Viimaste aastate uuringud kinnitavad, et kala pole mõtet süüa, sest see on nii saastunud, et mürgid teevad maatasa igasuguse kasu, mis kalarasvast võiks saada. Eriti ohtlike tagajärgedega on mereandide söömine rasedatele!

Dr Greger alustab päris põhjapaneva mõttega: “Kõik kalad sisaldavad väikeses koguses üht kõige mürgisemat elavhõbedat – metüülelavhõbedat ehk MgHg.” Ta ütleb, et inimese kehasse pääseb see eelkõige kala söömise kaudu.

Varasemalt on mitu uuringut kinnitanud, et isegi, kui süüa kala ametlikult soovitatud kogustes, toob see ikkagi kehasse nii palju metüülelavhõbedat, mis mõjutab lapse neuroloogilist arengut ja käitumist.

Suurem kokkupuude võib kaasa tuua tõsised aju arengu kõrvalekalded nagu mikrotsefaalia ehk pisipeasuse. Senini polnud aga teada, mismoodi mõjutab lapse aju arengut vähene kokkupuude metüülelavhõbedaga.
Uuringus osales mitu kooli, nende hulgas ka Harvardi Ülikooli mitu instituuti, Ühendriikide Keskkonnatervise Amet (Department of Environmental Health), Keskkonnakaitse Amet, ülikool Sloveeniast ning veel mitmed ülikoolid Ühendriikidest.

Mida selline vägev grupp siis leidis?
Nad võtsid aluseks selle, et metüülelavhõbe on teada-tuntud neurotoksiin ehk närvimürk, mis põhjustab juba väikestel doosides tõsiseid häireid. Leiti, et kui rasedad naised sõid metüülelavhõbedaga mereande, tõi see vastsündinul kaasa abnormaalsused ja neurotoksilisust (mikrotsefaalia, silmad ei näe, vaimne ja füüsiline alaareng). Seda kõike ka siis, kui emal olid minimaalsed mürgisuse nähud.

Üks 1958. aastal maailmakuulsas meditsiiniajakirjas The Lancet ilmunud Jaapani ülikooli uurimus sidus metüülelavhõbeda mürgituse ema kehas ka lapse aju halvatuse ja mikrotsefaaliaga. (See konkreetne uuring tehti keskkonnakahjust, kus üks firma reostas kohalikku vett, tulemuseks tekkis metüülelavhõbe, mis sattus läbi joogivee ja kala ka kohalike kehadesse. Seda kutsuti Minamata haiguseks ja sellest on lähemalt juttu Sandra Steingraberi raamatus Mina Olen Ookean.)

kalamercuryajuEnt senini polnud päris selge, milline mõju on vastsündinule siis, kui ema kehas on väike metüülelavhõbeda kogus. 2011. aastal uuris seda lähemalt Horvaatia Ülikool koostöös ühe Sloveenia Instituudiga. Nende leiud avaldati ka ajakirjas Science Direct.
Teadlased vaatasid ultraheliga nende vastsündinute ajusid, kelle emadel oli ennist leitud juustes keskmisest kõrgem (kuid üldiselt siiski madal) metüülelavhõbeda tase. Nad avastasid, et selliste emade beebidel oli väikeaju teistega võrreldes vähemalt 14% lühem.
[highlight]Järeldati, et sünnieelne kokkupuude metüülelavhõbedaga mõjutab vastsündinud last ka siis, kui tegemist on väikeste doosidega.[/highlight]

Dr Gregeri sõnul viitavad senised lahkamistel põhinevad uuringud, et kui beebi puutub ema kõhus kokku metüülelavhõbedaga, mõjutab see beebi aju arengut.
Isegi purk tuunikala nädalas tõstab metüülelavhõbeda sisaldus kehas märkimisväärselt.

Et näha, palju siis ema mereandide söömine last on mõjutanud, vaadati funktsionaalse MRIga nende teismeliste ajusid, kelle emad sõid palju mereande ja said kehasse ka polükloriinbisfenüül (PCB). Mitme ülikooli 2011. aasta ühisest uuringust tuli välja selge seos – skännide pealt on näha, et kõne all olevate teismeliste aju reageering valgusele oli normaalselt peaaegu 75% väiksem!
Nii metüülelavhõbe kui PCBd leidub mereandides.

2012. aastal leidis Michigani ülikool seose merenadide söömise ja epilepsia vahel.

Kas kalasöömisel ja lapse IQ-l on seos?
Räägitakse ju, et kala peab sööma, et laps kasvaks targaks. 2013. aasta aprillis kinnitati aga hoopis vastupidist! [highlight]Hollandi, Islandi ja Inglise teadlased tõestasid, et kuigi teada-tuntud DHA stimuleerib aju arengut, siis kalas olev metüülelavhõbe ja muud põnevad mürgid teevad selle arengu maatasa![/highlight]
kala söömineNad võrdlesid 33 erinevat kalaliiki ja vaatasid, milline on nende kalade mõju lapse IQ-le, arvestades DHAd ja metüülelavhõbeda sisaldust. Enamusel ületas kahju igasuguse kalarasvast saadava kasu. Eriti nendel kaladel, kes on kiskjad.
Kõige mürgisemad olid haug, mõõkkala, tuunikala, makrell, paltus, angerjas, sardiin, latikas, säga jne.
Lõhe puhul leiti, et DHA positiivne mõju on kõigest 1 punkti võrra suurem võrreldes metüülelavhõbeda laastava mõjuga ajule. Ka leiti, et lõhe PCB sisaldus oli kõige suurem, mistõttu soovitatakse seda igal juhul vältida nii aju alaarengu kui ka vähiohu tõttu.
See uuring käsitles nüüd ainult IQ-d ega arvestanud motoorikas esinevaid häireid.

Teised teadlased panid selle rahasse – kaotatud IQ tähendab riigi majandusele iga aasta 5 miljardit dollarit kahju!

On siis kalast saadud omega-3 seda väärt? Kindlasti mitte!
Rootsis soovitatakse juba ammu rasedatel kala pigem üldse vältida. Milleks üldse riskida sellise meeletu kahjuga, kui taimsest toidust on DHAd täiesti kättesaadavad, ja kes kardab, saab võtta lisaks taimse DHA lisandit.

SAMAL TEEMAL VAREM ILMUNUD:
Elavhõbedasaastatuse risk Euroopa Liidu vastsündinutel

Allikad:
Mercury vs. Omega-3s for Brain Development
Fish Consumption Associated With Brain Shrinkage