Rääkisime lastele jõuluvana kohta kõik ära, sest jõuluvanast ja päkapikkudest illusioonide loomine segas meie suhte siirust. Sellest hetkest muutusid meie pühad veelgi südamlikumaks – tähistame jõule muinasjutulisemalt kui kunagi varem!

Kaneeliküünla täidlane lõhn täitis hämara toa ning väikesed teeküünlad mõjusid laiali puistatud sädemetena. Kollases makis mängis jõuluplaat ja lapsed istusid ootusärevalt oma voodites, aeg-ajalt elevusest naerma pahvatades – nad nii väga ootasid tänaõhtust muinasjuttu tõelisest jõuluvanast. Mina olin ka ärevil. On mul kõik pildid olemas, kas tee on juba valmis… ja põhiline – et ma selle loo nüüd ilusti edasi annaks, sest kohe räägime mehega jõulude kohta suu puhtaks!

Ebamugavad jõulud
Jõuluvana on klassikaliselt keegi kõhukas pika valge habemega vanem meesterahvas, kes saaniga jõuluööl ringi rändab ja headele lastele kingitusi viib. Lapsed omakorda saavad juba varakult kõik soovid jõuluvanale kirja panna ning päkapikud jälgivad hindavalt nende tegemisi terve detsembrikuu.

Jah, mina kasvasin ka sellises pildis. Aga kui tuli aeg oma laps jõulutralli haarata, tekkis tõrge: lapsed usaldavad vanemaid piiritult ja mulle ei meeldinud mõte, et ma pole nende ees aus. Pole ju päkapikke ja jõuluvana, ma ei taha valetada! Ühel päeval saavad nad tõe teada ning ma ei soovi siis nende siirast usaldust kaotada.

Pere- ja sõpraderingis võeti mu kahtlused vastu ninakrimpsu ja kriitiliste kommentaaridega – kas me siis keelame lapsele jõulud üldse ära?

Tõepoolest, alguses olimegi ristteel ega soovinud tähistada jõule Hiinast pärit värviliste plastmänguasjade, surnud loomade söömise ja ilusate kohevate puude maha raiumisega. Soovisime lapsed sellisest materiaalsest maailmast eemale hoida. Samuti oli ebamugav pidada jõule mitu korda, sest laste pidudel ja lähedaste juures käisid ju omaette jõulumehed.
Ebamugavuses hakkasin lahendust otsima jõulude ajaloost.

Teadsin, et punane jõuluvana pärineb Coca-Cola reklaamidest ja tegelikult me tähistame talvist pööripäeva, kuid tahtsin teada kogu lugu.

Tagasivaadates oleme vaikselt kõik traditsioonid läbi raputanud ja oma perele kohandanud, alustades jõulupuust – miks me raiume ilusa terve puu maha ja veame ta tuppa surema, et sellele värvilised ehted külge riputada? Sest meile meeldib kuuse lõhn?

Et mu hea sõbranna ema oli aednik, siis helistasin talle ja uurisin, kas ehk saaks kuusepuud ise kodus potis kasvatada ja pärast soojemateks ilmadeks lihtsalt aeda viia? Aga tuleb välja, et kuusepuul kasvab juur pikuti, mitte laiuti, mistõttu oleks jube suurt potti vaja. Ning iga talv tuleb uus kuusk võtta, sest tema maast lahti kaevamine mõjuks puule liiga traumeerivalt.

Kuigi me otsustasime tähistada hoopis kunstkuusega, saabus ideaalne lahendus alles möödunud aastal, kui kohtasin Eesti disainerit, kes vanadest pappkastidest imelisi kuusepuid meisterdab!

Miks vale ei tööta?
Lapsed, kes usuvad, et jõulukingid pärinevad lõputute ressurssidega muinasjutumehelt hindavad tõenäoliselt vanemate pingutusi vähem. Ahnus ja materialism varjutavad pühasid, mis peaks olema andmise, armastuse ja kokkuhoidmise aeg.

Pühade ajal meeldib mulle väga kaarte ja kinke valmistada. Kui mu laps aga usub, et kingid pärinevad jõuluvanalt ja päkapikkudelt, keelan ma ju talle andmise rõõmu! Samas, kui ta mõistab Püha Nikolause lugu, saab temagi osa kinkimise rõõmust, hinnates ka ise teiste kingitusi hoopis uue tundega – see on midagi, mis tavapäraselt jõuludest täiesti puudub.

Lastele jõuluvana kohta valetamine pole kuigi kena ega vajalik. On viis, kuidas lapsed saavad siiski nautida selle väljamõeldud maailma võlusid, ilma et jõule peaks ära keelama. Lapsele silma valetamise ja jõulude täieliku kaotamise vahel on ka vahepealne leebem variant, mis lähtub rõõmust, armastusest, austusest ja fantaasiast!

Me saame rääkida loo tõelisest jõluvanast – Pühast Nikolausest, lahkest mehest, kes pühendas oma elu teiste aitamisele ning viis muuhulgas abivajajatele salaja kinke. Ning me saame Nikolause tegemisi läbi etendada justnagu teeb terve ülejäänud maailm, alates kaubanduskeskuste vaateakendele loodud jõulumaailmadest, lõpetades jõulumehe ootusega pereringis!

Lapsed leiavad maailmast rõõmu ja imesid ka siis, kui sa ei loo neile fantaasiamaailmu. Neil on vaimustav anne imetleda elu kogu selle reaalsuses. Kuid kõige olulisem – nad peavad saama usaldada tähtsamaid inimesi oma elus – ema ja isa.

Uus algus vanast muinasjutust
Tänavu on teine aasta, kui tähistame jõule koos suure jõulumuinasjutu maailmaga. Nüüd on jõulud nagu üks suur etendus. Kõik mängivad Püha Nikolause lugu läbi, igaüks püüab omamoodi head teha ja me osaleme selles virvarris suurima heameelega. Lapsed tahavad kaasa lüüa, proovides erinevaid jõulurolle ja meisterdades sinna juurde kuuluvaid kostüüme. Nad on elevil ning oleme mehega nende fantaasiast tõelises vaimustuses!

Ja teate, mis nad esimesena tegid, kui olime tol õhtul Püha Nikolause muinasjutu lõpetanud?

Lapsed valmistasid pabernukud ja poetasid need vaikselt emme ja issi päkapikumütsi (meil on kõigil kamina kõrval rippumas tagurpidi päkapikumütsid). Hommikul aga jooksid rõõmsalt meie voodisse ja teatasid, et kõigil käisid päkapikud! Laste näod särasid rõõmust ning ootusärevusest, seekord andmise rõõmust.

Kirjutasin üles loo, mille jutustasime toona meie veidi alla kolme- ja viieaastasele lapsele, tõime palju näiteid ja näitasime pilte. Nad kuulasid suure huviga, silmad põnevusest põlemas. Usalda oma südant ja oma last, räägi talle kogu lugu ja te tunnete sellest terve perega suurt rõõmu!


LOE LAPSELE

Patara Nikolaus ehk lugu päris jõulumehest

Jõuluvana lugu algab ühes pisikeses Kreeka külas nimega Patara, kus ammu-ammu sündis poiss, kes sai nimeks Nikolaus. Tema perel oli rohkem rikkusi kui teistel ning neile meeldis kasutada oma varandust teiste aitamiseks.
Nikolause kirikus töötanud onu märkas, et noormehel on imeväärne oskus vastata inimeste küsimustele nagu elutark mees, mitte kui poisike. Paljud kohalikud tahtsid just Nikolausega vestelda ning said temalt alati südamerahu.

Kui Nikolaus oli veel noor, jäid tema vanemad haigeks ja surid. Kuid nad olid rääkinud Nikolausele Jeesus Kristuse elust, mehest, kes pühendas ennast teiste aitamisele ja ravimisele. Nikolauski uskus, et aidata tuleb igaühte, kes abi küsib.

Pikk ja kõhn Nikolaus asus inimesi Jeesuse õpetuse järgi abistama ning jagas lahkelt oma vanematest järele jäänud rikkusi. Ta kandis tihtipeale punast kuube ja teda teati mitmel maal kui lahket meest, kes aitas alati abivajajaid, hoolitses laste, haigete ja õnnetute eest ning muretses, et laevad ja meremehed ikka tervelt koju jõuaksid. Kõik Nikolause heateod polegi teada, sest talle meeldis inimesi salaja aidata, ise midagi vastu ootamata. Nii ei keskendunud inimesed tema tänamisele, vaid rõõmustasid heateo üle.

Esimesed päkapikusussid
Pataras elas üks vaene mees, kellel oli kolm tütart. Kõik neiud olid piisavalt suured, et abielluda, kuid isal oli nii vähe raha, et pere sai vaevu söönuks. Sellel ajal oli kombeks, et abielludes annab pruudi isa noorpaarile kaasavara ehk väärt asju uue kodu rajamiseks. Kolmel õhtul sõitis Nikolaus hobuse seljas mehe majast mööda ja viskas aknast sisse kotikese kulda. Kogemata kukkus kott kamina ees kuivava kinga sisse. Nikolaus üllatas teisigi abivajajaid kotikestega, mis sisaldasid lisaks kullale ka õunu, apelsine ja pähkleid.
Inimestele hakkas see lugu väga meeldima ja nii saigi alguse muinasjutt päkapikkudest.

Laevade kaitsja
Kord sõitis Nikolaus laevaga Jeesuse kodulinna Jeruusalemma, et selle heategija elust rohkem teada saada ja tema õpetused oma südamesse võtta. Tagasi tulles tõusis suur torm ja kõrged lained ähvardasid laeva uputada. Nikolaus aga palvetas rahulikult kogu südamest, mõeldes armastusele ja soovides rahulikku merd. Laeval olnud inimeste üllatuseks suutis Nikolaus mäslevad lained rahustada. Nii peetakse Nikolaust ka reisijate ja laevade kaitsjaks ning mitmes sadamas on tema auks pühakoda.

Pühak
Jeruusalemmast saabudes läks Nikolaus kloostrisse mungaks, ta elas seal teiste heade meestega, kellele meeldis palju palvetada ja kõiksugu huvitavaid asju õppida. Hiljem sai Nikolausest peapiiskop ning tema kohustuseks oli hoolitseda paljude kirikute ja inimeste eest.

Nikolaus oli oma kodukandis hästi teatud mees, kes päästis paljusid uppumisest ja näljast.
Kui Nikolaus suri, siis kummalisel kombel tema keha ei lagunenud, vaid nägi välja samasugune nagu elus olles. Kirikus usutakse, et kui hea inimese keha ei lagune, on ta pühak. Lisaks oli Nikolause surnukehal imeline võlujõud – tema hauakambrisse tekkis iseenesest puhas vesi (seda kutsuti mannaks), mis kunagi otsa ei lõppenud ning mis ravis terveks palju haigeid inimesi. Praegu puhkab püha Nikolause keha Itaalia sadamalinnas Baris, talle ehitati sinna suur kirik.

Elu tähistamine
Püha Nikolaus suri 6. detsembril 343. aastal ja tema surmapäeva tähistatakse tänapäevalgi, et pidada meeles Nikolause elu ja heategusid. Meie kalendri järgi on see päev 19. detsembril. Et päev sobiks kokku talve algusega, nihutati seda kuupäeva kalendris veelgi ja nüüd tähistatakse jõule Jeesuse sünnipäeval 24. detsembril – et tuletada meelde igaühes säravat headust ja armastust.

Püha Nikolause surma päeval hakati pidu pidama, et tähistada tema elu ja heategusid. Ühel sellisel peol saabusid Kreeta saarele piraadid, nad varastasid kirikust väärt asju ning haarasid kaasa ka pisikese poisi nimega Basilios, kes suurele kuningale orjaks müüdi. Aasta hiljem, samal peo päeval, ilmus Basiliose juurde Püha Nikolause vaim, kes võlus poisi vanemate juurde tagasi. Basiliose vanemad olid rõõmust sõnatud, ka poiss ise oli üllatunud, ta pidi just kuningale kuldsest tassist vett viima ja see tass oli tal veel käes.

Tegelikult aitas Püha Nikolaus kõiki, ta kaitses ka taimi ja loomi ning suhtus neisse kaastunde ja armastusega. Üle maailma on talle pühendatud tuhandeid pühakodasid, kus inimesed saavad südames head soovida ehk palvetada. Püha Nikolaus on põhiliselt tuntud kui laste, reisijate, laevade ja abivajajate kaitsja ning Imetegija (Venemaal Imetegija Nikolai).

Suurepärane koht Jõuluvana ajaloo uurimiseks www.stnicholascenter.org