Praegu on HIRMUDEST LAHTILASKMISE AEG, PUHASTUMINE. See on teekond ARMASTUSENI.

Saab jälgida ka oma keha. Kui vasak kehapool on vastuvõtmine, siis parem on lahti laskmine, ära andmine.

Ja ma tõesti olen tegelenud lahtilaskmistega. Ongi olnud up and down, jah. Aga et ma olen tavapäraselt rohkem up, siis nagu tekitas segadust.

Ja siis mõtled, et no mida veel! Ma enam ei oska midagi lahti lasta… Sellistel puhkudel olen käinud ronimas!
Käisin Nõmme Seikluspargis ronimas. Sest seal sa seisad oma hirmuga silmitsi ja ületad selle… See hirm on peas, aga sa ületad selle füüsiliselt. Ning see kogemus kandub üle ka teistesse aspektidesse.

Taipasin taaskord, et MA EI KARDA KÕRGUSI VÕI SÜGAVUSI, AGA MA KARDAN PIDAMAJÄÄMIST! Elus ka. Sellega tuli õppetund.

Valisin mitmel korral ronimisel raskema tee. Sest ma naudin väljakutseid ja oma keha kogemist erinevates olukordades.
Ja üks tee, mis mind nii kutsus oli super, ma teadsin, et see on minu rada, mul on vaja seda teha. Ja nägin juba ette, et siit edasi on raske koht, aga ma ei saanud kurssi ka muuta. See üks koht osutus aga nii raskeks, et keset ronimist ma enam ei jaksanud.
Proovisin igat moodi, ei jaksanud. Kõlkusin siis seal ja toetusin puule, mis oli täpselt raja keskkoha lähedal.

Proovisin uuesti mõne aja pärast, aga et ma unustasin kindad võtta, siis käed olid nii valusad juba viiendal rajal!
Puhta jõuga olin ennast sinna keset neid võrke saanud. Aga edasi enam ei saanud! Kedagi polnud. Instruktorit polnud näha. Inimesi ka polnud, sest park oli juba kinni.

Istusin siis seal puu najal ja nautisin puhkust. Jälle, kui uuesti proovisin tuli selline ärevus, sest ma lihtsalt ei saanud edasi! Käed ei kandnud, ma ei saanud sellest valust üle, et edasi minna.

Kuni ükshetk märkas mind rõõmsameelne instruktor ja hüüdis, “kas sa vajad abi”. Minu haleda “jaaaaaaaa!” peale tormas mulle appi. Ta saabus sinna kõrgele puu otsa muusikaga! Ta oli nii kerge ja rõõmus, et ma lihtsalt hakkasin kergendusest naerma. Ja ta tõi nii lihtsa lahenduse, mille peale ma ise ei tulnud – saab ju ennast lihtsalt rullikuga edasi lükata, EI PEA NEID RASKUSI TEGEMA, KUI EI JAKSA! Hahaaa! Ja ta lükkaski mu sealt võrkudest välja ning edasi sain ma juba ise…

Kui abi on vaja, siis esimesena kaob kõik ümbert ära. Ja abi pole kuskil. See on selleks, et sul oleks enda jaoks ruumi. Ja siis ükshetk tuleb nagu keegi ingel ja näitab nii lihtsa lahenduse! Miks ma ise selle peale ei tulnud? Aga kui ma oleks tulnud, poleks ma saanud osa selle noormehe rõõmsast ja muretust olemisest, ta tõi palju rohkemat kui lihtsalt lahenduse. Ei tasu oma vaadetest, mõtetest ja ideedest nii kramplikult kinni hoida. Lase lahti ja lahendus on sul nina ees! Hahahaa. :D
Paralleel eluga missugune! :P :D

Liisa-Indra