Surnud tsoonid on vähese hapnikuga piirkonnad meredes ja suurtes järvedes, kus vee alumise kihi hapniku tase on väga madal või puudub täiesti. Et taolisi tingimusi taluvad väga vähesed organismid, hävitab selliste alade laienemine paljude olendite elukoha. Surnud tsoonide arv kasvab pidevalt, peamiselt asuvad need suurte kontinentide rannikualadel.

Esimesena märgati selliseid vähese hapnikuga alasid 1970. aastatel. Lähemal uurimisel selgus, et surnud tsoonid asuvad Ameerika idaranniku ääres, Skandinaavias Läänemere alguses ja mujal Läänemeres, Mustas Meres ning Aadria mere ülaosas. Praegu on teada surnud tsoonid ka Hiinas, Jaapanis, Lõuna-Ameerikas ja Uus-Meremaal. Kui 2003. aastal teatas ÜRO 146st surnud tsoonist, siis 2008. aasta seisuga on neid teada [highlight]405[/highlight],1 suurim neist 70 000 km2. [highlight]Maailma Looduse Fondi hinnangul on Läänemeres Lätist suurem surnud tsoon.2 Kokku on meres surnud tsoone 246 049 km2, mis on peaaegu sama suur ala kui Uus-Meremaa.[/highlight]

Surnud tsoonide tekkimise peamiseks põhjustajaks on põllumajandus ja loomakasvatus. Põllumajanduses kasutatavad lämmastiku- ja fosforirohked väetised satuvad läbi pinnase siseveekogudesse ja lõpuks merre, kus plankton kasutab seda toitainena ja hakkab vohama. Teisalt on põhjustajaks loomavabrikud, kus loomade korjustest ja väljaheidetest tulenevad toitained ja mürgid samuti pinnase kaudu lõpuks merre jõuavad.

Kuidas surnud tsoon tekib
Merevee alumise kihi hapnikuvaegus tekib lihtsalt: orgaaniline aine, mida fütoplankton merepinnal toodab, vajub vee põhja (alumisse kihti), kus bakterite tegevus selle lagundab, protsess, mida kutsutakse bakteriaalseks hingamiseks (bacterial respiration). Fütoplankton kasutab süsinikdioksiidi hapniku tootmiseks (fütosüntees), aga bakterid kasutavad hapnikku ja lagundamisel tekib neil süsinikdioksiid. Seega on merevee põhjas olevatel bakteritel orgaanilise aine lagundamiseks vaja hapnikku, ent see on seesama hapnik, mida vajavad eluks ka kõik teised merepõhjas (krabid, merekarbid, krevetid ja mitmed muda armastavad olendid) ja vees ujuvad loomad (zooplankton, kalad). Kui on palju orgaanilist ainet lagundada (ka nt vetikad, väljaheited, jäägid), kasutavad bakterid kogu hapniku ära, jättes teised lämbuma.
Surnud tsoonid on ookeanis sellistes kohtades, kus fütoplanktoni produktiivsus on kuidagi tõhustatud või on loomulik vee juurdevool piiratud. Näiteks põldude lähistel ja jõgede suudmetes. Kuigi sensorid ei näe ookeani põhja, siis nähakse hästi selle pinda, kus jõe setted segunevad mereveega. Uurijad on viimased 15 aastat kasutavad SeaWiFSi (Sea-viewing Wide Field-of-view Sensor) andmeid selleks, et jälgida pinnapealset produktiivsust ning vastandavad need andmed siis põhjast kogutud setetega.3

Allolevad pildid on pärinevad NASA lehelt ja on tehtud SeaWiFS sensoriga Ameerikas Mississippi jõe deltas, Yangtze jõe suudmest Hiinas ja Pärli jõe suudmes Hiinas Hong Kongi lähedal.dead zones_mississippi_yangtze_pearl

 

SeaWiFS sensor näeb ka alasid, kuhu uue vee vool on piiratud, näiteks Läänemeri. Pildil on Taani pärast üleujutusi tekitanud tormi, mis suurendas väetiserikka vee levikut Läänemeres. Teisel pildil on Läänemeri, kus on näha planktoni vohamine Põhja-Taanis.dead_zones_baltic_sea


TTÜ Meresüsteemide Instituudi foto Läänemeres vohavast tsüanobakterist. Need tüübid söövad peamiselt fosfaate ja lämmastikku. Rohkem infot siin:
Cyanos_ttü


Punane vesi
1999. aastal tabas Ameerikat orkaan Floyd, mis põhjustas Põhja-Carolinas üleujutuse ning meelete kogus toitaineid (surnud loomadest, loomade väljaheidetest, põllumajandusest) jõudis rannikuvette, mille tulemusel kukkus mere hapnikutase meeletult. Neuse jões läks vesi aktiivsest mikrotegevusest isegi punaseks.4deadzones_2

Alloleva pildi andis 2005. aastal avalikku kasutuuse Scrippsi Okeanograafia Institutsioon Californias. Pildil vohab fütoplankton nimega Dinoflagellat.dead_zones_La-Jolla-Red-Tide.

Läänemeri on sisemeri, igasugune värske vee juurdevool on siia piiratud, mistõttu igasugune tasakaalu häirimine võib saada probleemiks. [highlight]NASA kinnitab, et olukord suurte jõgede suudmetes on sarnane muu maailmaga: mere alumistes kihtides leviv hapnikuvaegus kasvab ka Läänemeres iga aastaga.[/highlight]

Virginia Mereteaduse Instituudi teadur dr Robert Diaz pani kokku kaardi maailmamerede surnud tsoonidest.5 Ta oli kindel, et surnud tsoonide arv kahekordistub kümne aastaga. See kaart ilmus 2000. aastal ajakirjas Discovery.
dead_zones_map

Diazel oli kahjuks rohkem kui õigus. Täna peab ta google mapsis interaktiivset kaarti, kuhu lisab uusi surnud tsoone juure. Tänane kaart näeb välja selline, seda kasutab ka NASA.
dead zones_nasa map

Sama kaardi vaade Aasiale.dead zones_nasa map2

 

Kuigi inimese tekitatud reostus on surnud tsoonide põhiline põhjustaja, võib surnud tsoone esineda ka looduslikult. Maailma suurim surnud tsoon on Must Meri, 150 meetrist allpool enam hapnikku pole. See tuleb asjaolust, et Must Meri on Vahemerega seotud ning mingi veevahetus nende vahel käib, kuid see toimub läbi kitsa kanali ning veesegunemine toimub ülemisel 150meetril. Allpool seda veetiheduspiiri (150m) on Must Meri kuni 2000 meetri sügavuseni välja täielikult hapnikuvaba. SeaWiFS ei näe nii sügavale, kuid sai teha selge ilmaga pildi.
Teised looduslikud hapnikuvabad veekogud on teada Venezuela ranniku lähedal ja Kanadas.

Pildil Must Meri, pane tähele all vasakul ja üleval toimuvat. Just deltade juures toimub aktiivne elu.
dead zones_black_sea_sml


Iga teekond algab ühest sammust
Merebioloog Mart Jüssi kirjutab Eestimaa Looduse Fondi kodulehel toreda loo Läänemere praegusest olukorrast ja ütleb: „Mere sant seis nõuab kõigilt mere ära kasutajatelt pingutusi edasise allakäigu pidurdamiseks. Meil ei ole võimalik oma kodumaad kokku rullida ja viia kuhugi mujale või merel punni eest tõmmata ja sooja seebiveega kõik kalad puhtaks pesta. Küll saame me igal tasandil otsustada, [highlight]kas me tahame kümne aasta pärast minna randa ujuma või veepinnal väiklevate saastalaikude värve vaatama[/highlight].“

Asi pole niivõrd sellest, et bakterid, fütoplankton, fosfaat ja lämmastik on pahad. Ei ole. Kui on tulekahju ja kohal on palju tuletõrjujaid, siis sa ju ei arva, et tuletõrjujad on pahad :). Asi on selles, et inimene rikub vägisi looduse tasakaalu ja see mõjutab meid kõiki. Mida aeg edasi, seda rohkem ma näen, kuidas teadmistes on jõud. Ma saan õpetada oma lapsi olema vastutustundlikud inimesed, saan suunata neid tegema teadlikke valikuid. Soovin, et minust jääks maha parem maailm. Tean, et minu valikud muudavad maailma. See on imepisike samm, aga kui sama sammu astub ka mu abikaasa, meie kaks last, siis see on juba 4 inimest. Kuskil peab ju keegi alustama :).

1. VÄLDI MASSPÕLLUMAJANDUSE TOODANGUT
Põllumajanduses kasutatakse väetisi masstootmiseks – et võimalikult palju toota ja maha müüa. Sellised põllupidajad kasutavad tavapäraselt lahkelt ka muid mürke: pestitsiide (putukatõrje), herbitsiide (umbrohutõrje), fungitsiide (seenetõrje) jne. Võimalik, et ka geneetiliselt muundatud seemneid. See kõik häirib looduse loomulikku tasakaalu ja koormab keskkonda.
Kui sa ei tarbi sellise põllumajanduse tooteid, hääletad sa oma rahakotiga. Toeta parem mahetalunikku või kasvata ise :).

2. VÄLDI LOOMSET
Enamus inimese poolt söödavatest loomadest on herbivoorid (lehm, siga, lammas, kits), ent neile söödetake teravilja (peamiselt GMO soja ja jõusööt kus sünteetilised ained), mis rikub nende kõhtu. Meeletult kasvatatakse teravilja ja maisi selleks, et need siis loomavabrikutes piinatud loomadele ette sööta. Samuti saadetakse geneetiliselt muundatud mürgist maisi üksjagu arengumaadesse.
[highlight]Soja, mais, kohv, tee, tubakas on kõige populaarsemad GMOd[/highlight] ja neid toodetakse vastavalt.
Kui sa ei tarbi loomset, siis sa ei toeta sellist tegevust. Vastupidiselt Rakvere lihakombinaadi reklaamile ei taha ükski siga et teda söödaks, justnagu sina ei taha, et keegi sind sööks. Liha söömine pole normaalne ega vajalik.

3. HOIA FOSFAATIDEST JA PLASTIKUST EEMALE
Kasuta fosfaadivaba pesuvahendit, pesuveega liigub merre palju fosfaati. Kõik Arielid, Tideid ja muud imepulbrid on mürgid. Mine parem Mahemarketisse või Ökosahvrisse ja leia endale sealt midagi.
Mis puutub plastikusse, siis selle kohta on täiesti eraldi jutt. Kasuta plastikut mitu korda ning arvesta, seda ei saa lõpmatuseni ümber töödelda ja see laguneb üliaeglaselt. Nt võid alustada prügikottidest, kasuta olmeprügiks hoopis plekkämbrit, säästad vähemalt 52 kotti aastas (kord nädalas viid ju ikka prügi välja – mõtle 5 aastat teeb siis üle 250 koti, 20 aastat üle 1000 koti jne…), plasti-metalli prügikotti kasuta korduvalt nagu ka paberprügi oma.

4. MÕTLE, MIDA SA PANED OMA KEHASSE, MIDA SA LASED ALLA KRAANIKAUSIST JA VETSUPOTIST
Küünelakid, küünelakieemaldid, meigieemaldid, kehakreemid ja emulsjoonid, juuksevärvid, juuksevahud- ja lakid… Siin võibki jätkata. Kui sa seda sisse ei sööks, siis võib-olla ei peaks ka peale määrima? Vetsust või kraanikausist alla laskmine ja prügikasti viskamine ei muuda asja olematuks. Sa saad valida, mida sa ostad, oma kehal kasutada, kuhu ja kuidas viskad. Sina saad seda protsessi mõjutada.

Soovitan lugeda merebioloog Mart Jüssi juttu „Kas tahame elada solgiaugu ääres“

Liisa-Indra Pajuste

 

Allikad:
1. Wikipedia – Dead Zone ecology
2. ERR uudised: Läänemeres on Lätist suurem surnud tsoon
3. NASA Goddard Earth Science Data and Information Services Center, Science Focus: Dead Zones, “Creeping Dead Zones”
4. North Carolina Riverkeepers and Waterkeeper Alliance
5. Virginia Institute of Marine Science, prof Robert Diaze kaart ja uurimused