Sa tunned sügavalt. Vahel on see valus ja lõikav. Teinekord sa lendad kõrgel ja paljud ei jõua sulle järgigi. Aga sa tunned sügavalt.

Olgu see armastus.
Olgu see kannatus.
Sa tunned seda enda sees suurelt ja laialt ning see võib su üdini vallutada.

Vahel sa isegi lased sel ennast vallutada, sest sa tunned ennast elusana. Ja nii ongi. Sa tead, et kui sa lased endal tunda, siis sa oled elus.
Olgu see kannatus ja valu või armastus ja rõõm. Sa suudad langeda põrgusse ja tõusta sealt tiivulisena nagu fööniks.
Sest selline sa oled.

Kas sa peaksid tahtma olla vahepeal? Tasakaalus ja neutraalne?
Sa võiksid seda tunnet teada, jah. Et mis tunne on olla tasakaalus ja neutraalne. Kus kohas selline koht sinu sees, sinu jaoks asub.
Aga sa ei pea seal kogu aeg olema.
Sa võid nautida kõiki värve enda sees, keerelda karussellil, pöörelda ja hõljuda elu virvarris.
Ja kui sa ühel hetkel tunned, et pea käib ringi, süda läheb pahaks, enam ei jaksa, tundeid on liiga palju, teistele kaasa tundmist on liiga palju, see kõik ei mahu enam su sisse ära, siis… Siis lase kõik lahti, kuku vabalt maha, sest sa oled alati kaitstud.

Lase endal lihtsalt olla nagu sa oled ja sa oled alati kaitstud.
Usu ennast sellisena nagu sa oled.
Tunne ennast sellisena nagu sa oled.
Sa pole ideaalne nende standardite järgi, mis sa endale mõistusega paned. Aga sa oled ideaalne oma avatud südamega. Igaüks, kes elab avatud südamega näeb – sa oled ideaalne.

Sa oled üks väega, mis sind on loonud. Selle sama väega, mis lõi sinu õed ja vennad siin Maal. Aga sul on ka hingesugulasi ja kaitsvaid ning toetavaid olendeid mujalt. Ning nemad on sinuga samuti kogu aeg.

Siin polegi vaja loogiliselt mõelda. Siin on vaja loogiliselt tunda. Kõik küsimused ja vastused on su sees. See on nii pagana klišee, aga no nii on. Kui juhtub midagi traagilist, siis samal ajal, kui see juhtub, on juba maailmas olemas ka lahendus.

Kui sa tunned sügavalt, siis sa oled selleks valmis.
Las see lõhub sind. See lõhub ainult selle osa, mis tegelikult polegi sina, mida sul pole vaja ja mis hoiab sind kinni.
Lase emotsioonidel endast üle ja läbi voolata. Las lainetab nii, et süda rinnus valutab ja pisarad murravad omale silmadest tee su põskedele.
Liiguta ennast sellega kaasa, su valul on rütm. Kõiguta ennast. Tunne seda valu. Mine oma valu sisse. See on sinu valu, kaos, puhas kaos – aga samas, vaata ka kui imeline. Sina lõid ta. See on sinu valu ja ta on siin sinu jaoks.
Mis ta sulle ütleb? Mida ta paneb sind tundma?
Sukeldu sinna sügavale valu sisse ja too sõnum pinnale.

Naerata, armasta seda. Ja valu sulab sinusse kõige sellega, millega ta esile kutsuti – teadmistega sügavalt sinu seest.
Sest sina, sa oled sügav!

Oled sa kuulnud võrdlust metsikute taimede ja kultuurtaimede vahel?
Kultuurtaimedel on õrnemad juured, mis ei süüvi kuigi sügavale. Selliseid taimi tuleb poputada, hoida ja kaitsta, sest omapäi saavad nad karmides tingimustes hukka.
Aga metsikud taimed, umbrohi, need on võimsad. Metsiku taime juured on tugevad ja need suudavad pinnast läbistada, et jõuda sügavale maa sisse. Sellised taimed on tugevad. Ja sellised taimed aitavad ka teisi enda kõrval, sest neil on võime tuua sealt sügavalt üles aineid, mida teised vajavad, aga ise ei suuda tuua. Samuti loovad nad teed olenditele rändamaks sügavalt maa seest maa pinnale või vastupidi.

Sa oled metsik taim!
Sa tundsid selle ära kohe, kui sa seda lugesid.
Kui sa tunned sügavalt, siis see metsik ja tugev taim, see oled sina.

See, mida sa tunned pole vajalik ainult sinule, seda on vaja ka teistele. Sest palju on sinu ümber neid, kes on unustanud tundmise, kaasa-tundmise, koos-tundmise. Ja sina tood seda esile.
Sa oled hädavajalik. Eluks vajalik.
Ära kao.
Tunne.
Tunne sügavalt, valusalt.
Kannata, valuta.
Armasta, lenda.
Rõõmusta, naerata.
Ole segaduses. Ole tundeta. Ole tuim.
Lihtsalt ole.
Ole sina.

Mida rohkem sa seda teed, seda rutem avastad, et sa juhid oma kogemusi. See, mida sa oma elus koged, tunned, pole juhus. See on sinu otsus ja valik.
Isegi, kui sa sellest kohe aru ei saa. Siis tegelikult sa tead seda. Kui sa midagi tunned, siis sul on vaja seda tunda, sind ümbritsevatel inimestel on vaja, et sa nii tunneks. Sa oled selleks valmis.

Sa ei pea juurdlema.
Aga sa võiksid proovida olla avatud südamega. Lihtsalt mõtle oma südame piirkonnale ja kujuta, et seal on avar, suur valgus, hea tunne, puhas armastus. Mõtle, mille üle sa elus tänulik oled ja siis hoia seda sooja tunnet, mis rinnus tekib.

Sul pole piire. Ei peagi olema.
Sa oled piiritu.
Oled alati olnud.
Sul on piirid, sest sa soovisid neid kogeda. Aga kui sa sellest nüüd aru saad, pole sul piire enam vaja.
Lase ennast vabaks. Luba endal olla.

Sest sa oled alati
Armastuses
Rõõmus
Tervises
Ja rahulolus.

Nüüd on pööripäev ja kuuvarjutus. Kus suunas sa tahad pöörelda? :)

Lahkust & Koos-tunnet!

Liisa-Indra