Kuidas linnas mesilaste pidamine käib? Linnamesinik Erki Naumanis peab Endla tänaval garaažide peal mesitarusid ning tema linnamesi võitis eelmisel aastal Eesti parima mee auhinna.

“Mesilaste korjeala on kuni 2,5 km, siin on üheks piiriks Stroomi rand ja Kristiine taga Tehnika tänav, kus on kastanite alleed,” tutvustab linnamesinik Erki oma mesilindude söögilauda. Hetkel elavad Endla tänaval 30 mesilasperet, kuid uuel aastal plaanib Erki oma mesilaskogukonda veelgi kasvatada.

Kas linnamesi on heitgaasidega saastatud või täitsa söödav?
“See mesi on mesilase keha poolt mitmekordselt filtreeritud, kuid sügisel on meil plaan teha ka süvaanalüüsid, et vaadata, kas ja milliseid raskemetallide jääke siit leida võib. Mectory katusel peetud mesilasi testiti ja sealt selgus, et mürkide tase oli kõvasti alla normide. Linnas pole ka klassikalisi taimemürke, mida maapiirkonna põldudelt võib leida, mistõttu on rohelises aedlinnas mesilastel palju soodsam elada.”

Kas linnamesindus võib mesilasi aidata?
“Kindlasti! Kevadel on siin teinekord soojem kui kuskil maakohas. Siin hakkab päike hommikul varakult peale paistma. Juures on ka suured õitsevad vahtrad, seega on mesilastel söögilaud ümberringi kaetud. Mesilastel piisab vaid paarist ilusast päevast, kui nad juba saavad õietolmu koguma minna.”

Erki on mesilinde pidanud juba 2010. aastast, Tallinnas Endla tänaval neist kolm aastat. Seejuures on ta haruharva nõelata saanud. “Mul on siin sõbralikumat sorti mesilased. Ja üldiselt on alati ikka inimese viga, kui mesilane nõelab,” selgitab ta. Nimelt sureb mesilane pärast nõelamist, sest nõel jääb inimese sisse ja ära lennates rebib mesilane oma tagumise poole lahti, mistõttu ta mõne aja pärast sureb. Seega on nõelamine mesilasele tihtipeale hullem kui inimesele.

Linnas mesilaste pidamisest leiab lisainfot linnamesi.ee