Anna Wahlgren
Kokkuvõte: Liisa-Indra Pajuste
Tahtsin seda raamatut lugeda, sest Anna Wahlgrenil, 9 lapse emal ja 14 lapse vanaemal, on tõenäoliselt mõned põnevad mõtted. Ja olidki, 770 lk suisa! Kui jätta kõrvale tavameditsiin, tavatoitumine ja laste varajane võõrutamine ning kummaline magama patsutamine, siis muu, perega koos kasvamine, oli väga huvitav. Nt lapse võrdlemine uustulnukaga peduiinide külas, kus vanemad on justkui kohalikud. Pluss, selle südika naise vaade lasteaiale on mulle väga sümpaatne – väldi, kui saad! :)
Raamat pole tegelt uus, see on 25 aastat tagasi ilmunud raamatu kordustrükk! Anna räägib oma elukäigust, veidi raseduseelsest perioodist, kõigist 9 kuust, seejärel sünnitusest, sellele järgnevast ajast ja lapse elust kuni 16. aastani. Kui see raamat oleks õhem, poleks see kuigi sisukas. Tal on palju häid nippe, huvitavaid mõtteid ja isegi harjutusi. Ma keskendusin uuele ja huvitavale ning jätsin mittesobiva lihtsalt enda jaoks kõrvale.
Kogu selle trobikonna laste hulgas on Annal 7 tütart ja 2 poega, noorem poeg suri. Anna on vapper ja väga aus, ta kirjutab ka sellest. Ma tean, iga ema loeb seda juttu silmad paberile kleebitud ja elab samal ajal kogu südamest kaasa mõlemale. Kogu raamatu vältel suudab Anna hoida sellist… ma ei teagi… sellist õlg-õla tunnet. Et ta on siin oma kogemusega teisi toetamas.
Rasedus
“Võib-olla, õieti päris kindlasti, haarab sind lõpupoole ahastus. Mis maailm see on, kuhu sa lapse ilma tood? Mis ema saab sinust lapsele? Millist elu on sul oma lapsele pakkuda, kui sa vaevalt enesegi eluga hakkama saad? Suured elulised küsimused, segi praktiliste probleemidega, pöörlevad su peas. Katsu siis mõelda, et suur osa sellest ahastusest on loodsepoolne ettevalmistus: kuidas muidu oskad vastutust kanda, kui sa seda enne endale ei teadvusta.
Lõpupoole muutub rasedus tõepoolest tüütavaks ja arvatavasti on siingi loodusel oma käsi mängus. Laps tuleb ilmale tuua. Nii ema kui last tuleb selle, nii kaua kestnud olukorra katkemiseks ette valmistada.”
Küünlaleegi harjutus – tunneta lihaseid, mida kasutad sünnitamisel. Mängi, et puhud küünlaleeki, puhu nii kaua kui jaksad, kui kopsudest hakkab õhk otsa saama, tunned alakõhtu. Neid lihaseid sünntamisel kasutataksegi. Mu armas abikaasa sai ka proovida :).
Rinnapiimaasendaja
“Tõsist laadi probleeme on seevastu tekkinud kunstliku rinnapiimaga. Selle tutvustamine on paljudes riikides viinud lausa mõrvarlike tagajärgedeni. Inimlik vastutus on sunnitud taganema majandusliku kasu ees. Lapsed on pidanud maksma tööstusinvesteeringute eest oma eluga.”
Kui kusagil võib kahtlustada kellegi majanduslikke huve, tuleb igasuguseid laste hooldamise ja toitmisega seotud õpetussõnu alati väga hoolikalt analüüsida.
Anna ise andis lastele lisatoitu üsna varakult, 4kuuselt said nad juba tummi – jahu ja vee segu. Tema lastel oli kindel režiim ja öisest rinnast pidid nad samuti paarikuuselt loobuma. Kui laps nutma hakkab, on Annal pakkuda peamiselt kaks tehnikat: 1. lapse pepule patsutamine ja selja silitamine – täielik koordinatsiooniharjutus, sest peab tegema üheaegselt, kuni laps uinub; 2. toas vankris edasi-tagasi tõmbamine, kuni laps uinub.
Ma olin üllatunud mõlema osas. Ja naised järgisidki seda, tuhanded emad… Samas, ma ei tea, mis ma ise välja mõtleks, kui mul oleks 9 last ja kõik 2-aastase vahega :).
Laste pagendamine lastemaailma
“Suur Vend on loonud eraldatud ühiskonna, kus loevad ainult selle produktiivsed liikmed. Kõik ülejäänud on koormaks. Vanemad ei tohi vastata samaga. Seni, kuni nad käituvad samamood ja pagendavad lapsed eraldi lastemaailma ka koduseinte vahel, nagu Suur Vend teeb seda ühiskonnas, avaldavad lapsed selle vastu protesti. Kui Suur Vend süüdistab vanemaid laste puudulikus heaolus, kirjutab ta tegelikult anna iseenda ebaõnnestumisele. Vanemad ei tohi vastata samaga, veeretades süü edasi laste kaela ja süüdistades neid raskes iseloomus, kriiside tekitamises ja vanemate elu põrguks muutmises.”
Lapsed ei ole raske iseloomuga. Lapsed võitlevad selle nimel, et nende elul oleks mõtet.
“Elu on tugev. Ennast ei tohi lasta muretsema panna. Inimese eluvõitlusele saab kaasa aidata veendumusega, et võit kuulub talle, mitte peljates tema lüüasaamist!”
Vaimne heaolu
“Maailmal tuleb lasta olla väike, enne kui see suureks muutub – see kehtib nii inimeste kui ka keskkonna osas. Mida kindlam ja muutumatum baas, seda laiem ja turvalisem tegevusraadius.”
Anna toob välja inimese elu valitsevad, muutuste ja avastavad elufaasid.
Valitsevad faasid: 2.eluaasta, 5, 10, 17, 26, 37, 50, 65, 82.
Muutuste faasid: 2,5a, 6, 11, 18,5, 28, 40, 54, 71, 90.
Avastavad faasid: 1a, 4, 2, 14, 22, 32, 44, 56, 72.
Sotsiaalne osalemine
“„Meie elu eest rabeledes ei ole mul sinu jaoks kohta, ma ei leia sulle mingit kasutus ja ma ei vaja sind. Kuid vabal ajal armastan ma sind väga.“ Nii tekib pahupidine maailm: täiskasvanud astuvad laste maailmas üles siis, kui nad seda saavad ja tahavad, selle asemel, et kaasata lapsi oma maailma, siis kui lapsed seda saavad ja tahavad.”
Õnnelik ema ei võrdu õnnelik laps
“Isiklik õnn ei võrdu positiivse sidemega; isiklikud mured ei pruugi tähendada, et oled lapsele negatiivseks sidemeks; lapse õnn ei ole täies sõltuvuses sinu enda õnnest. Kogu see süükoorem peab emade õlult kaduma!
Täpselt nagu peduiinide laagri kontaktisik, mõistsin ma, et selleks, et nad (lapsed) siin maailmas hakkama saaksid ja soovitavalt siinsest elust ka rõõmu tunneksid, oli minu kohuseks juhendada neid positiivsel ja inspireerival moel, rõõmuga ja pooldavalt. Lapsi ei tohi lihtsalt endast eemale lükata, tuleb püüda neid mõista ning nende juhtimisel ja kaitsmisel sellest ka rõõmu tunda.”
Võtmesõnaks on kontakt. Teeks sinna õrnus. Eesmärgiks rõõm.
Peduiinide küla ehk laps ja täiskasvanu
“Sinu kontaktisik laagrist tuleb sinu saabudes sulle vastu; ta astub oma telgist välja ja tervitab sind. Seejärel palub ta sind telki ja tutvustab sulle sealset elu: esemeid, toimetusi ja inimesi. Pärast seda tutvustab ta sulle vähehaaval laagris ettevõetavaid töid, mida sinagi proovida saad. (Loomulikult saad osa ka meelelahutusest ja lõõgastushetkist.) Selline oleks kogu asja loomulik käik ning lõpuks, mõne kuu möödudes, oled sa sotsialiseerunud, oleks “üks meie hulgast”.
Mida sinu kontaktisik ei teinud?
Ta ei tulnud sinu saabudes sulle vastu, et seejärel seljaga oma telgi, oma elu ja oma töö poole koos sinuga liivale maha istuma jääda ning seal 24 tundi ööpäevas istuda ja edasisest laagrielust loobuda.
Seda teeb aga lapsepuhkusele jäänud vanem.
Sina protesteeriksid. Sa tulid, et õppida. Sa tahtsid saada “üheks meie hulgast”. Kuidas sa seda saaksidki, kui istud liival koos kontaktisikuga, kes paistab küll rõõmsana ja käitub sinu suhtes armastusväärselt, kuid ei ela oma tavalist elu?
Sa näitaksid näpuga laagri suunas ja tahaksid sinna, püüaksid talle selgeks teha, et selleks sa ju teda vajadki: vahendajaks, giidiks, juhiks ja õpetajaks, abistavaks käeks, võtmeks, mis suudaks avada selle tundmatu elu lukustatud ukse.
Samamoodi protesteerib ka imik.
Imik vajab sotsiaalset osalust.
Mesinädalad on tervituste aeg, vastuvõtuaeg. Pärast seda tahab laps edasi, edasi telki, vaadata ja õppida, proovida, mõista, vähehaaval kasuks olla.”
Anna jutt on seda huvitavam, et ta ise elas perega mõnda aega Egiptuses.
Gaasivalud
“Ükski laps ei sünni voometega. Gaasivalu-lapsi pole olemas, nagu pole ka maohaava-mehi v peavalu-naisi. Gaasivalud tekivad. Nn õhtustel gaasivaludel pole gaasidega mingit pistmist, vaid tegemist on üleväsimuse, psüühilise kurnatuse väljendamisega.”
Omaette mäng – üllatuste kotike
“Tavalisse paberkotti või väikesesse riidekotti võib panna hunniku väiksemaid asju, mida iga päev vahetatakse: mõni väike auto, karbikene, kare pimsskivi, mõõtetopsikute komplekt, huvitavaid riidetükke, kelluke, tühi huulepulk, kriiti, laste kaardimäng.”
Anna nimelt andis lastele hommikuti 2 tundi vaba mänguaega, mis omakorda andis talle endale kohvi-ajalehelugemise aega. Tema lapsed magasid temast eraldi. Ta jättis neile õhtul voodi jalutsisse väikse koti mänguasjadega, kus aeg-ajalt sisu vahetas. Ja nii see beebi siis hommikul mängiski. Anna jutustab, kuidas ta vahest lukuaugust piilus, mis pisike teeb. Kuidas ta uuris asju, mõtiskles ise, lahendas ja nuputas – Anna on kindel, et see aitab kaasa lapse enesekindluse tõusule, sest laps saab lõpuks ikkagi ise mänguliste mõistatustega hakkama ja rõõmustab selle üle.
Kasvatus
“Lastel peab olema usaldust, et vanemate otsused – nende võimete piires – järgivad lapse enda huve. Laps peab suutma usaldada vanemate otsustusvõimet, mis põhineb nende elukogemusel. Kui tahad paista oma lastele aruka inimesena, peaksid hoiduma esinemast abitu kujuna ning mitu korda järele mõtlema, enne kui võtad kasutusele sellise eksitava peredemokraatia, mis kas või hetkeks jätab lastele mulje, et sa ei tea, kuidas oma elu korraldada.
Situatsioonis, mis muutub liiga katsumusrikkaks või mis paistab lahendamatu, tuleb püüda muuta olukorda – selle asemel, et püüda muuta last.”
Reegliks on: tõsta eemale asi, mitte laps. Muuda olukorda, mitte last.
“Ühtki väikest last, kelle käest on midagi ära võetud, ei tohi jätta tühjade kätega.”
“Lapse hirmu ei tohi üleolevalt suhtuda – „Ah, mis siin kata on!“ -, vaid seda tuleb äratundvalt respekteerida ja seejärel last mõjuvalt rahustada.
Vähesed hirmud suudavad naerule vastu panna. Reegliks on: lase lapsel sinu kaitse all ohule silma vaadata.”
Ärahellitatud laps
“Ärahellitatud on see, kes peab häid asju elus enesestmõistetavaks, nõuab neid, kuid sellegipoolest ei tunne nende üle rõõmu. Ärahellitatus on väära kasvatuse tulemus. Seni, kuni laps talle kingitu üle rõõmu tunneb, olgu tegu materiaalse soodustuse või isikliku hoole ja meelespidamisega, ei ole ta ära hellitatud.”
Elu lastega lõputu õudus
Anna Wahlgreni kolumnid Aftonbladetile, 1977
“/…/ on õnnestunud meid uskuma panna, et elu lastega on üks lõputu õudus. Isoleeritus, isiksuse närbumine ja kõiksugu mõeldav viletusus ähvardab seda, kes otsustab veeta põhiosa oma päevadest koos oma järglastega ja nende nimel, kas või väikelaste esimeste aastate jooksul. Juba emapiimaga saab Rootsimaa lastele selgeks, et nad on vaevaks ja tüliks ja takistuseks teiste isiksuste arengule. Tegelikult oleme just meie, täiskasvanud, need, kellel on kõige rohkem võita elust koos lastega – kui me vaid jaksame näha, kuulda, tunda ja mõelda /…/.
Institutsioonide ühiskond tühjendab inimest süstemaatiliselt kainest mõtlemisest, eneseusust ja tugevusest. Järele jääb kahvatu ja üksildane inimene, kes on jäetud ilma elementaarsetest elulistest teadmistest, sunnitud edevalt jahtima sügavat ja südamlikku kuuluvustunnet, ängistavas sõltuvuses oma tööelust ja tarbimisest.”
Dr Bertil Söderling
Lapsed on suur grupp, tegelikult ka rõhutud grupp, kelle inimõigusi sageli rikutakse. Lapsed peavad leppima kõigega, lubama end paigutada ükskõik kuhu, võõraste inimeste hoole alla, kes sageli vahetuvad. Paljudes kodudes valitsevat suhtumist võib kõige paremini kirjeldada „kes-peab-lastega-koju-jääma“-mentaliteedina, mis pole muud, kui tõsine solvang meie tulevastele põlvedele.
Anna Wahlgren
Meie ühiskonnas on inimsuhted takistuseks – majanduslikus mõttes. Ma teen paremat tööd, kui mul ei ole vaja muretseda oma aastates vanaema ja väikeste laste eest, sest nende eest vastutab keegi teine. Minu töövõime taastub paremini, kui saan pärast tööpäeva lõppu rahulikumalt välja puhata. Kui vanaema on turvaliselt vanadekodusse, väljaõppega personali hoole alla paigutatud, kui lapsi on lasteaias päev otsa korralikult stimuleeritud ja tegutsema pandud, nii et nad koju jõudes (loodetavasti) pailt magama jäävad, on minul aega ja võimalust end järgmiseks tööpäevaks kenasti välja puhata. Kui mõni sõber peaks keset ööd helistama, et mures südant puistada, on minu esimeseks mõtteks: „Pagan, ma ei saa praegu temaga lobiseda, ma magan hommikul sisse!“
Lühemas perspektiivis on kõige praktilisem, kui minu suhted teistega on viidud miinimumi. Pikemas perspektiivis on sellel aga laastav mõju nii minu enda kui ka ühiskonna jaoks.
Institutsioonid kindlustavad isoleerituse.
Isoleerituse murrab inimese vajalikkus teistele.
Lasteaed kui sotsialiseerumine
Anna arvamus lasteaia mittevajalikkusest sai tänu raamatule riikliku kõlapinna. Teda kutsuti teledebattidesse, raadiosse, intervjueeriti ajakirjade-ajalehtede tarbeks ning ta ise kirjutas kolumne ühte Rootsi tänini suurimasse lehte Aftonbladet.
Mulle jäi meelde tema jutustus ühest eralasteaiast, kes temaga ühendust võttis ning külla kutsus. Juhataja näitas lasteaiahoonet, mängutubasid, rääkis selle lastesõbralikkusest, tutvustati vanemate koosolekute põhimõtet, räägiti kasvatajatest – kõike selleks, et kinnitada, et see lasteaed tõepoolest ongi eriline, siin tõesti tegeletakse lastega. Kui Anna majast lahkus tabas teda mõte – et kogu see kommunikatsioon oli väga ühepoolne – midagi ei räägitud neist lastest endist, kes selles majas on! Ta ei kohtunud lastega, kasvataja rääkis neist ainult üldistades. Ometi on ju kogu see institutsioon olemas LASTE heaks!
Kui ma nüüd olen kahte lasteaeda käinud ise vaatamas, siis mul on see Anna mõte alati kuklas olnud.
KOLM STRUKTUURSET TAKISTUST
Anna kirjutab:
1. Lastepäevakodu – kunstlik maailm, mis võib mõjuda lapsele sotsiaalselt pärssivalt.
Lapse sotsiaalsete oskuste treenimise asemel lastepäevakodu hoopis isoleerib lapsed tegelikust maailmast. Laspsed viibivad lasteaias lastena sellepärast, et nende vanemad töötavad. Täiskasvanud viibivad seal selleks, et laste järele vaadata. Lastepäevakodus ei ole ühtki sellist tegevust, mis oleks vajalik seal viibivatele täiskasvanutele ja seega ei ole seal ka tegelikkust, mis võimaldaks laste sotsialiseerimist.
Lapsi hoitakse laste tasandil tegelikkusest lahutatuna ja tegelikkuse puudumisel tuleb võtta kasutusele pedagoogika. Paljud eksperdid propageerivad väga agaralt vanemakoolitusi – ka vanemad, kes pagendavad lapsed oma tegelikkusest, tuleb muuta pedagoogideks.
Probleemi lasteaedade isoleeritusega muust ühiskonnast on tegelikult märgatud. Seda püütakse lahendada küll õppekäikude korraldamisega töökohtadesse, küll vanemate inimeste kutsumisega lasteaedadesse. Aga tsivilisatsioon, kus lapsed peavad ühiskonnaga tutvuma õppekäikude teel ja suhtlema vanemate inimestega bürokraatliku vahendamise kaudu, on end ise hukule määranud.
2. Armastuseta maailm, mis võib mõjuda lapsele emotsionaalselt pärssivalt.
Lasteaias töötamine on ennekõike palgatöö, mitte kutsumus. Personalil on oma tööajaks, mida hoida, ja oma isiklik tundeelu, mida kaitsta. Nende pühendumus lihtsalt peab jääma professionaalsele tasemele ja mitte muutuma isiklikuks, täpselt nagu kõikidel teistel hoolekandega seotud ametialadel.
Lasteaiakasvatajad väidavad, et muidugi nad armastavad kõiki lapsi ja lapsed armastavad neid. Personal teab, et see armastus, pühendumus, on ja peab olema ajaliselt piiratud. Probleem on selles, kuidas panna lapsed sellest aru saama, ja mis saab siis kui nad sellest aru saavad.
Laste huvid on kibedas vastuolus nii lasteaiatöötajate kui ka vanemate huvidega. Vanemad ei näe näiteks meeleldi, et lapsed teevad lasteaias lõunauinakut ning eelistavad pigem, et nad uinuksid kodus varem. Kui palju lapsi jääb koju, ei tunne lasteaiatöötaja ootamatu vaba päeva üle sugugi pettumust, vaid on hoopis rõõmus.
3. Mängulisust takistav maailm, mis võib mõjuda lapsele vaimselt pärssivalt.
Keskne tegur lapse arengus on mäng. Selleks, et lapse mäng oleks mõttekas ega muutuks eesmärgiks omaette, peavad olema tingitud kolm põhitingimust: Lastepäevakodus ei ole ühtki neist.
Esiteks: täiskasvanud samastusobjektid. Kuna lasteaias leiduvad täiskasvanud ei ela seal oma elu, vaid viibivad seal üksnes selleks, et laste järele vaadata, on nende väärtus samastusobjektina laste jaoks kaunis kasin.
Teiseks: tegelikkus, milles orienteeruda ja mida töödelda, et seda vähehaaval valitsema õppida. Lastepäevakodu on konstrueertud tegelikkus, kunstlik lastetuba, mis on loodud spetsiaalselt laste jaoks. Sotsialiseeriva vahendina toimib see viletsalt.
Kolmandaks: eraldatus, täielik segamatus, milles laps saab keskenduda katsetavale mõttetegevusele ja konstruktiivsele mängule.
Võib ju ise ette kujutada, milliseid suuri ja loomingulisi mõtteid on võimalik mõelda ruumis, kus rahvas voorib pidevalt sisse-välja ja kus sind kogu aeg segatakse, juhitakse ja katkestatakse.
Lasteaedades toimuvat mängu võib võrrelda meelelahutusega tivolis. Kahtlemata on tore mängida noolemängu, sõita Ameerika mägedes, seista piletisabas ja päev otsa meelt lahutada. Kuid uskuda, et tivoli kujundab oma külastajatest küpsed, teistega arvestavad ja lojaalsed kaaskodanikud, on tibake optimistlik.
Mitmed ambitsioonikad lasteaiad Rootsis on vähendamas laste vidinate ja mänguasjade hulka ja püüavad anda tegevusele argisemat sisu tegevuste näol, millest osa võttes lapsed saavad tunda ennast vajalikuna. Sellega muudetakse ka mäng mõttekamaks. Teised kaks struktuurset takistust aga jäävad: isoleeritus täiskasvanute tegelikkusest ja palgatööst tulenev armastuse puudumine, mis on vältimatu.
Mida vähem tegelikkust,
seda rohkem pedagoogikat.
Mida vähem südamlikkust,
seda rohkem psühholoogiat.
Mida vähem üht inimest vajatakse,
seda rohkem teraapiat.”