Tõlkisin ilusa vabaõppe loo, kus kahe poja ema, Erin LaBelle, räägib oma kogemusest vabas õhustikus õppimisest. Ja sellest, kuidas vanemad saavad valida, kas ja milliseid hirme nad lastele tahavad üle anda.

Tõlgitud veebist unschooling.com:

Paar hommikut tagasi läksin oma teismelise poja tuppa, et akent kinni panna. Lükkasin kardina kõrvale ja märkasin väikest pruuni kogu. Lähemal vaatamisel märkasin, et see oli väike nahkhiir. Mõtlesin kohe, “RÕVE, RÕVE! NAHKHIIR ON TOAS!” Minu emalik ja kaitsev instinkt tõi kaasa selle, et soovisin kutsuda abikaasat või kahjurihävitajat, kuid siis mäletasin artiklit sellest, kuidas ema hirm kandub nagu kulutuli üle ka lapsele.

Jäin rahulikuks, hingasin ja tundsin end paremini ning vaatasin, et see pisike karvane tegelane oli tegelikult päris armas. Läksin trepist alla ning teatasin sellest uuest õppimisvõimalusest ka teistele.

Lapsed olid algul ettevaatlikud, kinnitasin neile, et kõik on korras ja nad hakkasid seda väikest tegelast lähemalt uurima. Ta kadus igal õhtul päikeseloojangu paiku ja saabus igal hommikul jälle meie akna taha tagasi.
Olime varasemalt nahkhiirtega kokku puutunud lasteraamatute kaudu ning näinud neid ka California looduskeskuses.

Mu poeg, kes varasemalt oleks sellise asja peale ära ehmatanud, sai nüüd selle olevusega sõbraks ning hakkas temaga hommikuti vestlema.

Anname oma lastele edasi geneetiliselt palju omadusi ning tunneme end nendes ära, kui nad kasvavad. Vähemlevinud on aga arusaam, et ühtlasi anname neile edasi ka oma hirmud. Meil on nii suur jõud mõjutada seda, mismoodi lapsed maailmale reageerivad. Nad õpivad meid vaadates. Kui kardame, siis on suur võimalus, et ka nemad kardavad.

Mul on üks sõbranna, kes on loomade suhtes väga valiv. Ka tema kaks tütart on ses osas valivad ja eelistavad loomi pigem loomaaias või ketis.
Samas teine sõbranna on looduse osas jällegi väga avatud, isegi nii palju, et kord ronis nende Lõuna-California kodu magamistuppa tarantel. Ja mu sõbranna ei reageerinud kuidagimoodi, ka tema lapsed ei reageerinud. Ainus viis, kuidas nad sellistes oludes reageerivad on uudishimuga, mitte kunagi hirmuga.

Meid on õpetatud aktsepteerima seda, et mõnedele inimestele meeldib loodus ja mõnedele mitte. Arvan, et saame valida, mida me kardame. Ja me saame end vabastada hirmudest, mida me endale ei soovi.

Mina olin lapsena selline, kes ei tundnud ennast looduses kuigi mugavalt. Kartsin pimedust, keldrit, putukaid, usse. Ainus asi, mis ma nahkhiirtest teadsin oli see, mis mu vanaema rääkis – ta jutustas tihtipeale New Orleansi naistest, kes olid piisavalt juhmid, et videvikus välja minna ning said endale siis mõne nahkhiire juustesse.

Aga siis kasvasin ma suureks ja sünnitasin siia maailma kaks poega ning alles nüüd algas õppimine.

Learning through unschooling by exploring a stream.Mu esimene poeg on samuti olnud teiste olendite läheduses ettevaatlik, kuigi teod pakkusid talle huvi ja ta kogus konnakulleseid. Talle meeldis roomajaid jälgida, kuid ta ei julgenud neid katsuda – mulle see muidugi sobis.

Asjad muutusid, kui sündis minu teine poeg. Talle meeldis püüda sisalikke, konni ja usse ning siiani õpetab ta inimestele, et sipelgatel on oma õigused ja me ei peaks neid tapma. Ta armastab peaaegu iga olevuse katsumist ja jälgimist. Ühel aastal meeldis talle ojast kõik sealsed elanikud välja tõsta, et neid lähemalt uurida ja siis tagasi panna.

Tänu sellele lapsele veetsin terve oma 34. sünnipäeva otsides uut kodu kilpkonnale nimega Timmy.

Olen püüdnud poiste juuresolekul mitte kunagi näidata teiste olendite vastu välja hirmu või vastikust. Kuid pean tunnistama, et ma tõepoolest ei taha väga hoida musta ussi või konni! Ent aastatega on minu hirm ja vastikus nende loomade suhtes vähenenud. Suuresti sellest, et näen millise armastuse ja uudishimuga mu pojad maailma vaatavad.

Hetkest, mil ma teadlikult oma hirmu enam lastele ei õpetanud, hakkasin märkama kui paljud lapsed tunnevad ennast looduses ebamugavalt.

Äsja Florida rannas saatsin ühe karjuva lapse ema juurde, sest ta kartis olendit, kes elas ilusas merekarbis, mis ta oli just leidnud.

Ühel õhtul olime pojaga jalutuskäigul, kui märkasime mere ääres tüdrukut, kes püüdis kätte saada märga liiva nii, et ta seda puutuma ei peaks. Ta ei soovinud katsuda märga liiva ja seda talle antud liivaämbrisse panna. Kükitasime tüdruku kõrvale ja näitasime talle, kui lihtne on kätega märga liiva võtta, kuid ta tundis ennast ikkagi ebamugavalt kuni leidsime talle kühvli. Tüdruku ema seisis meie kõrval ja samuti ei katsunud liiva.

Pärast kahte päeva on meie nahkhiir tagasi. Teeme edasi oma päevaseid tegemisi ja vahepeal lihtsalt vaatame seda imelist olendit. Ta on meile tõeline suvine kingitus ja meeldetuletus, et valik mitte karta ja hirmu tunda on üks paljudest kinkidest, mis me oma lastele saame anda.

Erin LaBelle usub, et õppimine toimub siis, kui lasta sel juhtuda. Ta on vabalt õppimise aktivist, kirjanik, fotograaf, toortoidu entusiast ja nomaatide vabaõppe hõimu liige. Ta elab mehe ja kahe lapsega Ohios. Erin armastab jalutada, heade raamatute lugemist ja saada inspireeritud teiste inimeste lugudest.

Loe kogu lugu siit