Üheksa aastat tagasi algas teekond, mille võimsust mõistsin alles aastaid hiljem. Hirm tühjuse ees tõi välja julguse seista oma tõekspidamiste eest. Minust sai täistaimetoitlane, loomakaitsja ning loomuliku ja vägivallatu elu pooldaja.

Istusin voodile ja siis see juhtus. Tervet mu keha läbis tugev värin ning ma hakkasin nutma. Läksin vannituppa peegli ette ja vaatasin kuidas pisarad pingutamata mööda nägu alla voolavad. Nutu põhjus oli täielik müsteerium, kõik oli hästi.
Kuid tundsin, et midagi mu sees on muutunud. Lõpetasin töösuhted ja jätsin sinnapaika äsja selgunud välismaised õppe- ja karjäärivõimalused. Olin seda kõike tahtnud. Ja mu mõistus tahtis edasi. Aga tunne polnud enam õige – kõik, mida olin tahtnud, tundus ebavajalik. Kaotasin täielikult sihi. Isegi mu silmad kaotasid fookuse, sõna otseses mõttes – nägemine läks ühe võrra miinusesse.
Asi jõudis sinnamaani, et ma ei hoolinud enam millestki. Mind ei huvitanud karjäär, kool, tavapärased tegevused, tahtsin rohkemat, armastust, elada südamest ja vabalt. Elu, sellisena nagu ta oli, ei pakkunud midagi. Lasin kõigest lahti.
Sel õhtul varisesid mu sisemised seinad kokku ja paremini polekski saanud minna. Sain võimaluse kõik uuesti üles ehitada. Tabasin end mõtlemast miks ma siin olen? Mis on minu elu ülesanne?
Enne seda teekonda olin just kohanud oma tulevast abikaasat Taavit. Temata oleks terve kogemus hoopis teist värvi.

Otsisin selgitust, miks ma nutsin, ei saanud magada, olin huvitu. Tegin läbi kõikvõimalikud testid ja analüüsid ning mulle kinnitati, et kõik on korras, ma kujutan seda kõike ette. Aga polnud ju korras, ei kujutanud ette! Kui oma probleemist mõnele tohtrile rääkisin otsis ta noogutades välja retseptilehe. Keeldusin tuimestavatest antidepressantidest. Selline ajuvaba käitumine süvendas uudishimu mõista, mis toimub. Teadsin, et peab olema mingi parem lähenemine.

Hakkasin ennast märkama ning taipasin, et minus olevad tõed ja harjumused polnud minu omad. Olin programmeeritud neid tahtma, olin mingis voolus. Teadsin, et ükski materiaalne asi polnud täitnud tühimikku minu sees – ka Louis Vuittoni kott mitte :). Pigem mida suurem ja kallim asi, seda sügavamaks muutus tühjus.

Restart sai alguse toidust
Alustuseks otsustasin keha puhastada. Loobusin kuuks ajaks lihast, piimast, munast ja kõigest, kus gluteen ning sõin palju värsket. Kolm korda nädalas käisin kodu lähedal pargis jooksmas.
Esimesed kaks nädalat hoidsin hambad ristis ja kannatasin selle kõik ära. Õudne! Aga siis käis mingi klõps. Kuigi vanad isud polnud täiesti kadunud, märkasin, et mul on suurem tahtmine hoopis teise toidu järele, et taimne ja värske tõesti maitseb mulle. Liigsed kilod sulasid, nahk läks ilusaks, polnud mingeid seedevaevusi ja jaksasin kiires tempos joosta pargis pikki ringe. Mis kõige imelikum – isegi nautisin seda.

Kuu möödudes olin muutunud inimene ning taimsest toidust vaimustuses. Milline kergus ja selgus! Füüsiliselt polnud ma ennast ammu nii hästi tundunud, ka silmanägemine taastus ning mõte liikus kiiremini, kaugemale ja selgemalt.
Hirmust, harjumusest ja sotsiaalsest survest läksin tagasi loomsele toidule. Aeg-ajalt märkasin ennast taimset ja elusat toitu soovimas, puhastuskuuri tegin edaspidi kaks korda aastas.

Kellele iganes oma vaimustusest rääkisin, sain tagasi põhjused, miks inimene peab sööma liha-piima-mune. Põhiliselt aeti asju hirmu peal – „kui sa ei söö, siis…“.

Sõnumitooja
Aastaid hiljem õnnistati meid pojaga. Kui ta kahe aastaselt jälle seedesüsteemi nakkusse haigestus, teadsin, et nüüd on aeg muutusteks. Olime siis klassikalisel tavatoidul liha-piima-nisuga.
Teine beebi kõhus kasvamas lamasin oma pisikese poja kõrval ja vaatasin tema palavikus keha endal silmad pisaratest udused. Ma ei nutnud niivõrd selle pärast, et ta on haige. Nutsin, sest olin lasknud sellel juhtuda, ma ju teadsin, mis on parem, aga uskusin ikkagi teisi. Nutsin, sest mu pisike poeg oli see, kes pidi kannatama, et mina leiaksin endas jõudu edasi minna.
Nutsin oma nutud ära ja asusin uurima toitumise seost haigustega. Pillasin küsimusi arstidele ja igaühele, kes mulle dogmaatilisi tõdesid kordasid. Üllatuseks nägin, et need inimesed ei oska kõike lahti seletada ega ole kursis teadusmaailma kinnitustega taimse toidu kasulikkusest. Tellisin raamatuid ja e-kursuseid, osalesin konverentsidel ja kokkusaamistel ning suhtlesin välismaistes foorumites.

Minus kasvas uudishimu inimkeha anatoomia vastu, huvitusin inimese suhtest maailmaga, psühholoogiast, bioloogiast, meditatsioonist, vabaõppest, aga ka keskkonnast, plastiku ja elektromagnetväljade mõjust, põllumajandusest, loomade olukorrast, füüsikast ja keemiast. Mida rohkem uurisin, seda rohkem tahtsin teada. See on mind tänaseks toonud toitumisnõustaja ja treeneri õpinguteni. Ma nii naudin seda kõditavat tunnet kuklas, kui saan vaadata klassikalisele asjale teise nurga alt või leian mingi uue seose.

Hirm tühjuse ees
Kahtlemata pole mina esimene või viimane, kes püüdis täita sisemist tühjust väliste vahenditega. Hirm tühjuse ees on laialt levinud ja seda täidetakse tavaliselt asjade ja toiduga. Praetud ja rasvased söögid on need, mis annavad kõhus „täis“ tunde, katavad ja lohutavad sisemist hirmu, üksindust, armastuse puudumist. Negatiivsed emotsioonid toovad kaasa söögiisu tõusu – tahaks ennast kuidagi lohutada, midagi head pakkuda.
Pidin endas laiutavale tühjusele vastu seisma. Keha oli nii selge, et kõik emotsioonid voogasid tugevalt läbi ja ma ei tahtnud enam tuimestada, ummistada. Ka vastutus oma kahe lapse ees on minu jaoks tugevaks motivaatoriks.

Mida rohkem taimetoitu ja keskkonnaoludesse süüvisin, seda enam teadsin, et see ongi minu tee. Mulle meeldib väga ütlus, et elus toit pole millegi alustamine, vaid paljude asjade lõpetamine.
Tänaseks oleme perega kolmandat aastat täistaimsel toidul, enamuses elus toidul. Alguses oli raske, sest mul oli tugev süütunne: polnud piisavalt teadmisi oma uuest elust, samas tundsin end halvasti, et üldse kunagi looma söömise jama uskusin.

Julgus end usaldada
Kuid sellest hirmust ja süüst oli midagi muud palju tähtsam. Keegi ei pea surema, et mina saaks elada. Ja see sai määravaks, et egost mööda minna. Avastasin endas julguse seista sisemiste uskumuste eest ja neid usaldada. Eneses julguse leidmine on nagu armumine, see on kõikehõlmav. Mind inspireerisid inimesed, kes kaitsesid kindlalt inimeste ja loomade õigust elada puutumatult ning vabalt. Muutuse tegid läbi ka suhted abikaasa, sõprade ja perega.

Mõistsin selle kogemuse vajadust oma teekonnal alles aastaid hiljem, kui märkasin elu vaimustavat süsteemsust – see oli imeline nagu lähedalt pildistatud lumehelves.

Minus tärkas sügav armastus ja usaldus kõige loodu vastu. Tänaseni kannab mind tänutunne, et mulle on antud nii võimas õpetus, kaks pisikest õpetajat ja armastus.
See oli üheksa aastat tagasi, kui ma seal voodil kokku varisesin, siiski tunnen, et olen alles rännaku alguses.

Midagi pole nii hullusti, et seda muuta ei saa. Meil on veel aega. Ja mina kasutan oma aega selleks, et hirmu maha võtta ja inspireerida. Sest julgus on sama nakkav kui hirm.