kodusünnitus
Kodus sünnitamine on normaalne ja tavaline. See arvamus on muutunud viimasel 100 aastal, mil inimene on jäänud haigemaks ning aina kaugeneb loodusest. Kui tänapäeva läänemaailmas on imelik sünnitada kodus, siis 20. sajandi alguses oli kummaline sünnitada haiglas.
Peame meeles, et tavaline on see ainult „arenenud“ riikides. Ehk loodusest ja loomulikust elust kaugele arenenud tsivilisatsioonides :).
Või siis vaatame kohe alguses asja veidi teise nurga alt. Kujutad sa ette looma, kes raseduse ajal läheb paksuks ja haigeks ning kannatab pärast sünnitust kõiksugu tüsistuste käes? Mis iganes metsloom on raseduse ajal ja pärast sünnitust sama ilus kui ta oli enne. Ei kujutaks ette, et sünnitus võiks talle ohtlik olla või et ta sellega ise hakkama ei saa.
Rasedus ja sünnitus on imeline aeg. [highlight]Kui sünnib laps, siis sünnivad esimest korda ka ema ja isa.[/highlight] See peaks olema valgustav, avardav, vaimustav kogemus. Absoluutselt eemal murest, pingest, stressist, hirmust.[highlight] Sa oled looja ja sinu hing on teerajajaks sinu lapse hingele.[/highlight] Me oleme kõik valguse osad (teaduslikult võiks seda selgitada nt footonitega).
Naisele peaks sünnitus olema vaimustav kogemus, ta peaks olema terve ja kirgas ega vajama mingit meditsiinilist sekkumist. Mees peaks tundma uhkust oma kaasa naiseliku väe üle ning nautima võimalust tunnistada järeltulija sündimist.
[highlight]Naise keha on loodud lapse kandmiseks ja sünnitamiseks ning kodune sünnitus annab talle tagasi selle, mis nii paljudel puudub – tunda oma sisemist väge.[/highlight]
Haiglas sünnitades peab alati arvestama meditsiinilise sekkumisega. Kodu on sinu territoorium, seal otsustad sina ja kõik teised on seal külalised. Haiglas oled aga külaline sina ja sul tuleb alluda haigla reeglitele.
Kodus sünnitamine on haiglast tervislikum valik
Midwiferytoday.com artiklis Why Homebirth? toob toimetaja Jill Cohen välja järgmise mõtte: „Kui kerkib vajadus päästa naine valudest, siis näitavad tulemused siiski, et normaalsetes tingimustes on naisel ikkagi ohutum lasta loomulikul sünniptotsessil toimuda ilma meditsiinilise sekkumiseta. Sünnituse valu on jõudu andev. Muidugi teeb see haiget, kuid kasu, mida naine tunneb rakutasandil kaalub üles kõik muu. [highlight]Naine tunneb ennast oma keskkonas palju rahulikumalt ja suudab paremini lõõgastuda, samas kui haigla on võõras ja täis tundmatuid inimesi. Haiglas toimunud sünnitused kestavad kauem, seal toimuvad spetsiifilised protseduurid ja graafikujärgne elu ei lase naisel minna enesesse leidmaks sünnituseks vajalikku sisemist jõudu. [/highlight]Kui sünd toimub kodus, siis tihtipeale sünnitus lihtsalt juhtub. Haiglas on aga tavaline mingisugune sekkumine.”1
Ämmaemand ja Waterbirth Internationali direktor Barbara Harper viitab oma raamatus Gentle Birth Choices ka ohutusele: „Riikides, kus on sünnitusel madalaim surmade ja vigastuste arv, on tavaline, et sünnitusel osaleb ämmaemad mitte arst ning kodus sünnitamine on väga tavaline. [highlight]Näiteks Hollandis on assisteeritud kodusünnitused levinud normiks. Üle 40% sünnitajatest sünnitavad seal kodus. [/highlight]Vastsündinute surmade arv on Hollandis 2,1 1000 sünni kohta, USAs on see 10,8 1000 sünni kohta.“
Ta tõstatab ka olulised küsimused: kui me räägime arenenud tehnoloogiast, siis millist hinda maksavad selle eest meie lapsed? Kuidas on uimastite kasutamine mõjutanud naiste arvamust/nägemust sünnitusest? Millised on nende naiste isiklikud kogemused, kes kogevad sünnitamisel alandust, hirmu ja hirmutamist, vabaduse kaotust ja isegi väärkohtemist? (Selle kohta on üks Rootsi uuring, väga kurb, tulemusi võrreldi vägistatud naistega.)
Seda ei vähenda ka asjaolu, et naisel palutakse oma riietest loobuda ning lähedased on sellest sündmusest eraldatud. [highlight]Naise usaldus oma keha vastu ja tema võime normaalselt sünnitada lüüakse kõikuma pidevate vaginaalsete ülevaatustega, et hinnata tema progressi.[/highlight] Üldse ei hakka rääkimagi KTGdest ja IVdest. Sellises keskkonnas on eriti keeruline kuulata oma keha ja oma beebit. Teadlikkus ei seisne niivõrd selles, et oma keha või emotsioone kontrollida, vaid tunda ja tunnistada oma emotsioone ja tundmusi ning nendega töötada. Naine, kes ei lase endal mingeid emotsioone tunda või väljendada hoiustab need rakutasandil oma kehasse.
„Vanasti arvati, et lapse bioloogia ja käitumise otsustavad ainult geenid. Tänaseks on teada, et see, mis toimub naise kehas raseduse ja sünnituse ajal hormonaalsest ja emotsionaalsest perspektiivist vaadatuna mõjutab last ning isegi ka tulevasi generatsioone. [highlight]Kodusünnituse ajal suudab naine kergelt vabastada hormoone, mis aitavad sünnituse valulikkust vähendada. Kuid haiglakeskkonnas võib naise ebakindlus tekitada olukorra, kus ta eritab adrenaliini selle asemel, et eritada valutustavaid hormoone nagu oksütotsiin ja endorfiin[/highlight]. Ja nii on sünnitus aeglasem ja valulikum,“ kirjutab Barbara Harper ning rõhutab ka meditsiinilise sekkumise ja keisri lõike tihedat seost.
Arvestades, et haiglas viib üks asi teiseni, on täiesti tunnistatud ja tavaline ka Eesti arstide seas, et ühe ravimi andmisest saab teine, kuni jõutakse keisrilõikeni. Sellest rääkis Eesti kodusünnituse dokumentaalis 40+2 nädalat kodusünnituse ämmaemand Ingrid Kaoküla.
Raseduse jooksul on väga tavaline teha mitu ultraheli uuringut, lisaks saab neid alati ise vabalt juurde tellida, kui näiteks erakorralisele läbivaatusele minna. Sellele, et ultraheliga läbi skanneerimine pole ohutu, peaks viitama juba ema enesetunne nt KTG protseduuri ajal. KTG on umbes 20 minutit kestev ultahelilainetega skanneerimine, mis registreerib emaka kokkutõmbed ja beebi olemise. Aparaat kinnitatakse rasedale kõhu peale. Klassikaliselt tehakse seda Eestis enamikule sünnitajatest ja ka erakorralisel läbivaatusel. KTG ajal on tavaline, et beebi liigutab rohkem (kaitserefleks, püüab ennast päästa) ja emal võib palav hakata, isegi paha. See kõik on aga sümptom, mis viitab kahju tekitamisele. Teaduslikke uuringuid leiab juba üksjagu, ainult otsi.
Eesti keeles leiab ultraheli uuringu kahjulikust mõjust informatsiooni lehelt terviseportaal.com, loe siit.
Pluss laua peal sünnitamine – enamasti selili, olgugi, et kergelt kaldu, on see täiesti ebaloogiline. Peale selle, et beebi surub suurte veresoonte peale, mis vähendab hapnikurikka vere voolu platsentasse, pannes beebi võimalikku stressi, on siin ka puhas gravitatsioon – pikali olles on ava väiksem, kokku surutud, naine püüab end tõsta, on valusam jne. [highlight]Väga harva valib vabalt sünnitav naine eales pikali või pikutava asendi! :)[/highlight]
Kiire ülevaade Eesti haiglasünnitusest
Kõigepealt läheb sünnitaja sünnitusmaja vastuvõttu, seal täidab ta ankeedi ja vastab medõe küsimustele (ka sellised küsimused nagu mis on teie mehe amet) – seda kõike tuhude ajal! Siis suunatakse ta riideid vahetama ning näidatakse kätte sünnitustuba. Üsna pea ilmub sinna ämmaemand (kes on kella peal ja kui tal vahetus läbi saab, võtab üle järgmise vahetuse ämmaemand), ta hindab vaginaalselt avatust, pakub valuvaigisteid ja võib soovitada elektroonilist loote monitoorimist (mis tähendab, et naine on juhtmetega masina küljes ega pääse liikuma). Iga natukese aja tagant hakkab kohal käima ämmaemand, kes vaatab kella ja hindab tuhusid. See kõik toimub meditsiinilise mööbliga sisustatud steriilses ruumis. Erahaiglas ja mõnes riiklikus saab küsida vanni. [highlight]Ka täiesti tavalise ja madala riskiga sünnitustel on tavaline anda glükoositabletti, tegelikkuses on see aga 50% glükoos ja 50% sünteetiline oksütotsiin (Maailma Tervishoiuorganisatsioon ei soovita suure verekaotustüsistuse tõttu anda, aga Eestis antakse ja öeldakse, et on glükoos!).[/highlight]
Kui asi hakkab lõpule jõudma, suunab ämmaemand naise sünnituslauale, tavaliselt hoiab naine instinktiivselt külili, et laua ebamugavust vähendada. Ämmaemandale lisaks saabuvad tuppa naistearst, võimalik, et ka mõni praktikant ning üks või mitu sanitari (kes pärast selle laga ära koristavad). Nad kõik vahivad sünnitust. Jah, seal see naine on, alasti, jalad harkis laual, võõrad inimesed vahtimas. Kui asi ei edene (sellistes oludes mitte väga üllatav), hirmutatakse lahkliha lõikusega, vaakumiga jne. Bioloogilised jäätmed, näiteks platsenta? Kes teab, mis neist saab!
Pärast beebi sündi saab noor ema teda oma kõhul hoida. Kui kaua, see sõltub haiglast ja ämmaemandast. Peatselt pannakse beebi nabanöörile sulgur ning lapse isale pakutakse pidulikku võimalust nabanöör läbi lõigata. Beebi võetakse kaalumisele-mõõtmisele (tihti viiakse hoopis teise ruumi), mässitakse sisse ja pannakse ratastel karpi. Naine aidatakse ratastooli ja koos ratastel beebikarbiga juhatatakse palatisse. Ega seal ka ei saa rahus olla. Ilmub välja naistearst, kes tahab teha järjekordset vaginaalset läbivaatust. Siis tuleb lastearst, kes reklaamib põnevaid süste ja kunstlikke piimasegusid, kinnitab nende vajalikkust ja ohutust. Need tegelased käivad veel mitu korda. Tavaliselt saab juba järgmine päev välja. Aga siis peab veel enne naisel rinnad paljaks tõmbama ja nibusid pigistama – tuleb sealt ikka piima? Vaja ju ankeeti kirja panna.
Aitab ehk? Ma loodan, sa ei saa seda kunagi omal nahal tunda :)
Kodusünnitus – kuidas see käib?
Kodus sünnitav naine on juba varasemalt oma ämmaemandaga tuttav ja ämmaemand on naise ja sündiva beebiga tuttav. Tavaliselt annab ämmaemand oma telefoninumbri ja palub helistada ükskõik millisel ajal, kui naine peaks tundma, et nüüd algab sünnitus. Kui naine on rahulik ja tuhud harvad, on aega. Siis saab [highlight]kodus või õues ringi jalutada, rõõmsas ootusärevuses ettevalmistusi teha, näiteks tantsida, vanni puhastada, mediteerida, teiste lastega rääkida[/highlight]. Kui ämmaemand tuleb, paneb ta oma tavaari igaks juhuks kõik kenasti valmis. Naine saab oma mõtted ära rääkida, [highlight]ta hindab ja teeb läbivaatust ainult siis, kui naine ise soovib. Tal on doppler või puidust kuuldetoru, millega beebi südamelööke jälgida. Ta oskab puhtalt käsi peale pannes hinnata, mis pidi beebi on ja mis ta seal parajasti teeb[/highlight]. Kui asjaks läheb, siis on ka aega. Keegi ei „hinda progressi“ ega ühenda juhtmetega masinate külge. Tulevad valusamad tuhud ja ämmaemand õpetab neist läbi hingama, teeb Gaskini meetodit, masseerib selga, räägib julgustavalt või lihtsalt istub koos naisega vaikuses. Ta võib ka tegeleda teiste lastega, et mees saaks oma naisega uue inimese sündi oodata.
Kodus sünnitamine on igav :). Pikka aega ei juhtu midagi ja väga rahulik on. [highlight]See pikk ootus ja vaikus viivad naise iseendasse, lasevad ürgsel naiselikkusel tegutseda ja kehal rahulikult oma eesmärki täita, ka beebi teeb sel ajal aktiivset tööd[/highlight]. Just seepärast on selline sünnitus avardav ja isegi ekstaatiline.
Kui pisike sünnib, olgu siis vette või mitte, on ämmaemand juures, ta on kogu aeg olukorraga kursis, valmis tegutsema, kui peaks olema vajadus. On harv, et sünnitusel juhtub kiiresti midagi eluliselt olulist. Mil iganes on võimalus, et tekib oht, viib ämmaemand naise kohe haiglasse. Aga Eesti statistikast on näha, et see pole väga populaarne. Kõik läheb lihtsalt hästi.
Keda iganes naine soovib, et oleks veel juures, näiteks teised lapsed ja mees, saavad olla ja aidata.
[highlight]Pärast beebi sündi laseb kodusünnituse ämmaemand beebiga rahus tutvuda. Ta aitab mugavalt olla, aitab beebi kaissu ega kinnita nabanöörile klambrit, vaid käib kontrollimas, kas see veel tuksub. Ta aitab platsental rahulikult ära tulla, midagi ei tirita välja nagu haiglas võib juhtuda[/highlight]. Paljud kodus sünnitajad jätavad platsenta alles, et sellest homöopaatilisi ravimeid valmistada või lihtsalt pärast ise maha matta.
Beebi ei lahku ema käte vahelt kordagi. Kui vanemad soovivad teda kaaluda, ja see on ju valikuline, siis on ämmaemandal selleks spetsiaalne kaal, kus beebi asetatakse korraks pehme riide sisse rippu ja kaal näitab numbri. Isa ja ema saavad olla oma lapsega koos nii kaua kui tahavad.
[highlight]Väga tavaline, et pärast sellist „igavat“ sünnitust on verekaotus palju väiksem ja naine saab pea kohe oma toimetamisi teha[/highlight]. Mina läksin dušši alla kolm tundi pärast sünnitust, mu pea ei käinud ringi, polnud erilist verekaotust, polnud rebendeid (kuigi laps oli 4,11 kg). Võrreldes haiglas sünnitamisega, kus ma komberdasin vaevu dušši alla mitmeid tunde pärast sünnitust, olles suurest verekaotusest iga hetk minestamise äärel (jah, verekaotus on oksütotsiini kõrvalmõju – kusjuures mulle ei öeldud, et see on oksütotsiin). Ja mul oli siis mingi väike rebend ka.
Taastumine oli pärast kodus sünnitamist igal juhul palju kiirem!
Sünnitus ja keisrilõige
Keisrilõike populaarsus ja osakaal on kasvamas üle terve maa. Ka Eestis. 80. aastateks oli tööstusrevolutsiooni maades keisrilõike tegemine võrreldes 70. aastatega kasvanud kõigest 5%.2
New York Times kirjutas mõned aastad tagasi keisrilõigete meeletust kasvust üle maa. [highlight]USAs toimus 2007. aastal 1,4 miljonit keisrilõiget, kõige rohkem tehti neid New Jerseys, kus need moodustasid peaaegu 40% sünnitustest.[/highlight] Keisrilõike osakaal on kasvamas ka arengumaades, olleks julgelt üle 40% sünnitustest. Ladina-Ameerikas, Hiinas ja Puerto Ricos läheneb see juba 50%-le. NBC News kirjutas artiklis, et keisrilõike sageduse tõus sarnaneb juba epideemiale. Hiinas oli 2010 46%, Vietnamis ja Tais 36%. Kõige madalam keisrilõigete arv sünnitustest oli Kambodžas (15%) ja Indias (18%). [highlight]The Lacet avaldas paar aastat tagasi Maailma Tervishoiuorganisatsiooni raporti, kus selgitati, et tihtipeale tehakse ebavajalikke keisrilõikeid lihtsalt selleks, et arst ja haigla rohkem raha saaks[/highlight].3
Aga mismoodi see sünnitus siis peaks käima kui mitte haiglas ja arstide valvsa pilgu all? Kummaline, et haigla on koht, kuhu sünnitama minnakse. See, mida ma tänaseks haiglast ja haiglasünnitustest tean – ma ei läheks sinna enam sünnitama.
Teine laps mul juba sündis kodus ja ma teeks seda uuesti iga kell. Sünnitus on loomulik, rahulik, vaikne, üldsegi mitte meeletult valus ja haiglane, närviline ning pidevat jälgimist nõudev protseduur.
Kusjuures ma ei ütleks, et mul esimene sünnitus Pelgulinna Sünnitusmajas eriliselt kehv oli. Aga nüüd, kus ma saan võrrelda kodusünnitusega, oli seal ikka absurdseid detaile (näiteks kui pärast sünnitust peretuppa viidi, jooksis medõde paberiga järgi ja palus allkirja K-vitamiini süstile – kes pagan üldse pärast sünnitust millelegi mõtleb? Mul oli pea täiesti tühi! Või kohaliku lastearsti vastutustundetu pealetung B-hepatiidi vaktsiini tegemiseks.)
On palju loodusrahvaid, kes elavad ümbritsevaga harmoonias ning suhtuvad sündi kui loomulikku protsessi. Läänemaailm jällegi näeb rasedust kui haigust ja sündi kui meditsiinilist protseduuri.
Veebilehel SpiritualBirth.net tutvustatakse sünnitustava Lõuna-Aafrikas:
„Läänemaailmas pakutakse naisele valu vaigistavaid medikamente kohe alguses, kui on tunne, et sünnitus võis alata, samas noori naisi Lõuna-Aafrikas Kungis õpetatakse võtma sünnitusvalu vastu julguse ja vaprusega. Enamus sealseid naisi sünnitavad kodust paarisaja meetri kaugusel kükitavas asendis ja soovivad olla üksi, ja seda peetakse seal ideaalseks sünnituseks. Esmastele emadele on abiline käepärast.“4
Keisrilõike ja varajase nabanööri lõikamise ohud
Ühendriikide ühe populaarseima terviseveebi pidaja dr Joseph Mercola kirjutab oma artiklis „Why Is a Child´s Health Often Damaged at Conception“:
„[highlight]Keisrilõikega sündinud beebid ei saa läbida loomulikku sünnikanalit, mis valmistab vastsündinut eluks ette – seal on miljonid eluks vajalikud mikroorganismid, mis abistavad tema immuunsus[/highlight]t. On leitud, et keisrilõikega sündinud beebide mikrobiota on väga madal, nad on selle tasakaalutuse tõttu allergilisemad ning infektsioonidele vastuvõtlikumad. Võrreldes loomuliku sünnitusega on keisrilõikega sündinud laste seas rohkem levinud ülekaalulisus, hingamisteede häired ja toiduallergiad. Keisrilõike läbi teinud naised kannatavad järgmisel rasedusel poole rohkem platsenta probleemide käes. See suurendab ka naise ohtu saada mõni infektsioon ja isegi surra.
Loomulik sünnitus on palju rohkem kui keisrilõikest hoidumine. [highlight]Kolmandik vastsündinu verest asub tema kehast väljaspool nabanööris. Rutiinne nabanööri lõikamine võtab ära beebile olulise verevaru. Vastsündinute seas levinud rauavaegusaneemiat annab ära hoida kui oodata nabanööri lõikamisega seni kuni selle sisu on pulseerinud beebi kehasse. Selles samas nabanööris on ka kolmandik beebi hapnikuvarust, punased verelibled, valged verelibled ja antikehad, tüvirakud[/highlight].
Naise ülekaal annab lootele eelsoodumuse infarktiks, luues juba enne sündi esimese kliinilise märgi südameveresoonkonna haigusest. Ülekaaluliste naiste vastsündinud lastel on leitud paksenenud aordi seinad. Keisrilõigete populaarsus ja kasv ning vähene (kui üldse!) rinnapiimaga toitmine mõjutavad lapse tervist, kasvamist ja arengut väga suurel määral!“ 5
Et keisrilõike üks põhjuseid on just suur laps, kes ema sünniteedest läbi ei mahu, tasub siin mõelda ka toitumisele.
30-aastase kogemuse ja magistrikraadiga õde-ämmaemand Judy Sloame Cohain kirjutas 2012. aastal GreenMedinfo.com lehel põhjaliku artikli müüdist justkui haigla sünnitus oleks kodus sünnitamisest ohutum. Ta tõestab seal hoopis vastupidist. Tema artiklit vahendas ka dr Mercola. Kokkuvõtvalt, [highlight]17 uuringut, mis 15 aasta jooksul tehtud kinnitavad, et madala riskiga naistele on kodusünnitus haiglasünnitusest palju ohutum. Need uuringud kinnitavad ka, et noorte emade surmajuhtusid on oluliselt vähem kodus sünnitamisel![/highlight] 6, 7
Peale selle, et 20. sajandi algul olid kodusünnitused täiesti tavalised ja pigem oli haruldane minna haiglasse; peale selle, et Holland, mis on suur kodusünnituste maa, kus tavaline on sünnitada kodus ja imelik haiglas (ja nad on madalaimad vastsündinute ja emade surma osas), on siin veel ju süstide teema. K-vitamiini link leukeemiaga, B-hep ja teiste vaktsiinide link igast muude põnevate asjadega (mida ei tasu välistada enne, kui oled teemaga tutvunud) jne.
Meditsiiniline keskkond tekitab enamikes stressi. See aga pärsib naisel minna endasse, leidmaks jõudu sünnitamiseks.
Kas arst tunneb loomulikku sünnitust?
Üsna vähe arste on näinud täiesti normaalset sekkumata sünnitust. Seda räägib nii seesama Barbara kui ka üks maailma tunnustatumaid ämmaemandaid Ina-May Gaskin. Tema valutustamise meetod on nii efektiivne, et võttis minul Ellit sünnitades koheselt valu ja aitas beebil edasi liikuda. Ometigi sellest ei teata ja seda ei kasutada. (Puusade ülemisele poolele surve avaldamine, et alumine pool avaneks – gaskini meetod. Aitab ka liikumine ja neljakäpukil olemine.)
Kas sa oled kuulnud ema, kes sünnitas epiduraaliga ja tema beebi oli sündides täiesti tuim, ei liigutanud, vaevu hingas? Tema beebi oli “ravimilaksu” all, mis talle öeldi, on täiesti normaalne. Või kuulnud naist, kes sünnitas epiduraaliga ja nuttis kogu sünnituse aja, sest ta kaotas võime oma keha tunda ja pressida? Ja kes pärast oli alt nii katki, et veel mitu aastat hiljem on tal uriinipidamatus ja intiimsusprobleemid. Või kuulnud vanematest, kelle beebi viis tundi pärast süste suri?
Mina olen, need on minu sõbrannad ja tuttavad, kel nii on läinud. See on tõsine asi ja see on reaalne ja väga oluline teema. Kahjuks ka tavaline.
Meditsiiniline sekkumine rasedusel ja sünnitusel peab olema väga põhjendatud, mitte normaalne lähenemine.
*
Kui see teema minust veel kaugel oli, siis mulle hakkas väga huvi pakkuma, miks need inimesed, kes kodus sünnitavad, on sellise tee valinud. Kui laps on inimese kalleim vara, siis kas nad tõesti paneks pisikese beebi elu lihtsalt põhimõtte pärast ohtu?
Võib-olla siin siiski on midagi rohkemat…
L
Kodusünnituse kohta Eestis leiad sünnituslood, statistika, materjale ja sünnitoetajad Eesti Sünnitoetajate Ühenduse veebilehelt www.synnitoetus.ee ja www.ammaemanduskeskus.ee
Soovitan Eesti dokumentaalfilmi 40+2 nädalat, seal näeb oma silmaga kodusünnitust, saadaval Elioni videolaenutuses.
Lisaks tegi hea filmi loomulikust sünnitusest kunagine talkshow staar Ricky Lake – The Business of Being Born. VAATA
Suurepärane 22-minutiline dokumentaal naisest, kes sünnitas pere keskel looduses – Birth in Nature: Natural Birth. VAATA
Imeline on maailma tunnustatuima ämmaemanda Ina May Gaskini raamat Ina May´s Guide To Childbirth.
See raamat on kodusünnituse piibel! Ina May on üks maailma tunnustatumaid ämmaemandaid, tal on USAs oma kommuun, kus inimesed elavad õnnelikult looduses koos, kasvatavad süüa, naised saavad sünnitusega ise hakkama, kuid seal on ka kodusünnituse keskus. Ta on ainuke ämmaemand, kelle järgi on nimetatud sünnitusvõte “Gaskini meetod”. 1. osas on kodusünnituste lood ja 2. osas meditsiiniline taust. Pärast selle raamatu lugemist arstide tobe teadmatus ja hirmutamine mulle enam ei mõjunud. Ja Elli sündis kodus – see oli super!
Birth Without Fear – vaata ilusaid pilte ja loe lugusid loomulikust sünnist.
Kui vaadata sündi läbi mikroskoobi, tuleb välja, et kodusünnituse pooldajate jutus on iva. Meditsiiniline sekkumine, keisrilõiked, sünteetiline oküdotsiin, rinnapiimaasendajad jmt rikuvad meie laste immuunsüsteemi. Kui laps ei saa mikroobe ema sünnikanalist, kohesest nahk-naha kontaktist ja rinnapiimast, jääb tema immuunsus puudulikuks kogu ülejäänud eluks.
Vaata filmi MicroBirth
Terviseportaal.com lehel on kaks eestikeelset artiklit kodusünnitusest:
Kodusünnituse toetuseks
Loomulik sünd
Banaanisaare filmipangast ja raamaturiiulilt leiad veel soovitusi. Vaata kindlasti, saad kindlust!
Allikad:
1. MidwiferyToday.com. Why Home Birth? (2003)
2. NationMaster.com. Health Statistics – Birth by Caesarean Section by Country. (2000)
3. The New York Times. Caesarean Births Are at a High in U.S. (2010)
4. SpiritualBirth.net. Birth in South Africa Indigenous Tradition.
5. Mercola.com. Why Is a Child´s Health Often Damaged at Conception? (2013)
6. GreenMedInfo.com. The Myth of A Safer Hospital Birth for Low Risk Pregnancies. (2012)
7. Mercola.com. The Myth of A Safer Hospital Birth for Low Risk Pregnancies. (2012)
Mul ei ole sõnu… see on kuritegelik ning alatu artikkel.
Sünnitus haiglas eri toimu selliselt.
Tegelikud faktid:
1. Keegi ei sunni ravimeid ravimeid (pigem keelitatakse neid mitte võtma) – mina väga oleks soovinud, kuid räägiti ümber…
2. ei pea ennast üksi kuskil perest eemal paljaks võtma… kõik toimub toetajaga koos (mees vm)
3. keegi ei anna anna hormooni glükoosi pähe – kirjtuaja võiks teada, et see oleks kriminaalkorras karistatav;
4. ei vahi pealt praktikandid ega ükski kõrvaline isik;
5. ei lõigata vääti läbi enne, kui see lõpetab tuksumise;
6. ei viida last TEISE MAJJA… vastupidi – niikaua kui tahad, on ta sinu kõhu peal… tõesti – ühel hetkel peab kaaluma, kuid nahk-naha kontakti olulisust tunnistab igaüks ning isa võib näiteks selleks mõneks minutiks kaasa minna…
7. isegi platsentat pakutakse kaasa, kui peaks huvi olema;
8. keegi ei pitsitata nibusid…
Rõve artikkel ning rumal kirjutaja. Tõesti.
Oleks mina kodusünnituse valinud, peaks minu laps kasvama isaga – sest platsenta ei “sündinud” ja kui lõpuks nabaväät kukkus ära, siis oli verekaotus hetkega mitu liitrit, mistõttu tuli sekkuda KOHE. On iseensest mõistetav, et kogu naise veresüsteem on raseduse ajal seotud platsentaga, eks!
Lisaks – ei olnud riskigrupis, seega oodata seda juhtumit ei osanud.
Ja uskuge, soovitusi ning loenguid (ka ametlikus perekooli) kodusünnituse kohta sain raseduse jooksul enam kui mitukümmend korda. Korra isegi kaalusin… Kuid tollel ajal pigem erahaigla ning riigihaigla vahel. Tagantjärele – jumal tänatud, et ratsionaalne mõtlemine vaatamata rasedusele veel alles oli ning otsustasin siiski ARSTIDE kasuks.
Lisan ka selle hirmsa ämmaemandate vahetumise jutu peale – usun, et mitte kallim kui kodusünnitus – alati saab ametlikult “palgata” endale ämmaemanda, kellega enne sünnitust juba kohtud ning, kes tuleb sinuga sünnitusele – on seal terve aja, kui seda soovid. Saad enne anda kõik enda soovid – kas tahad valuvaigist pakkumistki sünnituse ajal jmtjmtjmt…
Tere Kati.
Jah, ma saan taiesti aru, miks seda voiks olla raske uskuda. Ent see toesti ongi nii. Olen sunnitanud kaks last, uhe kodus. Siin toesti on suur vahe. Siia juurde naiste ja ammaemandate kogemus. Haiglas ma nt enam sunnitada ei taha, kuigi mul oli suht ok. Mis puutub glukoosi-oksudotsiini, siis see juhtus minuga. Ja mitte ainult minuga, vaid ka paljude teistega.
Kindlasti voib ette tulla olukordi, kus oleks vaja arsti abi, aga selleks ongi ammaemand, kes seda hindab. Uhtlasi tuleks siis ka hinnata, kas ja mismoodi oleks saanud seda ara hoida. Sunnitus on loomulik protsess, see ei peaks olema vaga valus, tusistustega jne.
Siia juurde, kui sunnitada haiglas oleneb keskkond haigla asukohast (maal vaiksem, sobralikum), millised arstid-medoed parasjagu tool on, kes veel sunnitab jne.
Aga see koik on mul juba loos valja toodud.
Koike head,
Indra
—
sent via phone
Minul siit nimekirjast vaid pakuti platsenta kaasa. Kõik muud punktid olid just vastupidi. Meeletu sekkumine, segamine, juhtmetega aparaadi külge sundimine jne jne. Lapse nabanöör lõigati väga kiirelt läbi – klamber pandi peale koheselt. Ehk ma siin hakkan ka ikkagi end kodusünnituseks ette valmistama – mudu mu mees peab end ette valmistama hoopis isalõviks olemiseks, et haiglas mind ja tema beebit ei kahjustataks ning peale ei sunnitaks asju, mis ei käi norm sünnituse juurde. Aaaa sellili sunniti ka mind mudugi – asend, kus 1/3 sünnitusteedest on kinni. Artikkel on väga asjalik ning toonud välja väga õiged valupunktid haiglas sünnitamise juures. Nüüd olen 3 aastat sünnituslugusid kogunud ja noh haiglas sünnitamine on täitsa julgustükk omaette, eriti kui sa tead, mis sünnitus tegelikult on. Juba see, kui ämmaemand läheb ja keerab beebi pead väljumisel ei ole tegelikult lapsele hea ning võib tekitada palju probleeme beebi eas. Minul esimese lapsega läks vussi tava med usaldades enamus, mis minna saab ja rohkem selliseid läbielamisi oma perele ei soovi :)
Tere Merle!
Nii tore, et sa kirjutasid. :) “Ehk ma siin hakkan ka ikkagi end kodusünnituseks ette valmistama – mudu mu mees peab end ette valmistama hoopis isalõviks olemiseks” – Eks ta nii ole. Ja samuti pead ise olema valmis ennast kaitsma nagu sa teises kommentaaris mainid. Aina rohkem inimesi avastab endas huvi ja vajaduse loomuliku eluviisi vastu, seda õnneks ka arstide seas (muuhulgas). :) Ma ei tea, mis ma oleks ilma kodusünnitust toetava ämmaemanda Ingrid Kaokülata teinud, ta on nagu ingel!
Kahjuks, jah, loomulikku tervenemist ja ka sünnitamist ei peeta kuigi oluliseks õppida/uurida. Ent see on minu arvates just see kõige olulisem ja põnevam osa.
Minu arvates on vahe sees, kas kirjeldada nö. Läänemaailma ämmaemandate kogemusi või rääkida kodusest Eestist. Ei ole mina kuulnud, et tänapäeval kedagi näiteks selili sünnitama sunnitakse – see on ju elementaarne teadmine. Samuti, mujal maailmas võib olla see tavaline, et esimese asjana suunatakse naine valuvaigistite juurde, aga taaskord (ja räägin tallinlasena), siin mitte. Sama lugu on keisrilõigetega – jah, Ladina-Ameerikas ja mujal võib see olla nii, et keisrilõige on eelistatuim sünnitusvariant (saab planeerida kenasti tööpäeva sisse jms), aga see ei ole nii Eestis. Tavaliselt jälgib sünnitajat ämmaemand, arst kutsutakse siis, kui olukord läheb ohtlikuks ja praktikandid kutsutakse siis, kui sünnitaja annab nõusoleku. Igatahes, tahan öelda, et kuigi ma ei ole kodusünnituste vastane, ei tohiks langetada seda otsust lugedes kallutatud ja ebatäpset juttu lugedes.
Eestis on lääne praktika üsna levinud ning kuigi “disainersünnitused” pole siin nii populaarsed, on keisrilõigete tegemine kiires kasvujoones ja muutumas aina tavalisemaks. Ka on tavaline meditsiiniline sekkumine. Seda infot on väga lihtne leida, kasvõi riiklikest andmebaasidest.
Samuti on tavaline selili sünnitamine – naine laual, jalad harkis, ülemine osa kergelt tõstetud.
Naisele soovitatakse rutiini, mis sisaldab muuhulgas jälgimist KTGga, info jookseb erinevatest sünnitustubadest õele arvutisse kokku, kui asi ei lähe keskmise normi kohaselt, on sekkumised tavalised.
Olen nõus, ei tohiks langetada otsust kallutatud ja ebatäpse info põhjal – tasub ise uurida ja olla valmis laskma lahti vanadest arvamustest.
Minuni äsja tuli ka sünnituslugu, kus naist sunniti sellili lauale ja ta andis ämmaemandale lihtsalt jalaga kõhtu, et ta saaks sealt püsti tõusta ja selle asendi võtta, mis temale sobiv oli :D Õnneks on südikaid naisi aga tempel mällu igaveseks, kui sa pead nii elementaarse õiguse pärast võitlema elu eest sünnitus situatsioonis :)
Tere.
Aitäh, Liisa-Indra!
Mul on väga hea meel lugeda sinu artiklit ja saada toetust oma intuitsioonile.
Jagan siin enda kogemust arstidega. Võib-olla huvitab?
Argentiina arstisüsteemis leiti, et raseduse alguses ei tootnud mu kilpnääre piisavalt hormooni ja määrati kohe rohud peale, öeldes, et noh, on uuringuid, mis näitavad, et sellise kerge alatalitluse korral tuleks võtta rohtu ja on uuringuid, et veel ei ole tarvis võtta, no ja me siis oleme siin Argentiinas ühiselt otsustanud, et teatud numbrist alates me kirjutame rohud välja ja teie number jääb nende piiride sisse (“arstlus” olevat amet, mille puhul kõige vähem mõeldakse: kõik skeemid ja tabelid on ju ette antud, vaja vaid näpuga järge ajada..)
Küsisin, et kaua ma siis neid rohte võtma pean?
No tõenäoliselt kogu raseduse ajal. Võib-olla peale sünnitust ei ole enam tarvis, aga kui kilpnäärme alatalitlus jääb püsima, siis tuleb neid ravimeid võtta eluaeg!!!
Ahah. Võtsin retsepti vastu ja võtsin isegi tasuta ravimid apteegist välja (sealne tervisekindlustus korvab 100% enamik raseduseaegsed ravimid).
Läksin koju ja tegin natuke uurimistööd. Leidsin, et kilpnäärme alatalitluse üks suuri võimalikke põhjuseid on stress, mida mul tol hetkel jagus rohkem kui vaja (2 kolimist ühe nädala jooksul jne).
Otsustasin ravimeid mitte võtta. Nendest lõikasime abikaasaga minikabelauale nupud ja selleks otstarbeks sobisid need väga hästi.
Otsus põhines mu enese loogikal, et annaks ikka kehale natuke aega kohanemiseks. Ikkagi suur loomisprotsess tal ju käsil. Rohtude võtmisel langeks kehal see töö kohe ära, mugavusest ei hakkaks pingutamagi ja ilmselt nii see eluaegne kilpnäärme alatalitlus tekikski.
Otsustasin sümptomite asemel hoopis põhjusega tegeleda. Läksin abikaasaga meditatsioonilaagrisse ja pärast mediteerisime kodus edasi. Sain aru, et olen lisaks enda muredele ka teiste mured enda kanda võtnud ning hakkasin aga vastutust laiali jagama. Et naisest ei saaks ema, eksole.
Andsin siis kuu aja pärast uued vereproovid. Näitaja oli paranenud praktiliselt sellele tasemele, mis vaja, aga siis leidis endokrinoloog, et tegelikult see number nüüd on ikkagi teine ja ikka jääb kõvasti puudu.
Leppisime kokku, et ega ta jah mulle lusikaga seda rohtu ei saa koju suusisse tuua. Soovisime head ja aidaa.
See oli üks meeldivamaid arstireaktsioone, kus arst ainult mainis, kui ohtlik minu käitumine mu lapse suhtes on.
Teised korrad, kui keeldusin ultrahelist (mulle määrati transvaginaalne ultraheli juba esimestel rasedusnädalatel!!!Kusjuures need uued aparaadid on käiku lastud ilma pikemaajalise testimiseta!!!), siis nii günekoloog kui ämmaisand esiteks võtsid seda kui isiklikku solvangut ja vihastusid (me oleme õppinud ikka mingil põhjusel 10 aastat ja enam!!!), teenindasid mind seejärel ükskõikselt ja minimaalselt (kuna kõik tänapäevased uuringud on ultrahelipõhised, sh ka lapse südamelöökide kuulamine) ning teisel korral siis märkasid küsida, millel põhineb minu otsus. Vastasin, et on tehtud uusi uuringuid ja ulatasin paberile kirjutatud artikli veebiaadressi. Seepeale sain kategoorilised ei-d, et nendel on juba ikkagi aastakümneid efektiivselt toimiv süsteem, nemad teavad, neil ei ole tarvis seda artiklit lugeda.
Artikkel ultraheli võimalikust kahjulikkusest (usaldan kirjutajat, sest olen tema meetodi abil väga edukalt maksa- ja sapikivisid looduslikul teel ja tõhusalt eemaldanud):
http://www.ener-chi.com/?s=ultra+sound&submit=Search
Poole raseduse pealt tulin Eestisse ja andsin uued vereproovid. Ei leitud mul mingit kilpnäärme alatalitlust.
Aga kui pärast dopplerit mainisin, et laps sai nüüd esimese ultraheli, siis arst vastas kategooriliselt, et tegemist ei ole ultrahelipõhimõttel töötava seadeldisega.
Jõua siis nendega vaielda, kui nende haridus piirdub 10-15 aastaga.
Tänud veelkord!
Väga hea ja kokkuvõtlik artikkel!
Hei Nele!
Tänan lugu jagamast. :) See on tõepoolest huvitav, millega kõik silmitsi tuleb seista, ent tõenäoliselt aitab see nurkasurumine just näha selgelt ja mõista, mis on oluline. Ma imetlen sinu kindlust jääda endale kindlaks ja teha seda, mis tundub õige. Soovin, et rohkem naisi leiaks endas sellist jõudu. Arstide hirmutamistaktika on väga tavaline, kahjuks. Mul on tunne, et see tuleneb ebakindlusest. Õnneks on ka toredaid ja vaimselt intelligentsemaid arste, kes austava piire ja kuulavad huviga uusi mõtteid. Kui Eestis selliseid poleks olnud, eriti ämmaemandat Ingrid Kaoküla, siis oleks mul ka väga palju raskem olnud. Vahel on hea, et keegi korraks kinnitab ka väliselt neid asju, millesse sa usud ja mille eest seisad. See annab jõudu edasi minna, onju. ;)