Miks peaks toitu kombineerima?

Kirjutasin selle teksti peamiselt 20 aastat inimeste soolehaigusi ravinud ja ise elus taimetoidul oleva dr David Kleini artiklil.¹ Loo lõpus on eestikeelne toidu kombineerimise tabel.

Lühidalt ja lihtsalt on toidu kombineerimise mõte hea kõhutunne ja efektiivne seedimine. :) Hea seedimine tähendab ka suuremat võimalust, et kõik toitained jõuavad oma sihtpunkti ning keha saab rakutasandil paremini toidetud. Ja ausalt, kui süveneda, on see väga loogiline!

Üks positiive asi veel toidu kombineerimise juures – sellest võidavad kõik. Vahet pole, oled sa täistaimetoidul või loomsel toidul – õige kombineerimine annab parema tulemuse igal juhul.

Kirjutasin selle kõik sammhaaval lahti, vaatame koos üle. Mööda külge ikka maha ei jookse. :)

Toidu kombineerimine lähtub peamiselt kahest põhimõttest ²
1. Toidud on kemikaalid (koosnevad keemilistest elementidest). Ja meie keha on sarnane keemialaboriga. Sõltuvalt kombinatsioonist võib ka kehas tekitada erinevaid reaktsioone rahustavast plahvatavani, justnagu keemialaboris. Ja mida rohkem koostisosasid, nagu inimese tehtud supermarketi-toidus, seda suurem on risk plahvatuseks seedetraktis.
2. Seedime toitu erineva kiirusega erinevas aluselises/happelises keskkonnas. Kui sa paned ühesuunalisel tänaval aeglase auto kiire auto ette, peab see kiire auto õnnetuse vältimiseks hoogu maha võtma. Seda võib võrrelda toiduga – kui toit on seedesüsteemis, siis kiirem toit sõidab aeglasemale otsa, põhjustades avarii, mis kõhus väljendub seedehäirete, puhituse ja kehva omastatavusena.

Toidu kombineerimise taust
Toidu kombineerimise põhimõtteid tutvustasid 20. sajandi alguses dr John Tilden ja dr Willian Howard Hay. Nende tööle järgnes dr Herbert Shelton, kellel oli suur mõju ka toortoidu liikumisel. Enamus arste ja teadlasi, kes kiidavad elus taimetoitu, kiidavad ka õiget toidu kombineerimist. Tegelt pole toidu kombineerimise mõte midagi uut, sellest on räägitud ammu Ajurveeda õpetuses. Süües „halbu“ kombinatsioone on tulemuseks mürkide tootmine, seedehäired, gaasid ja käärimine kehas. „Heade“ kombinatsioonide söömine toob aga kaasa hea energia, kerge seedimise ja vähendab võimalust haigestuda.³

On jälgitud, et metsikus looduses söövad loomad väga lihtsalt ja kombineerivad toitu minimaalselt. Kindel on see, et üksi metsik loom ei söö oma toitu sellises variatiivsuses, millega inimene on igapäevaselt harjunud. Välja arvatud meie koduloomad (aga nemad on ju sama haiged kui keskmine inimene, onju). Ei kujuta ette jänest, kes endale 10st komponendist salatit segab või ninasarvikut matsutamas maitseainetega grillitud köögivilju, tofut ja keedukartulit!

Üldiselt põhinebki toidu kombineerimine seedimise keemial ja füsioloogial, pöörates erilist tähelepanu meie seedemahlade ja ensüümide võimele. (Ensüümid on pisikesed aktiivsed valgud (enamus neist on valgud), mis aitavad toitu lahti lammutada ja sellest toitaineid vabastada).
Toidu kombineerimise puhul pole niivõrd oluline see, mida koos süüakse, vaid mis toidud maos (ja edasi sooles) koos seedivad.

Kehale vajalikud toitained tulevad ju suuresti toidust, aga selleks on vaja kehal see toit enne lahti lammutada. Toit, mida ei seedita, raiskab keha energiat. Mis hullem, seedimata toidust saab pinnas bakteritele, mille tulemuseks on mädanemine ja käärimine, see aga ärritab ja mürgitab keha. Viimane on peamine põhjus ka haigestumisel.

Ent ei saa ka öelda, et toidu kombineerimise reeglite järgimine viib alati hea seedimiseni, alati on ka teisi faktorid, mis vähendavad meie seedimisvõimekust: ülesöömine; söömine kui oled stressis, väsinud, enne või pärast füüsilist koormust, palaviku või tõsise põletiku ajal, ja siis, kui tunned tugevaid emotsioone. Lisaks kõigele eeltoodule, segavad seedimist maitseained (eriti sool), äädikas, alkohol. Seedimist pidurdab ka kohvi või tee joomine söögi ajal.

Seedesüsteem töötab kõikidel inimestel samade põhimõtete järgi, nii keemiliselt kui füüsiliselt. Idee, et igaühel meist on individuaalsed vajadused ja võimed on tõsi teatud piirini, ent see ei nulli ära inimorganismi füüsilisi piire.

Dr Shelton, Food Combining Made Easy: „Kui me aktsepteerime ilmset fakti, et kõik inimesed alluvad füsioloogia ja bioloogia põhilistele reeglitele, siis saame aru, et me ei ole üksteisest tegelikult kuigi erinevad. Ma saan tihtipeale veel ühe vastulause, kui püüan inimese dieeti ja söömisharjumusi reguleerida: „dieet pole kogu elu, teised asjad on samuti olulised.“ See vastuväide pole tõstatatud nende poolt, kes soovivad rõhutada elu teiste faktorite olulisust. See on tõstatatud nende poolt, kes ihkavad leida põhjust kõrvale visata kõik mõistlikud söömise ja elamise reeglid.“

Toitude seedimine – vaatame, mis kõhus toimub
Seedimine on termin, mis viitab protsessile, kus toidumaterjal lagundatakse lihtsamateks osadeks, mis on ettevalmistuseks toidu sisenemiseks vereringesse. Näiteks, valgud lõhutakse aminohapeteks, süsivesikud muudetakse lihtsateks suhkruteks, rasvad lagundatakse rasvhapeteks. Need on lihtsad ained, mida keha saab kasuta uute kudede ehituseks.

Inimese seedetrakti võib jagada kolmeks osaks: suu, magu ja soolestik.
Igal osal on seedeeritised, mis aitavad sel oma spetsiifilist tööd teha ja iga osa valmistab toidu ette järgmiseks osaks. See, kui hästi toit soolestikus seedib, sõltub sellest, kui efektiivselt on ta seedinud eelnevalt suus ja maos. Jälle, loogiline, onju?!

Seedimine algab hetkest, kui sa toidu suhu paned. Seedetegevuse algatab mehhaaniline protsess ehk närimine ja keemiline protsess ehk sülje eritumine. Maitsepungad on erutatud ja need imepisikesed närvilõpmed saadavad signaale ajju, et määrata söödava toidu tüübi. Koheselt erituvad spetsiifilised mahlad, ja luuakse keskkond selle konkreetse toidu efektiivseks seedimiseks. Kui toit sisaldab tärklist, siis eraldub sülge ensüüm ptüalin ehk sülje amülaas. Näiteks reageerib see ensüüm ainult tärklistele ja seda ei eritu, kui toit tärklist ei sisalda.

Pärast suust lahkumist läheb toit mööda söögitoru makku. Siin koosneb maomahl peamiselt vesinikkloriidhappest ja seedeensüümidest. Maomahla pH tase sõltub toidust, see võib olla väga happelisest kuni neutraalselt keskmise pHni välja. Kui on vaja happelist keskkonda toidu seedimiseks, eritub rohkem maomahla, kui aluselisemat, siis vähem. Kohe räägime sellest edasi, vaatame korraks ensüümid ka üle.

Maomahlas on esindatud kolm peamist ensüümi: pepsiin, mis toimib valkudega; mao lipaas, mis toimib rasvadega ja rennin, mis toimib piimavalkudega. See kolmas ensüüm, renniin, on olemas vajalikus koguses ainult väikestel lastel ja väheneb, kui lapsel on kõik hambad suus. Keha on tark, evolutsioon veatu, me saame siit järeldada, et kui lapsel on hambad suus, hakkab ta tahket toitu proovima, saab ise söömisega hakkama ega vaja enam ema rinnapiima. Siit edasi pole inimesel mingit füsioloogilist vajadust ema piima tarbimiseks. Looma piima tarbimine on üldse puhas absurd.

On oluline mõista, et iga ensüüm saab toimida ainult ühele toiduklassile. Näiteks sülje amülaas, mis toimib tärklistega, ei saa toimida valkude või rasvadega. Ensüümide toimimine on isegi nii spetsiifiline, et iga komplekssuhkru eri vorm, näiteks maltoos või laktoos, vajab seedimiseks eraldi ensüümi.

Lisaks peab arvesse võtma ka mao keskkonda,
milles seedeprotsess toimub. Näiteks tärkliste seedimisel erituv sülje amülaas vajab töötamiseks aluselist keskkonda ja hävib kõrgelt happelises keskkonnas. Sama kehtib ka rasvadega, kuna ensüüm mao lipaas ja selle toime rasvadele on pärsitud happelises maokeskkonnas. Kuid valkudega on vastupidine situatsioon, pepsiin vajab kõrgelt happelist keskkonda. See luuakse vajaliku koguse vesinikkloriidi lisamisega maomahla.

Mäletatavasti on toidu seedimisel kolm etappi. Iga etapp vajab eri ensüümide aktiivsust, ja eelnevast etapist sõltub ensüümide efektiivsus, mistõttu sõltub sellest ka järgmise seedeetapi efektiivsus. Kõik on omavahel seotud.
Näiteks, kui pepsiin, ensüüm, mis eritub maos valkude seedimise ajal, pole muutnud valke peptoonideks, siis erepsin, ensüüm, mis eritub peensooles, ei saa viia valkude seedimist lõpuni ehk muuta peptoonid aminohapeteks. Iga ensüüm on loodud väga konkreetse ülesandega.

Toidu efektiivseks seedimiseks peab iga seedeetapp toimima. See aga nõuab, et iga toit peab olema söödud eraldi või sellises kombinatsioonis teiste toitudega, mis ei sega erinevate ensüümide tööd. Kui süüa kahte toitu, mis vajavad vastandlikke seedetingimusi (kartul vajab aluselist keskkonda ja liha happelist keskkonda seedimiseks), tekib ensüümide eritumisel konflikt ning mõlema toidu seedimine jääb puudulikuks või lõpetatakse üldse.

Karen Ranzi, olnud 18 aastat elus taimetoidul, kasvatas kaks last elus taimetoidul ja ravis poja terveks rasketest haigustest (astma, allergiad), logopeed ja töötab autistlike lastega, kirjutas ka raamatu, ta rõhutab närimise olulisust: „Kui toitu pole piisavalt näritud, on tulemuseks seedimisraskused. Närimise tähtsusest toitainete omandumiseks ja seedumiseks on palju räägitud. Toidu seedimine hakkab hetkest, kui see meie suhu siseneb. Ja selle peab enne alla neelamist põhjalikult läbi närima, suisa täiesti pudrutaoliseks vedelaks koostiseks. Ka vedelaid toite peaks närima, et ergutada ensüümide eritumist. Mida vähem toite korraga süüa, seda kergemini see seedub. Kõige paremini toimib seedimine monosöögiga, kui süüakse ainult ühte asja korraga. Kui teha salatit, siis kuni 4 koostisosa.“ ³

Kui kaua toit maos on?
Teine tähelepanek, mis käsitleb erinevate toitude efektiivset seedimist puudutab mao tühjenemist soolestikku. Kui puuvilju süüa üksi, jäävad nad makku 10 minutiks kuni tunniks. Kui aga süüakse konsentreeritud tärkliseid, võtab seedimine maos aega 2-3 tundi. Konsentreeritud valkude puhul on maos vajalik seedimisaeg umbes 4 tundi. Mõned toidud vajavad maos seedimiseks suisa 5-6 tundi, näiteks kaunviljad ja teraviljad.
Kui süüakse koos toite, mis vajavad maos erinevat seedimisaega ja keskkonda, siis loome olukorra, kus toitu, mis vajab maos olemiseks vähemat aega, hoitakse maos seni, kuni toidud, mis vajavad pikemat maos olemist, on valmis edasi minema. Näiteks kui süüakse puuvilju või teisi suhkrurikkaid toite koos valkudega, siis suhkrud hakkavad käärima ja toitainete omastamine langeb.

Nii et jah, süsivesikud lammutatakse seedimise ajal lahti lihtsateks suhkruteks, monosahhariidideks. Aga kui süsivesikud lähevad käärima (passivad mingi teise toidu taga, mille seedimine läheb aeglasemalt ega saa edasi liikuda), lammutatakse need hoopis süsinikdioksiidiks, äädikhappeks, piimhappeks, alkoholiks ja veeks – kõik, välja arvatud viimane, on mürgised! Valgud lammutatakse seedimisel aminohapeteks. Aga kui need lähevad mädanema, siis lammutatakse need hoopis erinevateks ptomaiinideks, leukomaiinideks ja teisteks mürkideks.

Kuidas siis süüa? Põhitõed.
Puuvilju peab sööma eraldi ja enne muud toitu, sest see ei seedi maos, mis on täis küpsetatud või rasvast valgurikast toitu. Samuti, puuvili seedib kiirelt, seda on vaja süüa enne raskema toidu söömist!
Karen Ranzi rõhutab toidu kombineerimise olulisust: „Tihti öeldakse, et värskeid puuvilju ja juurvilju on raske seedida. Esiteks on oluline, et puuvilja süües oleks see täiesti küps, valminud. Samuti olen märganud, et kui järgitakse toidu kombineerimise reegleid, parandab see märgatavalt seedimist, ka siis kui menüüs on küpsetatud toidud. Näiteks süües koos teravilju ja puuvilju (hommikuhelbed puuviljadega, sai puuviljadega jne), on tulemuseks kehv seedimine. Mõned inimesed ütlevad, et nad ei saa süüa puuvilju ja juurvilju, kuna ei seedi neid korralikult. Peaaegu alati, kui soovitan süüa puuvilja eraldi (või koos lehtsalati või selleriga) või juurvilja eraldi (või kombineerituna mõnede pähklite, seemnete või avokaadoga), ja mitte kombineerida puuvilju kompleks süsivesikutega või rasvaga, paraneb seedimine märgatavalt. Sageli süüakse pärast rasket sööki veel puuvilju sisaldavat magustoitu. Olin äsja ühel kogunemisel, kus söögiks pakuti kana, riisi, ubasid, pastat, salatit ja erinevaid küpsetatud köögiviljaroogasid. Pärast sellist õhtusööki oli magustoiduks suur kausitäis puuvilju! Puuvili ei pea seedimiseks kõhtu jääma. Pigem peab puuvili minema edasi otse peensoolde, aga see ei saa juhtuda, kui ülejäänud kompleksne toit rasvadest, valkudest ja tärklistest on juba maos ees. Sellise kombinatsiooni tavaline tulemus on mädanemine ja käärimine.“ ³

Puuviljade kombineerimine
+ Magusad puuviljad ei sobi kokku hapude puuviljadega, näiteks banaan+apelsin või dattel+sidrun;
+ Magusad puuviljad ei sobi kokku rasvaste puuviljadega, näiteks avokaado+dattel või pähkel+dattel;
+ Hapud ja rasvased puuviljad sobivad omavahel kokku, näiteks tomat&tsitruselised+avokaado&pähklid;
+ Rohelised lehed ja seller sobivad hästi kokku kõikide puuviljadega.

Tärkliseliserikkad toidud (sai, pasta, riis, valge kartul) pole soovitatavad peamiselt seepärast, et me ei erita piisavalt amülaasi nende toitude seedimiseks. Seega need käärivad kõhus ja tekitavad lima ja gaase. Kui sa ka peaksid neid sööma, on parim võimalus need korralikult läbi närida, sest tärklised seeduvad kõige enam suus süljega! Tärkliselised toidud ei sobi ka kokku valgurikaste toitudega (liha, piim, soja, pähklid, seemned).

Kui need pooleldi seedunud tärklised ja valgud seisavad meie soojas kõhus tunde või isegi päevi, siis hakkavad bakterid neid lagundama, põhjustades mürgiste, ärritavate kemikaalide tekkimise, mis tekitavad valu, ebamugavust, põletikku ja mürgitust. See on koliidi ja Crohni tõve peamine põhjus.
Hea uudis on see, et keha teab, kuidas ennast puhastada ja tervendada, kui me toidame end lihtsa, mitte mürgise, harmooniliselt seeduva toiduga.

Tunnustatud arst, raamatute autor ja toitumisteadlane Dr Gabriel Cousens, soovitab oma raamatus Concious Eating: Second Editon (Teadlik Söömine: Teine Trükk) süüa peamiselt loomulikke töötlemata toite, mis on juba iseenesest kergemad seedida kui töödeldud toidud. Samuti on tema sõnul oluline süüa rahulikus emotsionaalses olekus, sest seegi aitab toidul paremini seedida. Tema sõnul on teatud toidukombinatsioonid, eriti küpsetatud toidu puhul, mis võivad teistest enam tuua kaasa mädanemise ja käärimise. Näiteks kooslused: piim ja liha, valgud ja tärklised, puuviljad ja juurviljad, melon ja mingi muu toit.
Papaiad ja sidrunid sobivad igat tüüpi toiduga. Avokaadod sobivad puuviljade ja juurviljadega. Mõned kergemini seeditavad kombinatsioonid on näiteks juurviljad+magusad või kergelt happelised puuviljad, idandatud teraviljad+juurviljad või valk+juurviljadega.
Lisaks on ka tema sõnul oluline söögi ajal mitte juua. „Natuke vett, kui on joogi janu on okei, aga palju vett lahjendab seedeensüümid ja seega rikub seedimist. Hea aeg vedeliku joomiseks on 20 min enne söömist. Kui inimene tahab pärast sööki magustoitu, on selleks parim aeg 1-2 tundi pärast sööki (kui söögiks polnud puuviljad).“

Cousens ütleb, et kui inimene sööb salatit ja valku, siis on parem süüa neid üheaegselt või siis salati pärast valku. Sest kui süüa salat enne, siis see blokeerib maohappe eritumist valgu seedimiseks.

Parim viis teada, kas meie toidu kombineerimine ja kogus on head, on vaadata tulemusi. Kui on gaasid, kõhukinnisus, puhitus, iiveldus, väsimus pärast söömist, siis need on kindlad märgid, et toidu kombinatsioone annab parandada ja koguseid vähendada.

Cousens toob välja, et Esseenide Rahuevangeeliumi Esimeses Raamatus on toidu kombineerimise kohta öeldud: „/…/ keha on meie tempel ja seda ei tohi rüvetada. Ole rahul kolme või nelja erineva toiduga, need kõik leiad sa meie Emakese Maa laualt. Ja ära soovi õgida kõike, mida sa enda ümbert leiad. Sest ma ütlen sulle tõega, kui sa segad kokku igasuguseid toite, lõppeb rahu sinu kehas ning sinus raevutseb lõputu sõda.“ (Lk 551-553) ⁴

Seega, kallis banaanisaare lugeja, mida rohkem kombinatsioone me korraga sööme, seda kauem läheb toidul aega enne kui see välja tuleb.
Harmoonilise seedimise vastutus lasub meil endil.l

Liisa-Indra Pajuste
l
l
Allikad:

1. Dr David Klein, “What are colitis, Crohn´s disease and ileitis?”
2. AliveRaw.com, “Food combining made easy”
3. Dr Vasant Lad, Ajurvedic Cooking for Self Healing (Ajurveeda stiilis Kokkamine Enese Tervendamiseks)
4. Karen Ranzi. Creating Healthy Children Through Raw Foods And Attachment Parenting. Lk 93 – 94.
5. Dr Gabriel Cousens. Concious Eating: Second Editon 

Dr David Klein
on juhtinud Havail asuvat Koliidi ja Crohni Tervise Taastamise Keskust ´92. aastast. Alustas teemaga sellepärast, et haigestus ise tõsiselt soolehaigusesse ning ravis end siis terveks. Nüüd aitab teisigi. Õpetab mitmes koolis, on nõukogudes, annab välja toortoidu eluviisi ajakirja Vibrance, kirjutas raamatu „Self Healing Colitis and Crohns“. Ta on ´84 aastast 100% vegan suuremas osas toortoidul. Ravinud soolepõletikust, soolevähist jm üle 2000 inimese, konsulteerinud veel sadu, lastest pensionärideni, 20 riigist. Ravib peamiselt puuviljadega ja juuriviljamahladega.
I
I
Tegin dr David Kleini iniglise keelse tabeli põhjal eestikeelse toidukombineerimise tabeli. Abiks ikka. :)