Veganluse eestkõneleja Minna Toots võttis vahepeal aja maha, et lasta mõtetel ja elul settida. See, mis välja tuli, on lihtsalt nii ilus ja lihtne, et selle üle võiks iga vegan mõelda. Mis on veganism?

Asi pole minu meelest niivõrd selles, kas liha söömine on loomulik või mitte – idee poolest on see muidugi loomulik, normaalne bioloogiline süsteem. On ka varem olnud.
Aga on teada, kui palju terviseprobleeme võib kaasneda loomse toidu liigse tarbimisega, kui palju kahju loomse toidu tootmine keskkonnale (ja seega ka oleviku ja tuleviku inimkonnale) põhjustab ning kuivõrd ebaeetiline ja meelevaldne on tõmmata elamis- ja vabadusõiguse piir mitte looma- ja taimeriigi vahele, vaid teiste loomade ja inimeste (+ koerte ja kasside) vahele.

Samas on teada, et teadlik vegantoitumine tagab läbi elu kõik organismile vajaliku ning pakub isegi tervise-eeliseid mitmete haiguste ees. Kui palju see on jätkusuutlikum toitumisvalik ning muidugi kui palju eetilisem ja empaatilisem on ta samasuguste tundevõimeliste olendite suhtes nagu inimenegi.

Seega on taimetoitlus või õigemini veganideoloogia järgi käitumine tänapäevainimese privileeg ja moraalne kohus. Lapsele selliseid arusaamu kaasa andes ja tehes tema eest väiksena (mil tal endal veel selline analüüsioskus puudub) selliseid teadlikke valikuid, anname parima, et laps saaks kasvades jätkata seda sisseharjutud tervislikku, keskkonnasõbralikku ja empaatilist eluviisi ning kui ta on võimeline ise selle üle filosofeerima, teeb ta omad valikud. Kuid talle on antud kaasa kaalutletud ning mõistlike ja loogiliste argumentidega laetud pagas, mille najalt edasi minna.

Kui lapsevanemal tekib üha suunavam roll.

Kui sul on 1-, 2-, 3-aastane väike laps, siis ta ei tea veel, mida tähendab “tark valik”. Võid anda lapsele valida suhkruvati ja porgandi vahel, vb valib ta esimese, sest suhkur on ju nii maitsev. Aga ta ei mõista, et see on talle kahjulik, et see ei lase tal õhtul rahulikult magama jääda ja et lisaained selles maiustuses tekitasid talle vastiku lööbe. Näiteks.

Või kui annad lapsele valida kuskil Hiinas lapstööjõul toodetud värvilise edeva plastikmänguasja ja Eesti kästiöölise eetiliselt toodetud kaltsunuku vahel, võib ta samuti esimese valida, teadmata ja olemata võimelinegi hoomama, mis sellise valiku taga tegelikult on.

Lisanüansse on siin muidugi palju, näiteks see, kui laps külas olles viinerit tahab vms ning kuidas keelamine ei ole siin parim lahendus jne. Ja samas polegi asi juuksekarva lõhkiajamises, veganluse puhul pole see seda mitte kunagi olnudki.

Veganism pole võistlus, et kes rohkem vegan suudab olla. See on oma parima andmine, mõistlikkuse ja võimalikkuse piires.

 

Selle arvamusavalduse edasiseks kajastamiseks on tarvis autori luba.