Kuigi minust oli saanud täistaimetoitlane, avastasin, et see veel ei tähenda, et oleksin vegan. Täistaimne toitumine ja veganism pole üks ja sama. Veganism on nimelt elustiil.

Sõnad „veganism“ ja „vegetaarlane“ tulevad ladinakeelsest sõnast vegetus, mis tähendab „elujõuline“, „ergas“, „tugev“. Veganism on maailmavaade, mis peale üldise kaastunde ja taaskasutuse hõlmab ka nahast toodete, plasti, GMOde, elektromagnetsaaste ning igasuguse vägivaldse käitumise vähendamist. See lai maailmavaade haarab kaastundliku suhtumise kõikidesse elusolenditesse ja õigupoolest võiks öelda, et veganism on filosoofia.

Mina alustasin oma teekonda veganluseni toitumisest, aga paljud jõuavad selleni hoopis loomaarmastuse või keskkonnast hoolimise kaudu. Ometi on need teemad kõik omavahel põimunud. Näiteks kui olin kindel taimetoidu tervistavas mõjus, hakkas mulle ühel hetkel tunduma väga silmakirjalik keerata pannil kotletti ja öelda, et ma armastan loomi. Tahtsin teada rohkem loomapidamise tingimustest ja põllumajanduse mõjust. Üks asi viis teiseni ning loomade juurest jõudsin edasi keskkonnateemadeni.

Peale loomse toidu hoiduvad veganid ka nahast toodetest, siidist, villast (kui tuttav lammas pole seda lahkelt loovutanud), loomadel testitud keemiast ja ravimitest, ka geneetiliselt muundatud organismidest ning nii inimese- kui loomarakkudel toodetud vaktsiinidest ja muudest taolistest toodetest. Hoidutakse ka looduse saastamisest ning seega tarbib üks vegan võimalikult vähe plasti, on teadlik elektromagnetsaastest jne – see nimekiri on pikk. Miks? Sest veganlus tähendab kaastundlikku ja armastavat suhtumist nii loodusesse, loomadesse kui ka inimestesse, alustades laste kasvatamisest kuni selleni, et vegan on maailmakodanik, mitte ühe riigi patrioot. Ta usub, et igaüks väärib, austust, armastust ja vabadust ning seda hoolimata soost, vanusest, liigist või nahavärvist.

Oma kodus juba olemasolevatest mitteveganlikest asjadest jätsin osa alles, osa kinkisin ära ja näiteks uusi nahktooteid ma enam ei osta. Tundus, et parim, mis ma oma nahkkinnastega teha saan, on need ribadeks kanda, nii on selle sea elu kuidagi asja ette läinud. Ja uued kindad teeb vanaema näiteks bambuslõngast.

Loomade söömine ja keskkond
Lisaks tervisele leidsin, et mind puudutavad veel kaks teemat: põllumajandusloomade olukord ja meie maakera looduse seisund. Maailm pole ülerahvastatud, vaid ületarbimisel. ÜRO andmeil on kariloomi kolm korda rohkem kui inimesi ja nende jaoks kasvatatav sööt haarab enda alla suure osa põllumajanduslikku maad, mida võiks kasutada inimestele toiduviljade kasvatamiseks. Seejuures tuleb põllumajandusloomadest rohkem kasvuhoonegaase kui kõikidest lennukitest, rongidest, autodest ja laevadest kokku.
Ma olin tõepoolest šokeeritud, kui sain teada, palju kulub liha tootmiseks vett, elektrit ning sööta! Poole kilo liha saamiseks kulub umbes kuus kilo teravilja. Ma säästan rohkem vett, kui jätan söömata poolekilose lihatüki, kui et loobun mitmeks kuuks duši all käimisest. Näiteks Ameerika Ühendriikides kulub pool kasutatavast veest põllumajandusloomadele neile läheb 80% müüdavatest antibiootikumidest.

Pinnasesse imbunud väetise ja mürkide jäägid jõuavad põhjavette ning sealtkaudu ka meredesse. Imestusega avastasin, et maailma meredes on seetõttu laienemas surnud tsoonid, kus vee alumises kihis on väga madal või täiesti puuduv hapnikutase. Surnud tsoonide levimine võtab ära paljude liikide elukoha. Maailma Looduse Fondi hinnangul on Läänemeres Lätist suurem surnud tsoon. Kokku on neid maailma meredes veerand miljonit ruutkilomeetrit ja tuleb aina juurde! Lisaks hulbivad mööda ookeane prügisaared, kust leiab ligaseid silte ja pakendeid 1950. aastatest. Ma ei teadnud seda. Arvasin, et ookean on kireva eluga mereelukaid täis rõõmus koht. Aga see on täis plasti ja mürke ning seal peetakse veriseid jahte viimastele ellujäänud isenditele.

Seoses ülerahvastatuse dilemmaga tuli mu armas abikaasa Taavi huvitavale mõttele. Kui seitse miljardit inimest paigutada seisma nii, et igaüks oleks üheruutmeetrisel pinnal, siis me mahuks Harjumaa ja Läänemaa suurusele alale! Paigutades inimesed perekonniti nii, et neil oleks oma puuviljaaed või suisa kogukonnaaed, poleks mingit ülerahvastatuse probleemi. Paneb asjad teise perspektiivi, mis?

Plast ja elektromagnetväljad
Plast hakkas mulle eriti silma siis, kui sündis meie esimene laps. Arvestades, et plastist lekib kõiksugu „põnevaid” aineid, tundus kuidagi imelik, et lastele antakse närimiseks plastmassi ja muul ajal lükatakse lutt suhu. Otsustasime sellest loobuda ja pakkuda närimiseks jahedat kõva juurvilja, näiteks porgandit või kaalikat.

Nagu tavaliseks peetakse, nii olid ka meil prügikotid. Üks olmeprügiks, üks paberi kogumiseks ja üks plastprügiks. Pärast filmi „Plastic Planet“ vaatamist tegi Taavi ettepaneku osta suur kaanega plekkämber. Nii kasutame aastas olmeprügikottide arvelt 52 kilekotti vähem. Plast- ja metallprügikilekotte hakkasime taaskasutama ning väldime plastpudeleid, -karpe ja -korke nii palju, kui saame. Lisaks biolagunevad mähkmed ja klaasist või savist sööginõud.

Nii lihtsad muutused tõid kaasa kaugeleulatuva mõju: aastas viskasime ära üle 100 kilekoti vähem, siia juurde muud plastpakendid. Võttes arvesse, et üks õhukesest kilest kilekott laguneb looduses 20 aastat, plastist joogitopsid 50 aastat, plastpudelid ja mähkmed 450 aastat, muudab meie pere väike samm väga palju.

Ka elektromagnetkiirgus võiks saaste alla käia. Juba ammu avastasin, et mul hakkab pikalt mobiiltelefoniga rääkides pea ja kõrv valutama. See viis mind elektromagnetväljade uurimisele. Elektromagnetväljad on ohtlikud, kuna need mõjutavad keha rakutasandil, segades DNA parandamise ja taastumise protsesse.

Otsustasime, et kuigi teistel majaelanikel on juhtmeta internet, levib see meile ainult osaliselt ja omalt poolt me lisavälja ei loo. Nii et internet on meil juhtmega. Ka kõik mobiilsed masinad panime kodus ühte nurka. Tundub loogiline, et ööseks võiks enamus tubades elektrivoolu lihtsalt välja lülitada.

Mobiiltelefonide ohutus ja maksimumkiirgus arvestatakse mulaažil, mis on valmistatud 10 000 Ameerika sõjaväelase pea järgi. On ju loogiline, et ühel sõjaväelasel on kolju palju paksem kui väikesel lapsel või naisel! Uutel nutitelefonidel on suisa manuaali kirjutatud, et neid ei tohigi keha vastas hoida – seega ka pea vastas. Miks sellest ei räägita? Ses osas on täiesti õigustatud küsimus: mis juhtub, kui laseme ennast ja oma lapsi 24 tundi päevas üle kere kiiritada?

Tuleb tunnistada, et mind kergelt häirib küll, et ilmselgelt oleme inimkonnana osa eksperimendist. Toidulisaaineid hakati esimesena kasutama 60ndatel, mobiilside, õhus leviv internet ning geneetiline muundamine on olnud kasutusel ainult paarkümmend aastat, plastik alla saja aasta… See nimekiri jätkub.

Tunnen vastutust ses osas midagi teha. Nii et ma olen siis vegan – tundub vähim, mis ma teha saan.