Avastasin, et mitmekülgne söömine võib hoopis kahjulik olla ning toidu seedimist pärssida. Kuid on mõned universaalsed põhimõtted, mis aitavad igaüht, et keha oleks rakutasandil toidetud ja kõhus hea tunne.

Metsikus looduses söövad loomad väga lihtsalt – üksi metsik loom ei söö toitu sellises variatiivsuses nagu inimene. Ei kujuta ette gorillat, kes endale kümnest komponendist salatit segab või ninasarvikut maitseainetega grillitud köögivilju, tofut ja keedukartulit matsutamas!

Kuidas süüa nii, et keha saaks maksimaalselt kasu? Siin tuleb mängu toidu kombineerimine – vana, kuid väheteatud tõdede süsteem, mis põhineb inimese seedimise keemial ja füsioloogial.

See, mis on parim sinu kehale, on parim ka maailmale – nii lihtne ongi!

Mis juhtub söödud toiduga?
Seedimine algab suus (võiks öelda ka, et toidu nägemisest ja lõhna tundmisest), jätkub maos ja lõppeb soolestikus. Kogu selle protsessi käigus tehakse valgud lahti aminohapeteks, süsivesikud lihtsuhkruteks ning rasvad rasvhapeteks. Oluline on süüa rahus ning toitu korralikult mäluda – enne allaneelamist peaks toit olema vedel pudrutaoline mass. See annab ka piisavalt aega maitseid nautida ja tekstuuri tunnetada.

Järgmisena tuleb arvesse võtta mao keskkonda. Näiteks tärkliste seedimisel erituv ensüüm sülje-amülaas vajab töötamiseks aluselist keskkonda ja hävib kõrgelt happelises keskkonnas. Sama kehtib ka rasvadega, kuna seedekulglas leiduv ensüüm mao-lipaas ja selle toime rasvadele on pärsitud happelises maokeskkonnas. Kuid valkudega on vastupidi: valke lahti lammutav ensüüm pepsiin vajab kõrgelt happelist keskkonda.
Kui süüa ahjukartulit sealihaga, tekib olukord, kus kartuli ehk tärkliserikka toidu seedimiseks on maos vaja aluselist keskkonda ning liha seedimiseks happelist. Vastandlike seedetingimuste puhul tekib ensüümide eritumisel konflikt ning mõlema toidu seedimine jääb puudulikuks või lõpetatakse üldse. See aga tähendab, et poolikuks jääb ka toitainete omandamine ning osaliselt seeditud toit võib seedekulglas rikneda ja mürke tekitada.

Kui süüa koos toite, mis vajavad maos erinevat seedimisaega ja -keskkonda, loome olukorra, kus kiirelt seeduvaid toite hoitakse maos seni, kuni toidud, mis vajavad pikemat seedimist, on valmis edasi liikuma.

Süües puuvilju või teisi suhkrurikkaid toite valgurikaste toitudega, hakkavad suhkrud käärima ning toitainete omastamine langeb. Süsivesikute käärimisel lammutatakse need hoopis süsinikdioksiidiks, äädikhappeks, piimhappeks, alkoholiks ja veeks – kõik, välja arvatud viimane, on mürgised!

Valgud lähevad seedeprotsessis tavapäraselt lahti aminohapeteks. Aga kui need hakkavad organismis riknema, siis tehakse valgudki lahti erinevateks mürkideks.

Kergema seedimise nimel
Kõige kiiremini seeduvad puuviljad, järgmisena rohelised lehed, seejärel mittetärkliseliselised juurviljad, siis tärkliserohked toidud ning kõige aeglasemalt valgurikkad toidud. Lihtsaim on süüa ühel toidukorral peamiselt süsivesikurikast või valgurikast toitu, või  lihtsalt puuvilju (süsivesikurikas).

Närimine on taimse toidu söömisel eriti oluline, sest taimeraku membraan on peamiselt tselluloosist ning taimerakus olevate toitainete kättesaamiseks on vaja see purustada – ehk siis toit tuleb korralikult läbi närida, et rakus olevad toitained saaksid meie kehasse üle tulla. Ka tärkliserikkad toidud nagu kartulid ja teraviljad tuleb korralikult läbi närida, sest need seeduvad kõige olulisemal määral suus süljega. See on oluline ka puuviljade puhul.
Lisaks on hea teada, et seedimist segavad tugevad maitseained (eriti sool), äädikas, alkohol, aga ka vee, kohvi ja tee joomine söömise ajal.

Loomne toit püsib maos kauem, sest selle seedimine võtab rohkem aega. Taimne toit annab lühemaks ajaks täiskõhutunde ja seepärast arvatakse ekslikult, et taimetoidust, eriti puuviljadest, ei saa kõhtu täis. Tegelikult on taimne toit toitaineliselt suurepärane, sellest saab kogu vajaliku energia ja toitained, asi on pigem harjumuses ja tunnetuses.

Väga oluline on süüa piisavalt kaloreid töötlemata ehk elus terviktoidust, enamus neist valgel ajal ning toidukombineerimise põhimõtteid jälgides – siis on saadav kasu maksimaalne.

Alusta algusest
Üks lihtsamaid viise oma menüüd taimse toiduga rikastada, on alustada päeva maitsva ja toitva smuutiga. Hea nipp on kasutada neutraalse maitsega rohelisi (rooma salat, spinat) koos magusate puuviljadega. Kasulik on smuutisse panna ka kõiksugu võrseid ja võimsaid metsikuid taimi nagu naat, noor kõrve- või piimanõges, võilillelehed ja õied.

Minu ja laste üks lemmiksmuuti:
2 küpset banaani, 10 suurt rooma salati lehte, 2 küpset pirni ja vett või lahjat mandlipiima. Pärast smuutit söö kindlasti lisaks ka meelepäraseid puuvilju ja su keha tänab sind!

Kooslused, mis hästi ei sobi:
kontsentreeritud süsivesikud ja valgurikas toit (kartul ja liha, sai ja juust/sink);
tärkliserikas ja suhkrurikas (puuviljad ja kartul, kook siirupiga, suhkur teraviljahelvestega);
erinevad (loomsed) valgud koos (piim ja liha, juust ja pähkel);
rasvarikas ja valgurikas (juust ja liha);
rasvane ja magus (nt pitsa juustuga, kreemikook).

Kooslused, mis sobivad:
tärkliserikas või valgurikas toit juurviljadega (kartulid juurviljadega, tatar ja brokoli, pasta juurviljadega);
taimsed valgud omavahel (tatar ja läätsed);
erinevad tärklised omavahel (kartul ja kinoa-juurviljakotlett);
rasvad ja kontsentreeritud tärklised (avokaado sushi);
puuviljad ja rohelised lehed

Kuidas süüa puuvilju?
Kuna puuvili seedub kiirelt, on parim seda süüa veidi enne raskemat toitu. Kui puuvilju üldse millegagi koos süüa, siis roheliste lehtedega. Süües puuvilju täisteratoodete ja rasvaga, muudab see seedimise palju raskemaks.
Puuviljade puhul on hea teada, et kooslused
magus+hapu puuvili (banaan ja apelsin) ja magus+rasvane puuvili (dattel ja avokaado/pähkel) raskendavad seedimist.
Küll aga sobivad kokku hapud ja rasvased viljad (tomat/tsitrused ja avokaado/pähklid).
Rohelised lehed ja seller sobivad kõikide puuviljadega.