Eile hommikul ärkasin üles ja kaks salmi, mis varem kirjutatud ärkasid ellu. Sõnad lihtsalt sajavad mulle pähe, ma ei pea nende üle eriliselt juurdlema. Nii et lihtsalt panin kirja.
Et ma kuulsin samal õhtul imeliselt julge ja siira naise, sõbranna Kadri Luige surmast, siis pühendan selle luuletuse talle.

Me oleme langenud inglid
Ja meil on tiivad, kas tead
Aga seisame kalju serval
Ja kardame kukkuda

Meil ei ole pattu
Ja pole vaja ka lunastust
Oleme algusest peale vabad
Vajame ainult armastust

Need möödunud teod polnud kunagi vead
Pole põrgut ja taevast
Piiblis vaid kirjas on elutud read
Ainult ise vabastame end vaevast

Me ise olemegi jumalad,
Inglid, loojad ja sõnumitoojad
Aga ise oleme ka saatanad,
Deemonid, kuid ka maailmaloojad

Jah, oleme inglid ja deemonid
Meie maailmas kehtib ühisus
Meil on värviline vägi ja sädelevad südamed
Armastus on siin kõige pühitsus

Mitte südame puhtus pole patuta elu,
Vaid iseendale andestus
Jumalad pole pannud paradiisi keeldu
See on meie ettekujutus ja hinge vajadus

Maailmade loojad ja hävitajad
Vabad, kõikvõimsad ja igavesed
Seda on vaja lihtsalt uuesti mäletada
Kõiksus kõikjal on ju sama

Ise loome oma hirme,
Et neid purustades unist südant avardada
Seda kõike teades saame päästa oma maailma
Ent alguses on kõik sama:

Justnagu langenud inglid
Meil on tiivad, nüüd tead
Aga seisame kalju serval
Ja kardame kukkuda…

/ Liisa-Indra