Vaade vabaõppele :).
Kirjutavad Home Education Magazine´i toimetaja ja väljaandja. Pärineb ajakirja jaanuari uudiskirjast.

barb-lundgrenBarb Lundgren, toimetaja
Viimased 30 aastat oma elust olen mõelnud, kas kodukoolitus tõesti muudab mu laste jaoks seda, kuidas nad iseendasse suhtuvad, teistega ja ülejäänud ühiskonnaga suhtlevad, mismoodi nad mõistavad teisi inimesi ja maailmas toimuvat.
Tänaseks on mu lapsed täiskasvanud, mina aga ikka arutlen, jälgin, mõtlen sel teemal. Usun, et elu peaks olema lihtne. Ja on ilus tõsiasi, et nende lapsepõlv, meie pere elu, oli rikas, lõbus, põnev ja spontaane mitmete huvitavate õppimistega. Me elasime maagiliselt ja enamuse ajast tundisme end maailma tipus: mu lapsed teadsid, et neilt ei oodata kunagi midagi sellist, mida nad ei taha teha. Ja et nende vanemad toetavad nende laia huvi ja mitmesugust emotsionaalselt, psühholoogilist, vaimset, loomingulist ja akadeemilist väljendust. Me usaldasime iga oma lapse puhul loomulikku õppimise protseduuri, haarasime nad diskussioonidesse, kuulasime üksteist ning tegime koos otsuseid.

Hoolimata kogu sellest vabadusest ja lõbusast lapsepõlvest, said kõik mu kolm last täiskasvanutena osaks „päris maailma äratusele“, kui nad kolisid kodust välja ning alustasid oma elu.
Nende ebamugavus selles maailmas on kohati rõhuv, sest pea kõik kohatud inimesed vajavad nende endi sõnul teraapiat: päris maailma inimestel pole sisemist motivatsiooni, nad käivad tööl või koolis, sest teised ootavad seda neilt; nad on vägivaldsetes suhetes, kuid ei suuda neist välja astuda; nad on painutatud kõikides nendes suundades, mis meie maailmas on valesti: nad on õnnetud ja stressis sõltuvuste ja enesehävituse küüsis ja nad ei oska olla ausad.

Kuigi mu lapsed osalesid alati ka välismaailmas, osalesid nad selles oma tingimustega, limiteeritud koguses ja neil oli alati kodu kaitse ja tugi.
Nad tunnevad ennast teistmoodi kui kõik teised, vähemalt teistmoodi neist, kes veetnud vormivad aastad traditsioonilises kodus, koolis ja kirikus. Olgem ausad – see on peaaegu kõik.

Aga samas tunnevad nad ka armastust ja kindlust, mida paljudel pole. Nad on väga võimelised kõiges kahtlema, küsima küsimusi, uurima. Sest nad on kasvades saanud ise mõelda ja otsustada, keegi pole neile midagi peale sundinud. Keegi pole neile öelnud, millal süüa, millal magada, millal ja mida õppida, kuidas käituda ja mitte käituda ning keegi pole neil keelanud täiskasvanute otsuses kahelda.
Kuigi laps võib ennast lõpuks tunda teistest erinevana, siis ma tahan öelda, et alternatiiv on minu meelest veel hullem: laps, kes tahab alati olla keegi teine kui ta ise ja kes kunagi ei julge kahelda autoriteedis. Avaldugu see siis uue kleidi soovina, mõttena, käitumisena, toidu valikuna või suurte asjadena nagu elukaaslane, karjäär ja vaimsed uskumused.


mark_hegener_sl-150x150Mark Hegener, väljaandija
Mulle on asi lihtne – „vabaõppee“ (unschooling) eelised on väga reaalsed. Võin pakkuda mõned vaated eludest, mis on palju täisväärtuslikumad just tänu sellisele lähenemisele.

On lugusid lastest, kellel on peaaegu piiramatult vaba aega ja kodus ehitatud allveelaev, õhtused lugemised, väljamõeldud mängud, katapuldid, hüppavad puud, kaklemised ja leppimised… Siis on muidugi ka lõputud lood Lego ja Playmobiili seiklustest.

Kui need lapsed olid alles noorukid, said nad aru, et nad on teistest erinevad. Nad teadsid, et akadeemilises mõttes on teised lapsed „paremini“ koolitatud, ent nad polnud võimelised neid teadmisi päris elus kasutama.

Minu lapsed viitasid teistele lastele kui „lihtsalt kooli lapsed“. Mida suuremaks ja iseseisvamaks nad said, seda vähem oli erinev olemine üldse teema. Vabaõpe annab lastele eelise vastutada oma valikute eest, kinnitab vanemate toetust. Nendest inimestest kasvavad heasüdamlikud, kaastundlikud ja enesekindlad isiksused.