Välismaal ammu teada olnud probleem avastati nüüd ka meie kodu ukse taga – reoveejaamad ei suuda keemiat kinni püüda ning enamus sellest jõuab Läänemerre ning sealsetesse elanikesse.

Postimees avaldad põhjaliku artikli Läänemeres toimuvast:

Kolmandik igast neelatud ravimitabletist läheb tualetis allavett. Kuna reoveejaamad ei püüa peent tehiskeemiat kinni, jõuab igal aastal Läänemerre kuni 2200 tonni ravimijääke. Probleemile leidub lahendus, kuid see tähendaks hüppelist tõusu vee hinnas.

Eesti üks suuremaid heitveetorusid läheb Läänemerre Kopli poolsaare tipust. See lõpeb kolm kilomeetrit kaldast eemal merepõhjas ja väljutab kogu Tallinna heitvee, mis eelnevalt Paljassaare reoveejaamas normi piires ära puhastatud. Eesti peale kokku on selliseid mereäärseid torusid 25, kogu Läänemeres aga sadu. Nüüd kummitab neid kõiki täiesti uus probleem.

Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon HELCOM kogus kahe aastaga kokku andmed 47 600 proovivõtupunktist maismaal ja 4600 individuaalsest andmepunktist Läänemeres, et tuvastada, kas ja millised ravimid jõuavad puhastusjaamadesse ning sealt keskkonda.

Üllatuslikult avastati 167 ravimi hulgast, et kõige rohkem leidub Läänemeres epilepsia ravimi toimeainet primidooni.

Arvestatavas koguses on jääke ka ravimitest, mis mõeldud südame-veresoonkonna, kesknärvisüsteemi haiguste ja põletike raviks, sealhulgas tuntud valuvaigistid diklofenak ja paratsetamool. Mõni kemikaal on juba jõudnud mereelustikku, näiteks sinisesse rannakarpi, ahvenasse ja turska.

Varem ei osatud mõõta

Vahetult Läänemere kallastel elab kokku 21 miljonit inimest. 30–90 protsenti suu kaudu manustatavast ravimidoosist väljutab inimene aktiivsena uriini kaudu.

Peamiselt jõuavadki need merevette rannikuäärsete munitsipaalreoveepuhastusjaamade heitvetega – just sellistest, nagu Paljassaares, Pärnus, Helsingis, Peterburis või Stockholmis. Mida lähemal mõõtmiskohale on suurlinn või suurhaigla, seda kõrgem kontsentratsioon.

«Kõige problemaatilisemad on just ravimite metaboliidid ehk vaheühendid. Ravimid jagunevad organismis vaheühenditeks ning satuvad väljaheidetega kanalisatsiooni ja keskkonda. Mis edasi saab, ei tea mitte keegi,» selgitas ta.

Teadlased on ühte meelt selles, et kõige muret tekitavamad on merevees rasestumisvastased vahendid ja valuvaigisti diklofenak.

Näiteks Londonis elavatel meestel on tuvastatud viljakusprobleeme, kuna Thamesi jões olev naissuguhormoonide ehk östrogeeni doos jõuab sealt joogivee kaudu meestesse. Isegi kui Läänemere teatud paigus leiduks hormoonravimite jääke, ei pea Eestis joogivee pärast muret tundma: Läänemere vesi põhjaveega ühenduses ei ole.

Probleem on selles, et praegused meetodid suudavad kinni püüda üksnes üheksa ravimijääki 118st.

“Nii spetsiifilisi näitajaid nagu ravimijäägid neis proovides ei hinnata. Valdkond on arenev ja küllaltki uus, seetõttu on veel raske öelda, missugune tehnoloogia ja kui tõhusaks selle küsimuse lahendamisel osutuks,” ütleb Eliis Vennik, ASi Tallinna Vesi pressiesindaja.

 

Kogu artikkel leitav siit.