud pooljuhuslikult või täiesti kogemata.
Teise Maailmasõja ajal kasutati polütetrafluoroetüleeni (PTFE) aatompommi jaoks vajaliku uraani puhastamiseks. PTFEd hakati tefloni nime all tootma 1945. aastal. Tefloni molekulaarmass on nii suur, et seda võib nimetada üheks suurimaks teadaolevaks molekuliks. Teflonil puudub lõhn, ta on värvitu pulber, mis on tänapäeval laialdases kasutuses. Tefloni eriline omadus on tema libe pind, millele praktiliselt midagi ei kleepu ega imendu, sellest tulenevalt hakati teflonit kasutama just kööginõudes (pannid, koogivormid jmt). Hiljem kasutati teflonit ka „imekangaste“ sünteesiks, näiteks populaarne spordiriiete materjal GoreTex „hingab“ ehkki on väljastpoolt niiskuskindel. Teflonit kasutatakse ka hambaniidi valmistamiseks ning erinevatel eesmärkidel sõjatööstuses.4
1941. aastal leiutasid inglased esimese plastiku, mida sai kasutada klaasi asendamiseks – polüetüleentereftalaat (PET). Kiirelt asendati Euroopas suurem osa klaaspudelitest plastikpudelitega.
1954. aastal sündis Itaalias maailma polüpropüleen (PP), kõigest kolm aastat hiljem oli see juba masstootmises. Kes näinud sarja „Pöörased“ ja olnud ajalootunnis teab, miks – see oli meeletu tarbimiskultuuri sünni aeg. Polüpropüleenist toodeti tugevamaid plastikust asju nagu pudelikorgid, auto osad, kodumasina kestad, kõrred, plasttorud.2
Lisaained plastikus
Plastikule lisatakse erinevaid ained, mis aitavad vormida plastiku selliseks nagu vaja.
Näiteks plastid, mida kasutatakase elektroonikas, koosnevad pooleldi lisaainetest. Tavapäraselt on lisaainete osakaal 20%. Lisatakse täiteaineid, mis parandavad vastupidavust ja vähendavad tootmiskulusid (näiteks kriit, tärklis); stabiliseerivaid lisandeid nagu tuletõkkeained, mis vähendavad materjali tuleohtlikkust (üks mürgisemaid on organotin, mis võib sisaldada nii elavhõbedat, pliid, tina ja mida on väga kaua kasutatud5); värvaineid tooni andmiseks. Suurim ja tavalisim lisaaine kategooria on plastifikaatorid ehk pehmendajad, need on õlised osad, mis annavad muidu jäigale polümeerile plastilise ja painduva omaduse. Pehmendajad on ftalaadid ja neile viidatakse ka kui „gender-bender“ ehk soomuutja, sest need segavad inimese hormoonsüsteemi tööd. Aga sellest lähemalt allpool.6
Mitmed omadused, mida peetakse plastikule omaseks, on tegelikult saavutatud just lisaainetega.
On kahte sorti plastikut: termoplastik ja termokõvenev plastik.
Termoplastid on sellised, mis kuumutamisel keemiliselt ei muutu, enamusi neist saab vormida uuesti ja uuesti. Näiteks polüetüleen, propüleen, polüstüreen ja polüvinüülkloriid on termoplastid.7
Termokõvenevad plastid on tavaliste plastidega võrreldes kõrge temperatuuri suhtes vastupidavamad. Näiteks ennist mainitud popp bakeliit või vulkaniseeritud kumm.8
Miks plastik siis mürgine on?
Et plastik vees ei lagune, siis on plastikul oma puhtal kujul väga madal mürgisus. Trikk on aga selles, et puhast plastikut me väga ei näe, kasutusel on plastik, kuhu on lisatud hulk kõiksugu põnevaid lisaaineid ja just need on mürgised.
Näiteks lisatakse jäikadele ja rabedatele plastikutele nagu polüvinüülkloriid (PVC) tihti plastilisust suurendavaid lisandeid nagu adipat ja ftalaadid, et PVC oleks piisavalt painduv. Toidu pakendid ja laste mänguasjad on tüüpiliselt PVCst. Ohtlik on see, et need ained lekivad tootest välja. Ja ftalaadid ehk pehmendajad mõjutavad inimese hormoonsüsteemi.6
Maailma Tervishoiuorganisatsioon ja Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur on kuulutanud polüvinüülkloriidi eelkäija vinüülkloriidi inimesele vähkitekitavaks.9
Ka polüstüreenist toiduanumatest (vahtplastist toidukarbid) lekkivad ained on teada hormoonsüsteemi segajad ja kantserogeensed.
Kui plastikut kuumutada, muutub see mürgiseks. USA National Institute of Health andmebaasis leiduvas 2011. aasta uuringus selgus, et peaaegu kõik plastikust tooted eraldasid kemikaale, mis matkivad kehas östrogeeni tegevust. Ja see pole hea, kohe selgitan.10
Kurikuulus Bisfenool-A ehk mürk toidunõudes
Eriti teadlikud ollakse vast kuulsast lisandist bisfenool-A (BPA). Noored vanemad teavad, et plastist lutipudelid olid sellega tehtud, kui peal polnud kirja „BPA free“. Konks on muidugi selles, et üks bisfenool asendati teisega. Nii et kui sa oled lapsega õues ja tema plastpudel on päikese käes, siis võid kindel olla, et pudelis olev jook sisaldab ftalaate ja bisfenoole. Isegi, kui see pudel on bisfenool-A vaba, siis on selles suure tõenäosusega bisfenool-S. Nii et mõistlik on ses osas ALATI EELISTADA KLAASI. Nii enda kui maailma tervise seisukohast. Ka lutt, kui seda üldse lapsele anda (ma arvan, et ei peaks), võiks olla looduslikust kummist. Ning plastlusikad, taldrikud-kausid jmt hoia oma pisikesest eemale ja paku talle toitu “päris” nõudest.
Bisfenool satub inimese kehasse plastikust. See on enamuse metallpurkide vooderuseks ja eritub toitu eriti just happeliste ja rasvaste toitudega kokku puutudes, näiteks tomatipasta, liha jne. Kui purk pole plastvooderdusega on probleemiks alumiinium. Nii et purgitoite peaks igal juhul vältima.
BPA lekib ka hambaplommidest, polükarbonaadist veepudelitest ja toidupakenditest, plastnõudest, see on spordivahendites, meditsiini- ja hambaravitarvetes, silmaläätsedes, CDdes ja DVDdes, majapidamiselektroonikas, elektritarvetes jpm. Bisfenool-Ad kasutatakse plastiku kõvastamiseks ja epoksiidvaikude tootmisel, millest tehakse liime ja värve. Bisfenool A-d leidub ka kassatšekkide termopaberis. Kätega tšekki kortsutades ja hõõrudes võib kemikaal kanduda meie organismi.11
Ka on mõistlik vältida kahjustatud anumates, näiteks täkilises metallpurgis või plastkarbis olnud toidu ja joogi tarbimist ning suhtuda suure ettevaatlikkusega nende soojendamisse mikrolaineahjus.
Plastnõude vananemisel ja eriti kahjustumisel lekib bisfenool-Ad toidu ja joogi sisse rohkem. Lisaks soodustab ohtliku aine eraldumist nende pesemine nõudepesumasinas.
Bisfenool-A mõjutab meid ka vette sattuvate laguproduktide kaudu. Uuringud on näidanud, et ühend häirib veeorganismide, eriti mageveekalade kasvu, paljunemist ja arengut.
Kuigi bisfenool-A on saanud popstaariks, on siin ka teisi kemikaale, mis nii toidunõudest, toidupakenditest kui mänguasjadest välja võivad imbuda, näiteks ftalaadid, akrüülnitriil, stüreen ja vinüülkloriid.
Kuna avalikkus pöörab BPAle suurt tähelepanu ning palju reklaamitakse plastnõusid sildiga „BPA free“, tasub ses suhtes olla ettevaatlik ja plastikut üleüldse vältida. Eriti raseduse ja väikelaste puhul. BPA on asendatud tihtipeale lihtsalt järgmise kemikaaliga BPS ehk bisfenool-S, millel on samuti hormoone matkivad omadused nagu eelkäijal BPAl, lisaks laguneb see looduses veel raskemini ning et see on valgusele ja kuumale vähemtundlik, on see tõenäoliselt veel mürgisem kui BPA.12
Tervislikumad toidunõud on: klaasist, savist, portselanist, roostevabast terasest.
Bisfenool-A mõju inimesele
Lihtsustatult võib öelda, et bisfenooli valmistatakse atsetoonist, millele lisatakse fenooli. Küünelakieemaldit ei tahaks ju oma toitu? :)
Bisfenool-A on polükarbonaat, mis toimib kehas östrogeenile sarnaselt.9 Uuringud näitavad, et isegi madalad BPA doosid suurendavad laboris testitud loomade järglastel kaalutõusu, teada on ka selle rasvumist soodustav mõju lootele ja lastele.13
Hispaani Ülikoolis leiti, et väikesed kogused BPAd tekitavad insulini resistentsust, mis võib viia diabeedi ja südamehaigusteni.14
Bisfenool-A sekkub inimese organismi sattudes hormonaalsüsteemi talitlusse. Oma toimelt sarnaneb see ühend naissuguhormooni östrogeeniga, häirides östrogeenide seondumist oma retseptoritega. Kokkupuude bisfenool-Aga võib tekitada organismis negatiivseid toimeid: probleeme paljunemisorganite töös ja ka teiste elundkondade normaalses funktsioneerimises. Selliste mõjude tagajärg võib olla varajane puberteet ja isegi viljatus. Varajast puberteeti omakorda seostatakse rinnavähiriski suurenemisega hilisemas eas. Bisfenool-A võib olla seotud ka rasvumisepideemia ja vähkkasvajate sagenemisega. Meeste puhul on teada, et see vähendab nende seksuaalset võimekust.15
Bisfenooli mõju laste arengule
Üks Ühendriikide juhtivaid bisfenooli uurijaid, Missouri-Kolumbia Ülikooli bioloogia professor Frederick vom Saal ütleb, et loomadega tehtud uurimused näitavad16, et BPA muudab mängukäitumist, nõrgendab sugudevahelisi erinevusi, vähendab spermatosoidide arvu ja liikuvust meestel, stimuleerib eesnäärme vähki ja põhjustab tähelepanu- ja hüperaktiivsushäire (ADHD) sümptomeid. Bisfenool-Ad on seostatud ka rinnavähi ja muude kasvajate tekkega naistel. Arvestades, et see mimikeerib östrogeeni ning et östrogeen on kasvu soodustav hormoon, ei mõjugi väga ootamatult, et sünteetiline östrogeenilaadne kemikaal kasvatab kehas ka vähirakke.17
2012. aasta septembris avaldati Ameerika Meditsiini Assotsiatsiooni ajakirjas New York´i Ülikooli Meditsiinikooli teadustöö18, mis uuris viie aasta jooksul ligi 3000 6-19 aastast last ning leidis märkimisväärse seose laste uriinis sisalduva BPA taseme ja ülekaalulisuse vahel. Võib ka öelda, et östrogeeni domineerimine stimuleerib meestel rasva kogunemist kõhu piirkonda (õun-tüüpi rasvumine ja naistel puusadele-reitele (pirn-tüüpi rasvumine).17 Ka seostatakse bisfenooli meestel rindade kasvuga.
Ühendriikide Keskkonna Töögrupp uuris USA, Kanada ja Euroopa beebide nabanööre, tulemused näitavad, et keemiline reostus saab alguse juba emaüsas. Nabanöörist leiti nii bisfenool-Ad, kui vinüüle, pliid, elavhõbedat ja metüülelavhõbedat (saastunud kalast ja mereloomadest), polükarboneeritud dibensodioksiine ja furane (leegiaeglusti, plastik), broomi, perflooritud kemikaale (Tefloni põhikomponent, kanga- ja vaibakaitsekihid, toidupakenditel), polübroomitud difenüüleetreid (telekas, arvuti, leegiaeglusti) jt.19
Tervis Plussis ilmunud intervjuus selgitas bioorgaanilise keemia doktor Katrin Saks bisfenooli mõju lähemalt: „Inimese organismi sattudes on naissuguhormooni östrogeeniga sarnaselt käituv bisfenool-A ohtlik, tugeva ja pikaajalise mõjuga, eriti loote- ja lapseeas. Muu hulgas soodustab see aju arenguhäireid, vähkkasvajaid ja rasvtõbe. On teada, et happelised toidud, näiteks tomatid, kalduvad korrodeerima plekkpurke ja suurendavad seeläbi ka kokkupuutevõimalusi pakendi valmistamisel kasutatud kemikaalidega ehk antud juhul just bisfenool-Aga.
Loote- ja lapseeas ollakse välisele mõjule tundlikum kui täiskasvanuna, sest loote ja väikelapse hormonaal- ja närvisüsteem on alles arengustaadiumis ja negatiivsetele teguritele tunduvalt vastuvõtlikum. Kokkupuudet bisfenool-A suurte kogustega looteeas on seostatud hilisemate neuroloogiliste ja käitumuslike probleemidega. Ühendil on mõju lapse aju arengule, immuunsuse ja sugunäärmete (eesnääre, rinnanäärmed) kujunemisele. Niisamuti võib loote kokkupuude selle kemikaaliga soodustada kasvajate teket. Enne puutusid väikelapsed bisfenool-Aga kokku beebipudelite kaudu, sest ühendit kasutati laialdaselt nende valmistamisel. 2011. aastast on bisfenool-A lisamine lutipudelite koostisesse Euroopa Liidus keelatud.“20
Bisfenool pole ainus mürk, neid on veel
Probleem pole ainult bisfenooliga. Ka ftalaadid on ohtlikud. Kui sul on kodus mingi plastikust asi, mis on painduv ja pehme nagu näiteks laste rannapallid, ujumisrõngad jmt, siis see on ftalaat, mis selle selliseks teeb. Kuigi Euroopa Liit keelustas laste mänguasjades ohtlikumate ftalaatide kasutamise ja USA keelustas osad ftalaadid populaarsemates plasttarvetes, on need ikkagi meie ümber, ka mänguasjades.21 Filmis Plastic Planet lasi filmi autor testida Euroopa Liidust ostetud tavalist rannapalli, lisaks ftalaatidele oli selles hirmutav kogus elavhõbedat, pliid ja muid kemikaale.
Maailma Terviseorganisatsiooni 2013. aasta veebruaris avaldatud teadustöö kinnitab, et pestitsiidid, plastikupehmendajad ja lisaained sisaldavad endokriinsüsteemi segadusse ajavaid keemilisi ühendeid. Kuna need kemikaalid käituvad meie kehas sünteetiliste hormoonidena, mõjutavad need kõike meeleolust ainevahetuseni.22
Lisaks purgitoitudele ja plastis pakendatud ning hoitud toitudele on plastist pärit kemikaale leitud ka kana- ja kalkunilihas. On teada, et raseduse ajal rohke ftalaadirikka toidu tarbimine mõjutab loote arengut ja kui loode on pisike poiss, siis mõjutab see tema peenise suurust ning üldist arengut. Ftalaadid mõjutavad eriti just poiste vaimset arengut, suurendavad keskendumishäire esinemist ning keisrilõike võimalikkust.23
Plastilisust suurendav lisaaine bis(2-etüülheksüül)adipaati leiab PVC-põhises toidukiles (kõige tavalisem toidukile, igas poes müügil).
Probleemiks on ka lenduvad orgaanilised ühendid autos. Auto sisemus on ju enamuses plastikust. Tead seda „uue auto lõhna“? Mhm, see on puhas mürk. Kui sul pole seni raha olnud, et uut autot osta, siis täna õnne! Liimid, hermeetikud ja ftalaadid on need, mis seal lõhnavad.
Michigani Ökokeskus testis 2012. aastal 200 uut autot (toodetud 2011 ja 2012) broomi, raskemetallide, plii ja kloriini suhtes ning leidis neid kõiki ja veel lisaks. See pole nalajasi!24
TUNNE OMA PLASTIKUT
Iga plastpudeli, koti või muu pakendi peal peaks olema selle plastiku number või lühend, vaatame need siis üle. Mis nendest tehakse ja miks need on ohtlikud või ohutud. Tabel filmist Plastic Planet.
#1 PET ehk poluetüleentereftalaat on üks kergemini ümbertöödeldav plastik. Joogiveepudelid, ketšupipudelid, pähklivõi, moosid, spordijoogid on enamasti PET plastikus. Seda peetakse kõikidest plastikutest kõige ohutumaks. Kuigi lühiajalisel kasutamisel see väga kemikaale ei lekita, siis pikaajalisel kasutamisel küll. On leitud, et sellest lekib mürgist metalli antimon. Mida kauem vesi pudelis on, seda suurem on antimoni sisaldus.25 PET pudelitest leiab ka broomi, see surub maha kesknärvisüsteemi ja põhjustab mitmeid psühholoogilisi probleeme.26
#2 HDPE ehk kõrge tihedusega polüetüleeni kasutatakse piima, mahla ja jogurtipudelite, vahel läbipaistmatute ketšupi- sinepi jmt pudelite ka šampooni ja majapidamiskeemia pudelite, hommikuhelbe kottide, poekottide ning prügikottide tegemiseks.
On teada, et siit lekib östrogeenilaadseid kemikaale, mis võivad mõjutada inimese rakustruktuuri. Isegi, kui siin pole BPAd, on siin siiski muid kemikaale, millest lihtsalt nii palju ei teata.10
#3 PVC ehk polüvinüülkloriid, kuna see sisaldab plastikutest kõige rohkem mürgiseid komponente on PVCd nimetatud suisa kõigi aegade kõige hullemaks plastikuks. See sisaldab ftalaati nimega di-2-etüülheksüülftalaat (DEHP), dioksiini ja etüleendikloriidi, mis on tuntud erinevate terviseprobleemide tekitajatena alates hormoonsüsteemi segamisest, sünnidefektidest, vähist kuni arenguhäirete, närvisüsteemi ja DNA hävitamiseni välja.
Teada on ka seos PVCst tulnud ftalaadi tributüültinaühendite (TBT) ja rasvumistõve vahel, see mõjutab vastavaid geene ja maksa tööd. Kui kodus on PVCd, siis leidub seda ka koduses tolmus. Mõelda vaid väikestele lastele, kes mööda maad roomavad ja kõike suhu panevad! Ja pehmed lastematid, teate neid kokkupandavaid ja rõõmsavärvilisi? Jah, need on PVCst. Loomulikult pole ftalaate ainult PVC plastikus, saaste tõttu on seda rohkelt ka mereloomades. Isegi kokkupuude väikese koguse ftalaat TBTga on nii tugev, et mõjutud saavad ka lapsed ja lapselapsed.27
PVC pääseb kergesti kehasse, kui kasutada PVC pudelis toiduõli, sellest tehakse lastele plastmänguasju, läbipaistvaid toidupakendeid ja enamusi plastist ehitusmaterjale, dušikardinaid, laminaatparkette ja teisi plastist plaate. Sellesse pakendatakse madratseid, tekke, patju, ka liha, ravimeid.6
PVC on tugev kuumale ja ilmastikule vastupidav materjal, seetõttu kasutatakse seda torustike, vihmaveetorude, maja voodrite, arvutikorpuste ja muu elektroonika puhul. Saab teha ka pehmet PVCd, millest valmistatakse vihmamantleid, kokkutõmbavaid kilepakendeid (nt poes olevad õllepurgid, mis on tugeva kilega kokku tõmmatud).
Kõik PVC polümeerid kaotavad oma jõu kuumuse ja valgusega. See tähendab, et vabaneb vesinikkloriid ja toimub oksüdeerumine. PVCd ei soovitata hõbeda, fotograafilise filmi või paberi pikemaks hoiustamiseks, kuna vesinikkloriid kombineerub vee aurudega ja moodustab vesinikkloriidhappe.
Eriti nõme on see, et veetorud on PVCst. Nii et ftalaadid jooksevad vabalt kehasse. Seepärast ei tasu kindlasti juua kuuma kraanivett. Eelista järve või allikavett millal iganes saad. (Linnainimene väga ei saagi, vb suvel…)
#4 LDPE ehk madala tihedusega polüetüleenist valmistatakse saia- ja leivakotte, kotte, kus on puuviljad, juurviljad ja rohelised, külmutatud toidud, sellest tehakse ka prügikotte ja sellega vooderdatakse papist piimapakke ja jooginõusid. Kuigi see ei sisalda BPAd, sisaldab see HDPEga sarnaselt östrogeenililaadseid kemikaale.
#5 PP ehk polüpropüleenist tehakse sügavkülmutisse mõeldud säilituskotte, ketšupipudeleid, margariini karpe, jogurtitopse, ühekordseid plastkarpe. Lekib küll vähem kemikaale, kuid siiski lekib.28 Kui sa ostad poest toitu kaasa, siis need läbipaistvad eri suuruses plastkarbid on klassikaliselt PPst. Ka Vapiano kaasapaneku karp on PP. Kes sööb tihedalt sellisesse karpi pandud sooja toitu, võiks mõelda täpsemalt, miks ta seda teeb.
#6 PS ehk polüstüreen – see on üks odavaimaid plastmaterjale ja seega väga levinud. Tootmiseks kasutatakse tuntud närvimürki stüreeni, mis on kantserogeen, vähendab punaseid vereliblesid ja surub alla immuunsüsteemi. Polüstüreen võib kehasse lekkida näiteks sellest valmistatud tassist juues, võib lekkida ka läbi platsenta beebini.29 Polüstüreenist valmistatakse vahttopse ja vahtkarpe. Näiteks paljud restoranid panevad toidu ülejääke sellistesse valgetesse vahtkarpidesse. See on ka ehituses tuntud vahustatava plastiku ehk stürovahu (Styrofoam) põhiline koostisosa (lisatakse pragudesse).
Mida soojema temperatuuriga polüstüreen kokku puutub, seda suurem tõenäosus on, et lekib rohkem. Kohvi ja tee polüstüreenis topsis või kuum söök polüstüreenist karbist on vast kõige hullem üldse.6
#7 Polükarbonaat, mis sisaldab hormoonsüsteemi segajat bisfenool-A (BPA) ja bisfenool-B. See on populaarne materjal beebipudelite valmistamiseks, nii et kasuta klaasist beebipudeleid. Ühtlasi on BPA ka metallpurkide sisevoodriks ja lekib seega ka toidu sisse (nt tomatipastad, oliivid jm). Lisaks pakendatakse sellesse tugevamasse plasti ka vahel saiasid-leibasid (nt gaasikeskkonnas gluteenivabad saiad-leivad, erinevad kotletid, vorstid, juustud).
Siia kategooriasse käib ka polüuretaan. Tänapäeval toodetakse sellest näiteks plastplätusid, patjade sisusid, tekstiili, valatakse põrandaks, pannakse majade soojustuseks, valmistatakse surfilaudu, paate, autokumme ja üldse kasutatakse seda tihtipeale kummi asemel.
Millist plastikut vältida?
See on testküsimus – igasugust plastikut tasub vältida! :) Nüüd sa juba peaks teadma, miks. Populaarsemad plastikud, see tähendab siis sellised, mida palju toodetakse ja millest palju toodetakse, on polüstüreen (PS), polüvinüülkloriid (PVC), nailon ja looduslik kumm.
Kõige ohtlikumateks plastikuteks peetakse (peamiselt seepärast, et neist lekib igast põnevaid asju), toon ära ka plastiku numbri: #3 PVC ehk polüvinüülkloriidi, #6 PS ehk polüstüreeni ja #7 polükarbonaati (bisfenool-A tõttu).
Mõnevõrra ohutumateks plastikuteks peetakse #1 PET ehk püluetüleentereftalaati, #2 HDPE ehk kõrge tihedusega polüetüleeni, #4 LDPE ehk madala tihedusega polüetüleeni ja #5 PP polüpropüleeni.
Mida arvata biolagunevast plastikust
Bioplastide tootmist motiveeris maa naftaresursside vähenemine, sest plastik on teatavasti enamasti naftast tehtud. Välja arvatud kõik uuemad leiutised nagu seauriinist, kanasulgedest, banaanikoortest ja maisitärklisest plastkotid :). Tavapärasemalt on bioplastiku ehk laguneva plastiku aluseks taimeriigist saadavad tselluloos ja tärklis.30
Biolagunev plastik hakkab lagunema kokkupuutes UV-kiirtega, vee või niiskusega, tuule hõõrdumisega, bakteritega, ensüümidega. Näriliste, kahjurite või putukatega kokkupuutumist peetakse samuti biolagunemiseks.
Kui plastikusse on täiteaineks lisatud tärklist, aitab see materjalil kergemini laguneda. Ent see ei vii siiski plastiku täieliku lagunemiseni. On teadlaseid, kes on baktereid geneetiliselt muundanud, et need sünteesiksid lagunevat plastikut. Üks selliselt lagundatav materjal Biopol on aga väga kallis.31
Levinud plastikuid nagu polüetüleentereftalaat (PET), polüetüleen (PE) ja polüpropüleen (PP) saab valmistada ka taimedest, nii et need oleks biolagunevad.
Bioplastist valmistatakse täna peamiselt isolatsioonimaterjale, kotte, pakendamiskilet, lihtsalt kilet, konteinereid (nt toidu hoiustamiseks, prügikaste jne), kattefooliume.
Üks suurfirma, mis toodab taimsest polüetüleentereftalaadist (PET) pudeleid on Coca-Cola (Coca-Cola PlantBottle), ent firma pole nõus neid laialt kasutama, sest see tõstaks toote hinda ning annaks nii eelise konkurentidele.
Kui maailmas toodetakse aastas 12,3 miljonit tonni paindlikust plastist pakkematerjale, siis täielikult või osaliselt biolagunevad on neist 327 000 tonni. Inglismaa teadlased pakuvad, et 2013. aastaks kasvab biolagunevate plastide tootmine 2,1 tonnile.32 Üldse toodetakse maailmas 260 miljonit tonni plastikut, mis teeb 8% naftatoodangust.3
Olenemata paremast toorainest ja väiksemast mürgisusest, peetakse bioplastikut siiski suures osas mittelagunevaks. Nii et prügiprobleemile see erilist lahendust ei paku. Ühtlasi on ka bioplasti, nagu tavalise plastigi, tegemine suure ökoloogilise jalajäljega ettevõtmine.33
Kuidas plastik keskkonnale mõjub
Plastik on üsna vastupidav materjal ning laguneb seetõttu väga aeglaselt. Hinnanguliselt on 50. aastatest visatud ära miljard tonni plastikut, mis laguneb sadu isegi tuhandeid aastaid.
Ühelt poolt on plastik keskkonnale kahjulik just seetõttu, et see laguneb väikesteks tükikesteks, mikroplastikuks, ja mereloomad ajavad selle segamini planktoniga. Filmis Plastic Planet räägib merebioloog, et praegu on plastiku-planktoni suhe 6:1 plastiku kasuks. Nii et plastik on juba ammu toiduahela osaks, ent asi pole ainult plastikus, vaid ka muudes mürgistes ainetes, mida see sisaldab.
Plastikosad on nagu svammid, mis imevad endasse polüklooritud bifenoole (jahutusvedelikud, kondentsõlide sisalduses, ka lemmikloomatoidus), pestitsiide ehk putukatõrjet nagu DDT, herbitsiide ehk umbrohutõrjet ja polütsüstilisi aromaatseid süsivesikuid (saasteaine, leidub mõnusalt grillitud lihas ja suitsutatud kalas).34
See kõik muudab plastiku arvatust palju kahjulikumaks ning see on juba ammu meie toiduahela osa. Tõelist ulatust ja mõju alles uuritakse.
Üks suurimaid rünnakuid keskkonnale on meeletu merede mürgitamine. On tavaline, et plastik jõuab lõpuks merre ja rikub ka mereelu tasakaalu ning tervist. Viis maailmamerede suurimat hoovust, mis pöörlevad aeglaselt ja tekitavad nii wc-poti taolise keerise, on täis inimesest järgi jäänud prügi. Üks suurimaid asub Vaikses Ookeanis, 90% seal keerlevast prügist on plastik.6 Selliseid prügikogunemisi kutsutakse ka prügisaarteks ja neid on rohkem kui üks.
Ka Äripäev kirjutas paar aastat tagasi Prantsusmaa suurusest prügisaarest, mis on 30m sügav, hulbib Vaikses Ookeanis ja kust leiab limaseid plastsilte ja tooteid suisa 50. aastatest!35 Kujutate ette?! Keskkonnauudiste portaal Bioneer kannab ette, et idapoolne prügisaar keerleb Hawaii ja California vahel ning läänepoolne prügisaar on tekkinud Jaapani ja Hawaii vahel.36 Et Hawaii rannikule jõuab meeletutes kogustes prügi, otsustati saarel 2015. aastast keelata kilekotid.37
Kliki ja vaata Greenpeace´i interaktiivset prügisaarte liikumise kaarti
50-80% prügist, mis asub meres või mere ääres, on plastik.38
Greenpeace´i andmeil toodetakse maailmas iga aasta 9 miljardit kilo plastikut, 10% sellest jõuab maailmamerre. 70% sellest on polükarbonaat, polüstüreen ja polüetüleentereftalaat, mis on raskem ja vajub põhja. 30% jääb vette hulpima, näiteks kõrge tihedusega polüetüleen, madala tihedusega polüetüleen, polüpropüleen ja vahtplastikud. See 30% plastprügist moodustab „saari“, reostab rannajooni ning tapab mereloomi.39
Plastikut on meres nii palju, et see tekitab loomades tõsist segadust. Kilpkonnad ajavad kilekotid segi millimallikatega (jelly fish), pidevalt leitakse albatrosse, kes on 6-pakist pärit kilerõngastesse kinni jäänud ja kägistatud, paljud mereelukad toituvad pisikestest plastosakestest ja surevad selle tagajärjel.33
Merelindude soolestik sisaldab suures osas plastikut. Seda on uuritud 60. aastatest. Südantlõhestav film Midway näitab, kuidas linnud ja nende beebid surevad valudesse, sooleummistusse ja nälga, sest nad peavad plastikut ekslikult toiduks.
Östrogeenilaadsed kemikaalid reostavad veekogusid, muutes ka kalade ja loomade sookäitumist. Juba on kuulda naissugutunnustega isastest krokodillidest ja ühesooliseks muutuvatest kaladest. Miks peaksime siis arvama, et niisugune võõröstrogeeni reostus inimesi ei mõjuta?
Keskkonnaaktivistid vaidlevad, et kuigi plastiku tootmine on energiakulukas ja mürgine, siis just plastiku kerge kaal ja odav hind on see, mis võrreldes metalli või klaasiga aitab pakendamise ja transpordi pealt kokku hoida ja säästab ka energiat. Pakkides jooke polüetüleentereftalaat (PET) plastikusse, hoiab transpordienergialt kokku 52%.
Aga siin tuleb siis juba uus küsimus – on meil vaja nii palju tarbida?2
Kuigi plastik on kerge ja hoiab kokku transpordiks kasutatavat energiat ja raha, on selle tootmine naftast (62-108 mj/kg) iseenesest palju energiamahukam kui näiteks raua (20-25 mj/kg), terase (20-50 mj/kg), paberi (25-50 mj/kg) või klaasi tootmine (18-35 mj/kg). Eriti energiamahukas on silikoni tootmine (230-235 mj/kg).40
Kas plastikut võiks/peaks põletama?
Põletades plastikut üle 850 kraadises kuumuses kaks sekundit ja lisaks kuumtöödeldes, lagunevad sellised mürgid nagu dioksiin ja furan.41 Taolist meetodit kasutatakse tahkete olmejäätmete põletamisel prügijaamades. Lisaks töödeldakse jääki gaasiga, sest vastasel korral võivad siiski tekkida mürgised ja vähkitekitavad ained nagu polükloriiddibenso-p-dioksiinid. See probleem tekib siis, kui põlemistemperatuur varieerub. Värskes õhus ei saa taolist kõrgkuumutamist teha, temperatuur varieerub ja kuumus on liiga madal, tulemuseks oleks lihtsalt hulk mürgist suitsu.
Millist plastikut saab ümber töödelda, millist mitte?
Enamikku termoplastikut (polüetüleen, propüleen ja polüvinüülkloriid) saab üles sulatada ning uuesti kasutada. On vast paradoksaalne, et kuigi plastpudeleid võib saada ümbertöödelda, siis korke ei saa.
Termokõvastuvat plastikut (näiteks bakeliit ja vulkaniseeritud kumm) aga annab väikesteks tükkideks jahvatada ning kasutada siis täiteainena. Ent seda saab teha ainult mõned korrad, kuna aine puhtus langeb iga taaskasutamisega.
Igasugust platikut ei saa ümber töödelda. Näiteks pole ümbertöödeldav polüstüreen, millest tehakse vahtpakendeid, toidukonteinereid, plastikust sööginõusid, topse, taldrikuid, CD- ja kassetikarpe.
Ümbertöötlemata jäägid maetakse maha või põletatakse.
Plasti pole võimalik enam vältida. See on igal pool. Eriti just prügina. Ja nii pööratakse aina enam tähelepanu ka energia saamisele prügi ümbertöötlemise teel. Prügijaamasid, mis suudavad nii prügi ümbertöödelda kutsutakse waste-to-energy jaamadeks.
Üks edukas plastiku ümbertöötlemistehnika on Vinyloop, kus ülejäänud materjalidest eraldatakse PVC, millest saab toota uusi plasttooteid.42
KUIDAS VÄHENDADA PLASTIKUSÕLTUVUST
1. Taaskasuta seniseid kilekotte. Kui lähed poodi, võta kodust kotid kaasa. Igaks juhuks hoia mõned kotid ka autos.
2. Prügikottide asemel kasuta plekist ämbrit, aastas hoiad kokku vähemalt 50 plastkotti. Kui kasutad prügikotte, eelista biolagunevaid.
3. Sügavkülmikusse panemiseks kasuta klaaspurke või klaasist nõusid, mitte plastkarpe või –kotte.
4. Plastist säilituskarbid saab kergelt asendada klaasist säilitusnõude, klaaspurkide, terase või äärmisel juhul kuumakindlate nailonnõude kasutamisega.
5. Väldi ühekordseid plasttarbeid nagu plastnõud, plastsöögiriistad, kõrred jm.
6. Köögis olevad plastist spaatlid, kausid, labidad jm asenda puidust, klaasist või keraamiliste nõudega.
7. Viska kõik mittenakkuva pinnaga pannid ja potid minema, olgugi, et teflonit enam ei kasutata, kasutatakse sellele väga sarnast materjali. Et inimesed hakkasid musti panne ja teflonit vältima, muudeti pannide värv valgeks. Parim on vältida toidu kõrgkuumutamist, eriti üle 160 ja 180 kraadi. Kui sa seda siiski teed, osta kvaliteetne paksu põhja ja titaanist sisekattega teraspann (nt ScanPan Stockmannist). Eelista keraamilisi nõusid ja klaasnõusid. Internetist leiab ka klaaspanne. Malmpann pole tervislik, see lekib meeletult!
8. Kui sulle meeldib aeg-ajalt jooki kaasa osta, võta oma kruus kaasa.
9. Võta restorani või kohvikusse oma nõu kaasa, nii et kui toitu jääb üle, saad selle sinna panna.
10. Osta toitu turult ja lahtiselt ja suurtes kogustes. Nii vähendad oluliselt plastiku kasutamist ja selle kokkupuudet oma toiduga.
11. Selle asemel, et osta plastpudelis vett võta parem kodust klaaspudelis vesi kaasa. Et torustik on tehtud PVCst, siis joo järve– ja allikavett mil iganes saad. Kindlasti väldi kuuma kraanivee joomist!
12. Kui sa kasutad keemilise puhastuse teenust, palu neil oma asju mitte plastikusse pakkida. Kui su lemmikajakiri on müügil kaitsvas kilekotis, siis kirjuta toimetusele ja palu võimalust osta ajakiri ilma kileta.
13. Tee ise oma kodused puhastusvahendid ja hoia neid klaaspudelites. Internet on retsepte täis, põhikomponendid on sooda, sidrun ja äädikas – need teevad imesid, rohkem pole vajagi.
14. Vaata, mis su kosmeetika sees on ja mille sees su kosmeetika on. Kui sa sööd palju värsket mahedat täistaimset toitu, siis väheneb suuresti vajadus kosmeetika järele.
15. Kui ostad koju mööblit, seadmeid, värvid seina – uuri, milliseid materjale on kasutatud, sest need seadmed ja asjad saavad osaks sinu kodusest sisekliimast ja õhust.
16. Kui sul on duššikardin, asenda see parem klaasist seina või mingi bioplastiga.
17. Eelista riideid ja kangaid, mis on taimset laadi, mitte naftast nagu polüester, nailon jt. Puuvill on suurepärane materjal, mis on sulle palju tervislikum. Lina ja kanep on kallimad ja raskemini leitavad. Eelista taaskasutatud riideid, sest neist on kanga värvimiseks ja töötlemiseks kasutatud mürgid välja pestud.
18. Plastmänguasjade asemel võimalda lapsel mängida looduslikest materjalidest asjadega. Kõige tobedam asi üldse on see, et laste närimiseks mõeldud mänguasjad on plastikust. Kui hambad sügelevad, siis las ta närib külma kaalikat või kurki, puhastatud puuoksa, aga mitte plastikut.
19. Loomade tervisele mõeldes – alati lõika katki kõik tugev plastik, kuhu võib kinni jääda. Näiteks tugevate kilekottide sangad, 6-pakkidest tulnud kilerõngad!
20. Aaa, ja kassatšekki ära võta, või äärmisel juhul tee rahakott lahti ja lase kassapidajal see endale rahakotti suskata :).
Põhiline on kindlasti vältida paindlikku ja pehmet plastikut ning süüa mahetoitu nii palju kui võimalik.
Mida kodusemalt sa sööd, mida rohkem täistoite sa sööd, seda vähem plastikuga su toit kokku puutub ja seda vähem sellest jõuab sinu kehasse.
Lisaks sellele, mida sa saad teha oma kodus ja elus mõtle ka sellele, kuidas sa saad aidata teisi ja tervet maailma. Kui näed vees või maas hulpimas prügi, võta see kaasa ja vii prügikasti. Räägi lähedastele ja tuttavatele plastikust ja selle mõjust inimese ning maailma tervisele. Kui neil on see info olemas, on juba nende asi, mida nad sellega teevad.
Vaata, kuidas plastkottidest nööri teha
Liisa-Indra Pajuste
Allikad:
Väga põhjalik ja informeeriv artikkel, kiitused!
Tekkis hetkel küsimus et kas klaas mitte ei purune sügavkülmas (või siis hiljem, kui see sealt välja võtta)?
Tere Helina. Olen klaasiga sügavkülmutanud aastaid ja pole kunagi purunenud. Kasutan tavalisi purke, nö moosipurke, kurgipurke… Purunemine võib tulla vast siis, kui on suur temperatuuri kõikumine. Nt võtad sügavkülmast ja paned keevasse vette. Ma võtan sügavkülmast ja vahel tõstan tavalisse külmikusse või jätan köögilauale sulama, nii ei purune küll. Müügil on ka kaantega kuumakindlad nõud (nt Pyrex jmt), need on temperatuuri suhtes vastupidavamad ja paksemast klaasist, neid olen ka kasutanud.
Tahan lisada, et sinepipulber teeb ka imesi. Kasutan rasvaste nõude pesemiseks ja küürimiseks. Sinepipulber lahustab rasvu,desifitseerib ja kätele ehk vereringele tervislik. Sellega saab pesta ka pesu. Aias taimekaitsevahend.
Väga hea teada! Tänan jagamast. :)
Pidevalt tarbin ja viskan ära svamme ja nii teevad praktiliselt kõik, isegi looduslikku elu propageerivad lehed kirjutavad, et kasutage seda loodussõbralikku vahendit svammiga…Millega neid asendada? Puhastan svammiga nõusid, kõiki pindasid, WC-potti jne
Hei, olen näinud müügil “svamme”, mis tehtud taaskasutatud plastikust v muust vanast prügist, ka biolaguneivaid. Nt Mahemarketis olid sellised, vaata sinna. Täitsa tavalisele svammile sarnaste omadustega, st on pehmem pool ja siis see kõvem pool. :)
Mida tähendab lause “Malmpann pole tervislik, see lekib meeletult!”? Mida see malmpann siis “lekib”?
Tere! Malm lekib rauda. Eriti on seda selgelt tunda happeliste toitudega. Tee nt malmpannil tomatikastet ja jäta see siis pannile seisma. Peatselt tunned kastmel tugevat raua maitset. Kui sellisel kujul oleks rauast kasu, siis võiks me kõik raudpanne lakkuda. :) Aga pigem on ohtlik, sest keha ei saa hästi liigsest rauast lahti ning see ladestub kehasse. Kuigi raud on vajalik, on see liigsena ka tugev oksüdant, soodustades seetõttu põletikulisi protsesse ja erinevaid haigusi, lisaks koormus organitele. Siit edasi saad juba lugeda heemse ja mitteheemse raua kohta ja kuidas see kehas käitub. Taimedes on nt mitteheemne raud ja taimest omandab keha mis vaja ning ülejääk tuleb välja. Loomsega on veidi teisiti.
Kui vajad kokkamiseks panni, siis siin mõned valikud: titaanpann, klaaspann, emailiga kaetud pann ja mineraalkattega pannid (olid Mahemarketis vahepeal müügil).
Aitähh selle artikli eest!
:) Aitäh sulle lugemast ja äratundmast!
“Nii et kui sa oled lapsega õues ja tema plastpudel on päikese käes, siis võid kindel olla, et pudelis olev jook sisaldab ftalaate ja bisfenoole.”
Küsimus, et kumb plastpudel või üldse plastik lekib rohkem, kas uus või juba palju aastaid kasutuses olnud plastik, st kas vana plastik on suuremas osas juba kõige mürgisemad ained eritanud või vastupidi – on just rabedam?
Tere,
vana plastik lekib rohkem ja on kahjulikum. Palju sõltub sellest, mis tüüpi plastik on. Kuigi, parem on plastpudeleid üldse vältida, siis kindlasti tasub vältida selliste plastpudelite kasutamist, mille peal on märgitud nr 3, 6, 7, ka 1. Arvatakse, et nr 2, 4 ja 5 on turvalisimad uuesti kasutamiseks.
Võib-olla on tõesti nii. Aga samas jälle uus veekeetja haiseb algul väga tugevalt, hiljem aga üldse mitte. Arvasin, et sellepärast, et on oma mürgised ained välja eritanud…
Tere
Väga ülevaatlik ja hea artilkkel. Hea teada, et olen juba pikka aega nii loodussõbralikult käitunud, küll veel mitte 100%.
Mulle jäi ainulöt arusaamatuks viimane punkt, et kui ise tšekki võtta ei taha, lase see kassapidajal rahakotti panna? See ju ei vähenda kuidagi fakti, et paber on juba välja prinditud? Või on see kuidagi südametunnistuse asi? :D Ma ei saanud hästi aru…
Aga pannide osa oli see, mis mind mõtlema pani ja uut panni ostma minnes panen kindlasti tähele, mis materjalist see tehtud on. Aitäh! :)
Tšeki osa kõlab naljakalt, jah. See on kirjutades mõeldes sellele, et ise ei puutuks kokku tšekil olevate mürgiste kemikaalidega. Lihtsam on tšekki mitte võtta. :)