1. novembril esitleb vegan laste raamatut Eestis elav soomlanna Anniina Ljokkoi. Raamatus on jutte arstide ja toitumisnõustajatega ning Anniina ütleb asju välja kaasahaarava sõnakasutusega. Siin kirjutab Anniina oma vaate vegan rasedusest.

Rasedaks saamine on tõehetk, mil viimati selgub, et söömine ja toitude valimine pole mitte ainult oma asi – järsku saab sellest ka elukaaslase asi, ämma asi ning nõuandla personali asi. Kõik tunnevad huvi titeootel emme enesetunde ja toitumise vastu, nagu pärimiste ja nõuannete sajust saab järeldada, ning kõik soovivad ainult head. Kõige tähtsam on mõistagi see, et ema toiduvalik on nüüdseks ka selle väikese imeolendi asi, kes nabanööri ja lootevee kaudu naudib täpselt samu maitseid ja toitaineid nagu emagi.

Rasedusaeg muudab paljusid asju ema elus ning eriti esimesel korral võib see hämmingusse viia: isu tekib ja kaob, keha saadab imelikke sõnumeid ning meeleolu kõigub. Paljud asjad paistavad varasemaga võrreldes uue nurga alt. Mõnede jaoks tähendab see ka ajutist hüvastijättu veganlusega: ümbritsevate lähedaste hoiatused, kuidas taimetoitlusega võib arenevale lapsele eluaegse ajukahjustuse tekitada, hakkavad järsku kõlama loogilisena.

Mure kõhus kasvava elu pärast võib mõnel hetkel paisuda nii suureks, et osaline naasmine tuttavate loomsete toitude juurde tundub turvaline – igaks juhuks.

Või siis käsib seesama hääl, mis kutsub õgima terve pakenditäie jäätist korraga, süüa ka praemune ja lõhesalatit. Väikesed kõrvalepõiked oma tavalisest toiduvalikust on tavalised eriti värskele veganile. See võib tuleneda muutunud isust, aga ka lõpmatust väsimuse ja kurnatuse tundest, mida emmed põevad eriti raseduse alg- ja lõppfaasis.

Teistele mõjub rasedus aga hoopis vastupidi: Kui varem tekitas loomsete produktide nägemine ainult kerget vastikustunnet ja moraalset ärritust, siis nüüd paneb nende lõhn jooksma vetsupotile. Rasedana läheb haistmismeel tugevamaks ning varem vastuvõetavad lõhnad ümberringi muutuvad talumatuks. Iivelduse all kannatajale võib näiteks külmkapiukse avamine, poeskäimine või rahvast täis bussiga sõitmine osutuda suureks katsumuseks. Rasedusega kaasneb ka instinktiivne, sügavalt seljaajust tulev vastumeelsus kõige musta ja hõlpsasti halvaks mineva vastu. Näiteks eilse päeva salat või toiduplekk taldrikul võivad ajada oksele. Proovi siis aga pakkuda midagi loomset…

Rasedus ja lapsevanemaks saamine muudavad ka emotsioone. Varem pigem haruldased või leebemad tunded võivad nüüd järsku pinnale kerkida ja tugevneda. Hormoonid valmistavad tulevast ema ette ning äratavad kaitseinstinkti.

Mõni vegan on rääkinud, kuidas keha muutused raseduse ajal ja emaks saamine on toonud kaasa samastumise samas olukorras olevate loomadega. Sel juhul võib näiteks mõttepilt poegimissulgu vangistatud emisest tekitada otsest raevu. Hirm oma lapse kaotamise ees tundub konkreetne ning võib süvendada empaatiat nende emiste ja põrsaste vastu, keda loomatööstus üksteisest eraldab või keda muidu koheldakse inetult.

Tugevnenud tunded haakuvad kõige kergemini tuttavate teemadega ning raevunud ematiigriks muutunud vegan võib suunata oma tegutsemisjõu ja agressiivsuse loomade õiguste kaitsele. Andke aga teed!

Eks normaalne ole ka see, kui rasedus ei mõjuta ei isu ega ka emotsioone eriti radikaalselt. Hormoonide tegutsemine kehas ning reageerimine muudatustele on individuaalne ning mõne jaoks tähendab see oluliselt nõrgemat tormipuhangut. Rasedusega kaasnev väsimus, väikesed vaevused ja samas ka rõõm uue lehe pöördumise üle elus, beebitarvete soetamine ning kasvatuskäsiraamatute lugemine võivad haarata tulevaste vanemate terve tähelepanu nii, et veganlusega seotud küsimustele ei jäägi eriti aega ja kõik läheb edasi nagu ikka. Paljude jaoks on veganlus ka juba iseenesestmõistetav osa elust, mitte midagi erilist.

Anniina raamatuesitlus toimub 1. novembril kell 18 Viru Keskuse Rahva Raamatus.