Sangaste lossi suur ja pime tuba. Hommikupoolne öö, kottpime.
Elli tuli öösel meie vahele ja Taavi noriseb. Ärkan, et vaikselt külge keerata, parem käsi suriseb ebameeldivalt. Samal ajal tõuseb Joonas kõrvalvoodis istuli.

“Emme, sul on uss käe peal,” ütleb ta vaikselt ilma igasuguse emotsioonita.
“Kumma käe peal?”
“Parema.”
Pekki, jälle! Ükskord oli kodus ka see nähtamatu uss. Ja Joonas jälle täpselt teadis, miks ma ärkasin.
“Kas see uss on suur või väike?”
“Suur. Sinist värvi. Ta hammustas sind, see tegi sulle paha une.”
“Kas see uss on praegu ka siin minu käe peal?”
Vaikus. Pime tuba.
“Jah, ikka on.”
“Mis ma tegema pean, et ta ära läheks?”
“Sa pead selle värava kinni panema. Pane uksed kinni ja pane need suured puust asjad ukse ette, siis ta ei saa enam sisse. Ja teise ukse pead ka kinni panema. Sul on kaks ust lahti.”
Džiis, mu pea on küsimusi täis. Väga põnev!
“Mmm, okei,” vastan venivalt ja hämmastusega. Mis uksed?
“Kui ma kujutan ette uksi ja et ma neile riivid ette panen, mis sa arvad, kas sellest aitab?”
“Ei, sa pead kellegi appi kutsuma. Aga proovi enne ise panna.”
Proovingi. Kujutan uksi ja panen riivid peale. Tehtud.
“Kas nüüd läks ära?”
“Ei. Aga ta enam ei hammusta sind. Ta üks kord hammustas ja siis ma nägin seda oma unes. Ta tuli läbi sinu minu unne ka. Ja kui sa Ellit puudutad, siis ta läheb Elli unne ka.”
Nihutan ennast Ellist eemale. Kui keegi näeks, siis seal kottpimedas lossitoas on mul kulm jumalast kipras juba. Miks see pagana uss mul peal käib siis. Täiega nõme!
“Kas teistel on ka uss peal?”
“Ei ole. Aga Ellil oli enne palju väikseid usse. Kui sa ärkasid, nad läksid ära.”
Öka, pilt väikestest ja suurtest ussidest voodis pole väga meeldiv. Taavi mõmiseb, aga ma peedin Joonast veel edasi.
“Kas teistel on mõni teine loom juures?”
“Vahel on, aga praegu pole,” vastab Joonas uniselt, ikka poolistukil, käsi toetamas. Ma näen ainult ta kuju keset valget voodipesu.
“Kelle ma siis peaks kutsuma, et see uss ei saaks enam tulla?”
“Kutsu tiiger ja karu ja inglid.”
“Okei. Lihtsal mõtlen neile ja siis nad tulevad?”
“Jah, palu neilt lihtsalt abi, siis nad tulevad.”
“Mis sa arvad, kas meie-isa-palve võiks ka aidata?”
“Jah,” vastab Joonas juba pikali ja läbi une.
“Joonas, vaata nüüd. Kas nüüd on?”
“Enam ei ole, nüüd on tiiger ja karu ja inglid. Ümber toa. Enam ei saa tulla.”

Okei, no nii friiki on siukest juttu öösel ajada. Aga ausalt, mul on sest ussist juba kopp ees. Iga kord saan Joonase kaudu midagi uut teada selle ussi kohta. Küll ma midagi välja mõtlen, et ta meid enam kiusata ei saaks! :D

* * * * * * * *
Üks varasem samasisuline seik suvest:

Ärkasin öösel üles ja märkan, et Joonas vaatab mind. Me magasime täna kõik ühes voodis.
“Emme, ma nägin sinu unenägu.”
“Mis ma siis unes nägin?”
“See polnud tegelikult sinu unenägu, sul oli uss käe peal.”
Nägin jah imelikku und. Ja vasak käsi oli surnud.
“Mis see uss siis tegi?”
“Ta vaatas sind.”
“Aga nüüd läks ära?”
“Kui sa ärkasid, siis läks ära.”
“Kas sinul, Ellil ja issil ka keegi juures on?”
“On teised loomad. Kõik loomad on head, aga see uss tegi sulle paha une.”

Ei oska kommenteeridagi. Liiga kummaline! Ja uni oli ka väga ulme.