Sa võid ju silmad kinni panna ja ette kujutada, et su laps pole digimaailmas, aga ta on. Isegi, kui tal pole telefoni või arvutit on ta digimaailmas, sest tal on ju ometigi sõbrad. Lapsevanemana vasardab mul pidevalt küsimus – kuidas teha nii, et lapsest ei saaks nutisõltlane ja ta peaks oluliseks ka inimestevahelist päris kontakti.

Olen pikalt mõelnud, mismoodi seda asja siis nüüd lahendada nii, et mu poeg ja tütar digimaailma ära ei upuks, samas poleks see neile keelatud ning kokkuvõttes oskaksid nad ise teha otsuseid ning osaleda seal kasulikult ja vastutustundlikult.

Süütunne on vist üks klassikaline vanemaks olemise tunne. Juba pikemat aega olen tundnud süüd oskamatusest lahendada olukord, kus mina olen vahel päev otsa ekraanide ees, samas lapsele luban ainult korraks digimaailma kiigata.

Joonas vaatab mulle küsivalt otsa, et aga emme, sa oled ju kogu päeva arvutis, miks siis ma ei või? Selgita siis, et vot, ma kirjutan ja teen siin asju, ja siis saame raha ja kõiki neid ägedaid asju osta nagu toit ja reisid ja asjad ja…

Olen emana lähtunud põhimõttest, et lapsed teevad nii nagu sa ise teed, mitte nii nagu sa neile ütled. Ja see on end alati tõestanud.

 

Kui kaua on kaua?

Kas tund aega internetis või mängumaailmas on vähe või palju? Aga poolteist tundi? Tund aega iga päev on juba 7 tundi. Pealegi on väga tavaline, et aeg läheb üle, seega üle 10 tunni nädalas tuleb vabalt ära. Üle 10 tunni nädalas! Lapsele. Mõtle, see on mega aeg tegelt!

Me oleme eksperimendi keskel, kunagi varasemalt pole olnud kõikidele kättesaadavad internet ja nutiseadmed. Nii me ise kui lapsed osalevad selles eksperimendis iga päev. Seetõttu otsustasin siin oma reeglid kehtestada.

.

Mänguideed: arendavad seiklused ja avastamised

Kui mu lapsed nutiseadmetes aega veedavad, on minu asi suunata nad tegevustele, mis on põnevad ja arendavad. Õpetada neid küsimustele vastuseid leidma ning terasid sõkaldest eraldama.

Praegu on Joonase lemmikud näiteks Tiktoki lühivideod, muusikamängud (need, kus pead vajutama vastavalt rütmile etteilmuvaid nuppe ja liigud klahvidest teel) ja hullult tahab ta endale Fort Knighti. Ma jällegi pole kunagi aru saanud, miks on okei arvutis inimesi tappa? Kust otsast see okei on? Absoluutselt pole ju!
Elli jällegi fännab ükssarvikumänge, Robloxis Royal High´d ja Meep City’t ning Gatcha Life mängu ja videosid.

Aga lapsevanemana tähendas see, et kui ta ei peaks mängima neid mänge, mida kõik teised mängivad, pean ma talle ise teised mängud otsima. Ja heal juhul on need nii head, et teised siis tahavad ka hoopis neid mänge mängida. Halvimal juhul… no halvimal juhul sa muudkui otsid ja neile ei meeldi ja midagi head ka ette ei tule ja siis ükshetk jooksed ideedest tühjaks. :D Seda õnneks ei saa väga juhtuda, sest äppe ja mänge on rohkem kui kasutada jõuad.

Just tegin jälle tiiru AppStore’is ja tirisin endale iPadi kõiksugu põnevaid asju. Muusikamängud on õnneks üsna kaasahaaravad. Samuti kõiksugu avastamised, seiklemised, uurimised ja maailmade ehitamised. Kõik need mängud arendavad ka tähelepanu, reageerimist, kujutlusvõimet ja on muinasjutuliselt huvitavad. :)

Mängud, mis mul nüüd iPadis istuvad ja mida lapsed hea meelega mängivad: Piano Tiles, Lep’s World, Super Mario Run, Harry Potter Hogwart’s Mystery, My Little Pony Magic Princess, Bubble Witch 3 Saga, Disney Magic Kingdoms, The Secret Society, Disney Story Realms.

Loomulikult on popid Youtube videod, kõik, mis pärineb Keerdtrepilt, Tomsikeselt ja Gacha Life’ilt tundub olevat alati popp.

.

Mina lahendasin olukorra nii:

+ Hommikul esimese asjana ja õhtul viimase asjana digimaailmas pole.

+ Päevas kuni 1,5 tundi mänge ja tegemisi.

+ Et digimaailmas mõnusalt tegutseda peavad kooliasjad olema valmis, kodutööd tehtud ja muud kodused tegemised samuti lahendatud.

+ Toon lapsed vestlusesse digimaailmas toimuvast, et kahte maailma ühendada, räägime nende lemmiktegelastest, viimastest mängudest, mis mänge nad viimati mängisid, mis seal põnevat toimus.

+ Selge on see (ja seda on hea aeg-ajalt üle rääkida), et oma päris nime, aadressi ja telefoni internetis teistele ei ütle. Kui keegi tunneb huvi, siis ütlevad mulle.

+ Ma ise katsetan ka aeg-ajalt nende mänge ja vaatan videosid, et osata sel teemal kaasa rääkida.

+ Kodus laste nina all olen arvutis ja telefonis nii vähe kui saan, et hoida kodus teineteisega suhtlemise ruumi.

+ Kodu on koht, kus puhkame ja veedame teineteisega aega – vestleme, kokkame, mängime, vaatame koos filme, loeme jne .

+ Nädala jooksul teeme pidevalt tegevusi koos, koos on hommikusöögid, paar korda nädalas ka õhtusöögid, kus arutame, jutustame ja tunneme end koos hästi.

+ Kui mul on vaja lastega kodus olemise ajal nutimaailmas katsun olla konkreetne kui kaua ma olen. Ja siis olen ka selle aja ja tehtud.

+ Ja viimaseks – väga okei on oma aega enda kasuks piirata ja planeerida. St mul on olnud ikka tõsiselt tegemist, et mitte kogu aeg kõikide teiste asju ajada ja enda asju tagaplaanile jätta. Lapsed teavad selgelt millal ma kuskil olen ja see annab ka neile turvatunde. Väga vajalik on teha neid asju, mis on sinu, mis sind innustavad ja inspireerivad ja maailmale midagi head annavad.

.

Küsimus on, millega laseme endal ja lastel harjuda?

Digimaailm saab olla väga kasulik. See on võrk, mis meid kõiki ühendab ning sealt leiad alati, mida otsid.

Küsimus on, millega laseme endal ja lastel harjuda? Kas tavaliseks saab passiivne passimine või on tavaline kasutada ka digiseadmeid maailma avardamiseks. Küsimused nagu – miks on taevas sinine, milline näeb välja universum, kuidas naelu tehakse, mis asi on plankton…

Neist kõigist leiab internetist ägedaid videosid, mida koos uurida.

Samuti nagu uurida kõike mis vähegi huvitav tundub. Mis siis, kui internet on sulle nagu käepikendus? Mitte diivan, kus lösutada.

Kuidas sellist harjumust luua?

Kindlasti mitte ise iga hetk sopauudiseid ja sotsmeediat kerima minnes. Kommunikatsioonis ja ajakirjanduses töötanuna tarbin ma seda õnneks üsna vähe. Mingis mõttes on see nagu töö koju võtmine. Sotsiaalmeedia on alati olnud samuti pigem töö kui lõbu, seega kuulan telefonist pigem videosid ja podcaste või chatin lähedastega. Praegu mõtlen, et see on ikka jube õnnelik juhus, et mul pole harjumust igal vabal hetkel kollaseid uudiseid lugeda ja selfisid imetleda. Sest seda ma õpetaks siis ka oma lastele.

.

Köitev pärismaailm

Tunnen end laste teejuhina. On minu kohus hoida oma elu sellisena, et kui laps elab tulevikus samamoodi nagu mina, siis olen sellega okei. Ja kui ma pole okei, tuleb asi kätte võtta ja oma elu selliselt muuta, et ma olen okei.

Suurim õpetus on õpetada olema enda suhtes lahke ja kaastundlik ja justnagu näitasin neil pisikesena, kuidas mängida – ehitasime autodele ja nukkudele maailmasid, kaasasime pehmeid loomi, tegime moešõusid, mänguasjade pidusid… Siis just samamoodi on minu asi näidata neile nüüd ette võimalusi, kuidas maailma avastada, kuidas digimaailma ja reaalset maailma ühendada, kuidas neis rännata, kuidas oma head enesetunnet hoida ja kuidas muutustes endale truuks jääda.

Kuidas sa laste digimaailma teema oled lahendanud? Kirjuta mulle kommentaaridesse.

 

Põnevat surfamist,

Liisa-Indra