Kuigi radikaalse kuulsusega, pole vabaõpe tegelikult kuigi äärmuslik. Kes veel saaks paremini lapsega kontakti, kui mitte tema oma vanem! Maailm pole klassiruumis, maailm on iga päev meie ümber.

Aastaid tagasi, kui kodukoolistasin oma poega ja pisitütart, uurisin kodukoolitamise kohta palju materjale läbi ning koostasin oma teadmistest banaanisaarele inspireeriva lehe – vabaõpe.

Esiti on väga oluline eristada kodukooli ja vabaõpet. Kodukool on see, kus lapsel on kooliõpetaja etteantud kava järgi teha ülesanded ja ta teeb neid vanema abiga kodus. Vabaõpe on see, kus vanem suunab last ja vaatab, et kaetud saaksid riiklikus õppekavas olnud teemad, ent ennekõike saab laps järgida õppimisel oma sisetunnet ja inspiratsiooni.

Me oleme siin varieerunud kahe vahel. Poeg on mul Gaia Koolis ja seal on vabaõpe väga toetatud. Tütar on Gustav Adolfi Gümnaasiumis, kus on reeglid rangemad ja õppima peab siiski nii nagu õpetaja ütleb.

Siiski on hea teada, tuntud ülikoolid üle maailma on vabaõppe väärtust tunnustanud. Näiteks USA Ivy League ülikoolid nagu Harvard, Yale, Brown, Princeton, Columbia ning Stanford, Berkeley ja MIT on avalikult välja öelnud, et eelistavad vabaõppe lapsi tavakoolist tulnule!

Kuigi vabaõpe polnud mingi salategevus, sai see 1980. aastatel suurema tähelepanu osaliseks, kui kaks õpetajate perest pärit kitsefarmis koduõppel olnud noormeest kandideerisid Harvardi. Nende sissesaamine sellisesse eliitkooli tõi kaasa tõelise meedia sensatsiooni.

Kui kool institutsioonina eraldab õppimise elust, siis vabaõppel olijad leiavad, et elu ongi õppimine.

Õigustatud küsimused

Miks on klassiruumis paberite täitmine ja tahvli vaatamine parem, kui rannas lainetest rääkimine? Miks lõppeb õppimine kell kolm päeval (ja pärast tunde enam ei õpita)? Miks ei võiks õppida ka nädalavahetustel, õhtutel ja suvel? Miks lapsed koolist viilivad ja tunnevad keskkooli lõppedes vabanemise tunnet? Miks ei võiks kogu õppimine toimuda nii, et inimene õpib nii nagu talle sobib?

Laps õpib kõike, mis elus võib ette tulla, ent läbi võetakse ka riigi poolt kinnitatud teemad. Samas saab ise valida, milliseid õpikuid ja meetodeid kasutada, põhiline on teadmine ja arusaamine. Nii et bioloogiatundi saab näiteks teha metsas, mererannas, botaanikaaias; kirjandust õppida kodu kõige hubasemas raamatunurgas jne. Perega käiakse muuseumites, teatrites, võetakse kursusi, osaletakse sündmustel.

Mõned vabaõppe põhimõtted:
1. Vabaõppel saab laps ise valida, mida ja kuidas ta soovib õppida, koos lepitakse kokku reeglistik. Kuigi pole ametlikku tunniplaani, on tavaliselt kokkuleppeline graafik.
2. Keegi ei ütle, kuidas peab õppima. Pole vaja pähe toppida asjatut infot. Õpilane saab olla loominguline, valmistada projekte, mängida…
3. Pole kooliautoriteeti. Kui laps õpib järgima õpetajat kui autoriteeti, raskendab see tema iseseisva mõtlemise arengut, iseseisvat probleemide lahendamise oskust, ebakindlusega tegelemist. Sellised lapsed tunnevad ennast ka täiskasvanuna turvaliselt, kui neil on keegi autoriteet elu ette märkimas. Vabaõppel olnud laps on oma elu peremees ning on seda ka täiskasvanu eas. Ta suudab paremini kanda vastutust ja reageerida probleemidele, olles palju paremini valmistunud ise hakkama saamiseks.
4. Kõik lapsed ei pea õppima samas rütmis. Nutikamad saavad kiirelt aru ja neil hakkab igav. Kui keegi jääb maha, ei pea ta ennast sellepärast halvasti tundma.
5. Laps saab huvipakkuva teemaga tegeleda seni, kuni huvi on. Koolis peab kella helisedes teise klassi minema ja uue teema ette võtma.
6. Vabalt õppides kogeb laps, et õppimine on kerge ning mis iganes elus ette tuleb, ta tunneb ennast õppides mugavalt.
7. Enesemotivatsioon. Koolis sunnitakse lapsi tegema tööd ja õppima asju, mis neile tihtipeale ei meeldi. See tähendab, et paljud ei õpigi kunagi ennast motiveerima. Vabaõpe pakub ebakindluse ja enesemotivatsiooni osas iga päev õppetunde. Kuigi tuleb ette kehvemaid päevi, annab see kõik eluks olulisi õppetunde, mille keskmes on õppija ise.

Pole mingit põhjust, miks me peaks sotsialiseeruma ainult grupi omavanuste inimestega. Ainult samas vanuses inimeste sotsialiseerumine on kunstlik ja tegelikus elus tuleb seda väga vähe ette.

Samuti räägitakse vabaõppe ja ka kodõppe puhul palju distsipliinist. Ma ei ole üldse nõus, et kodus õppivad lapsed ei õpi distsipliini. Nad ei sõltu koolis oleva võõra inimese arusaamistest ega sealsest autoriteedist, vaid õpivad vanemate suunamisel hoopis midagi palju väärtuslikumat – enesedistsipliini.

Distsipliini puhul on oluline enesedistsipliin, mitte autoriteetide poolt peale surutud raamid. Ka see areneb paremini koduõppel.

Vabaõppel õpib laps,
et hirm on valik ja iseenda elu saab juhtida. Need lapsed õpivad usaldama ennast ja teisi, oskavad hinnata reaalseid valikuid, neil on tavalisest kõrgem emotsionaalne intelligentsus, nad on targad, kirglikud ja uudishimulikud. Samas on nad palju paremini omastanud ka põhiteadmised.
Ülikoolid hindavad neid lapsi, sest nende silmades on see teistmoodi säde, nad tahavad maailma uurida, on valmis ületama raskusi. Intellektuaalne elujõulisus, nagu Stanford seda nimetab.

Vabaõppel olnud laps on laia suhtluskogemusega, sellised pered aga oskavad üksteist tõeliselt kuulata ja tähele panna, suhelda austuse ja armastusega ning toetavad teineteist ideede ja huvide teostamisel.
Nii nagu lastelegi, õpetab see ka vanematele elu usaldama, andes võimaluse kõrvalt vaadata õppimise imelist teekonda.

Rahvusliku Koduõppe Uuringute Instituudi direktor Brian Ray sõnul kinnitab ´99. aastal läbiviidud uuring, et keskmine vabaõppija osaleb nädalas vähemalt viies erinevas koduvälises tegevuses – tantsutunnist, sporditrennist kuni kogukonna teatrini välja.

Ta kogus ka andmeid psühholoogidelt ja haridusteadlastelt, mis kinnitavad, et kodus õppinud lapsed on sotsiaalselt ja emotsionaalselt oma eakaaslastest tervemad. Nad tunnevad ennast täiskasvanutega suheldes mugavamalt ja on enesekindlamad ning kujundavad ennast pigem täiskasvanute kui vanusekaaslaste järgi. See kõik on palju sarnasem viisile, kuidas lapsed läbi aegade on sotsialiseerunud.

Kui see lugu pakkus sulle huvi, siis koostasin sulle vabaõppest toreda loo, mida lugeda.

 

Inspireerivat kodus õppimist!
Liisa-Indra