Klassikaline Aasia köögiviljavokk pähklite ja seentega
Suure Aasia toidu sõbrana meeldib mulle väga, et sealne köök on täis vaimustavalt maitsvaid taimseid toite. Siin üks lemmik. Lihtne, kiirelt valmiv ja maitsev.
Retsept 6le:
4 porgandit, puhastatud ja juurviljakoorijaga ribadeks lõigatud
2 väikest suvikõrvitsat, poolitatud ja jämedateks viiludeks lõigutud (1-1,5cm)
4 eri värvi paprikat, puhastatud ja peenikesteks ribadeks lõigatud
4 peotäit šampinjone (või muid seeni), hakitud
3 peotäit India pähkleid, väiksemaks hakitud
3 küüslauguküünt
2 cm ingverit
1 cm kollajuurt (turmeric, müügil nt Biomarketis, maitselt nagu kõrvits+ingver)
maitse järgi hakitud tšillit
5 spl tamari kastet (sojakaste, mis on kergelt kuumutatud ja gluteenivaba)
veidi õli vokkimiseks
paar peotäit seesamiseemneid kaunistuseks
Tegemine:
1. Pane pruun riis hakkama, sellega läheb kõige kauem.
2. Haki ingver ja küüslauk peeneks, lõika maitse järgi tšillit (või kasuta kuivatatud tšillit nagu mina).
3. Kuumuta vokkpann vmt maksimaalkuumusel (mul pole panni kodus, nii et kasutasin hoopis suurt kastrulit), lisa väheke õli ja lase paar sekundi soojeneda.
4. Lisa küüslauk, siis ingver ja tšilli. Kuumuta 20 sekundit pidevalt segades.
5. Lisa porgandiviilud, sega 1 minut.
6. Lisa paprikad, suvikõrvitsad, seened ja pähklid ning voki pidevalt segades veel 2 minutit.
7. Sega juurde tamari kaste, peeneks hakitud kollajuur ja nt cayenne´i pipar, kui soovid eriti vürtsikat. Sega läbi, tõsta tulelt ja serveeri kohe. Kuna toit on soe, siis see “küpseb” veel edasi, nii et oluline on see kuumalt maha tõsta.
Viljad peaksid olema veel krõmpsud, aga soojad ja kergelt vürtsikad. Kui tundub, et tahaks kastet lisaks, siis sobib hästi tavaline tomatipasta (isetehtud v klaaspudelis), sest köögiviljad ise on väga maitsekad.
Serveeri pruuni riisi, ruccola salati ja peterselliga, kaunista seesamiseemnetega.
Suur tänu retsepte jagamast. See Aasiapärane roog sai väga maitsev, kindlasti läheb kordusse!
Marlen
:)
Kuidas siis ikkagi on, kuumutad kõik toorained läbi…tapad toidu täiesti ära? Kui palju kuumutatud toidust (wokitud mille temp on 200+ õiges Aasia köögis) siis vitamiine, mineraale süsivesikuid jne alles jääb?
Ometigi saab sellest ju kõhu täis, aga kas see tähendab siis seda, et pm söömegi lihtsalt selleks, et kõht ja isu täis saada, aga antud toidukorrast kehale midagi kauliku ei saagi?
On kuskil uuritud teaduslikult ja tehtud kindlaks mitu % kõigest heast kuumutamisel kaob ja siinkohal pean just silmas juurvilju, nagu antud toidus.
Ma küsin lihtsalt sellepärast, et olen taimetoitlane ja isegi pooleldi toortoitlane olnud nüüd nädala (väga vähe). Väga palju targemaks sain just siin. Suured tänud sulle Liisa-Indra, see on väga tore, et selline lehekülg eksisteerib ja olen teile südamest tänulik.
Üks näide veel siia juurde: Toitun pool aastat perfektselt taimetoitlasena, söön kõike mida kehal vaja, seal hulgas ka superfoodi, alustan hommikut puuviljasalati ja pähklite ja seemnetega, lõunaks söön suure salati erinevatest juurviljadest ja köögivlijadest avakaadoga. Õhtuks teen riisinuudleid, riisi, quinoad vms iganes, wokin sinna juurde ntks punast sinulat ja päikesekuivatatud tomateid küüslauguga, söön ka midagi värsket.
Kas minu tervis ja keha saab kõik vajaliku kätte…küsimus on suunatud just sinna, et kas köögiviljade wokkimine tapab ikka kõik olulise(mitu % kuumutatud toidust mulle toiteväärtust annab)?
Te võrdlesite liha ja inimest…et kui panna meid ahju siis me sureme. Ometigi on liha ning juur- ja köögiviljad täiesti teistsuguse ehitusega. Sooviksin lihtsalt huvist teada, kui palju % tänu kuumutamisele toidu kvaliteedist ja toiteväärtustest langeb ja kui kahjulik see siis ikkagi kehale on. Väga pikk jutt tuli:D
Tere Jürgen.
Teaduslikult on tänapäeval vist kõike juba uuritud. :) Vaata PubMed lehte ja pane sinna otsingusse nt “cooking damage”, “high heat/temperature damage/impact” jne.
Siin mõned: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/26787969, http://hippocratesinst.org/raw-food-studies, http://www.pcrm.org/health/cancer-resources/ask/ask-the-expert-cooking-foods
Aga wokiga küpsetamist vaatan ma nii: juurvili visatakse kuumale pannile lühikeseks ajaks. Selle ajaga krõbeneb väline külg, kuid seest jääb juurvili krõpsuks, vähemalt nii on woki põhimõte. Ja seal Tais nad tihti ju küpsetavad otse tulel ning koorimata juurvilju. See tähendab, et pealmine kiht kõrbeb veits, kuid sellest saab sisemusele kaitse ja seest jääb krõmpsuks, ehk et sealt väga ei kao.
Nii on wokkimine parem kui tavaline praadimine, ahjus küpsetamine jne. Arvan ma. :)
Energeetiliselt on ka huvitav mõelda, kuidas looduslähedase elu puhul me ju kasutame stiihiaid ja oleme palju rohkem Maaga kontaktis, mis omakorda mõjutab molekulaarsel tasandil seedimist ja saadavaid toitaineid – maa, vesi, tuli, õhk… Tule energia on ka päikesel, et ei pea toitu tulle viskama. :)
Seedimisel omandame alati mingi protsendi toitainetest, st 100% omandamist tavaliselt pole. Seda räägiti Cornellis. Seepärast ei pea ka muretsema, et pinnases on vähem mineraale ja nüüd ei saagi midagi taimest kätte. Saab ikka. Ja miks mineraalid kaovad, sellele peab ka mõtlema ja vastavalt tegutsema (elustiili valikud), kuid me saame ka sellisest toidust piisavalt. :)
Toortoidu ja üldse toidu söömisel on oluline närimine, süljega segamine, ka rahulikult söömine, mis emotsioonid jne jne – aga seda sa kõike juba tead, ma olen kindel! :)
Aitähh sulle, tänan väga:)