Veits diibim päevaluule:

Nagu hange takerdunud külmunud jalad
Seisatan ja katsun liigutada
End vabastada püüdes pisaraid valan
Tahan tõsuta, tahan tiibu ringutada.

See on vist südamest, ta dikteerib mu kulgu
Kas rooman, jooksen, hõljun või lendan
Ja täna olen takerdunud eilse ulgu
Sealt hangest ma leidsin iseenda

Ma olen juba surnud, olen kadunud ja tõusnud
Mitu korda surnud ja tagasi tulnud
See on puhas tahe, et olen elu tagasi nõudnud
Olen verine, murtud ja tundmatuseni muutund

Sellest hangest üksi on vähe, ma tean
On veel palju, kõik mered, kivid, augud ja kaljud
Enne elu valisin, et ennast sellest läbi vean
Et kriiskav valgus poleks pimeduses nii valju

Tulla tagasi ellu ainult nii, kuidas sina saad
Luua kõik algusest uuesti
See annab palju tühja maad
Annab oskuse ja usu armastada suuresti

Jätta maha kõik eilsed surmad, ülestõusud, kaosed
Iga korraga koondub möödunud elude vägi
Kuid ometi neid kaasas kandes tean, et
Seal hanges, kõigest loobununa, tõeliselt oma hinge nägin

Iga raskus, ma valisin selle ise, ja keelduda saan samuti
Kuid tunda valikutes oma väge
See tunne viib sügava eluni
Ja hinge valguse sädemes puhub tugev tuli
Südame purjeid edasi

/ Liisa-Indra