KÕRGEL RONIMINE on nagu eluraja läbimine. Minu jaoks. Rada võib olla kõrgel puude vahel, võib olla mööda maad matkamine, võib olla maa all koobaste avastamine. Rada tähistab alati elu teekonda.

Teha läbi rada ootamatute takistustega ja siis juba uuesti teada takistustega, annab sama tunde kaasa ka päris ellu. Lahenduse ja kindluse tunde enda ja elu suhtes.

Kuigi need rajad on mitu korda läbitud, õpetab rada iga kord midagi uut.

Seal pildil vasakul paistavad rohelised võrgud. Need on Nõmme Seiklispargi 5. raja pikemal teel. Ja ma eelmine kord jäin neis hätta. Olin ennast just enne 5. rajale minekut kiirusrajal ära väsitanud ja haiget saanud ning seal võrkudes sai jõud otsa. Puu najal puhkasin, kogusin, ootasin, et jaksan, aga ei jaksanud. Ja kogesin ärevust – kuidas ma siit edasi saan? Hiljem tuli üks tore töötaja Kristjan, kerge nagu ingel ja näitas lahenduse, mille peale ma ise ei oleks tulnud. Ja ma sain raja lõpuni teha. Hiljem saingi aru, et ma ei karda kõrgusi v sügavusi, vaid paigalejäämist. Elus ka.

Teine kord uuesti võrkude ees seistes mõtlesin korra üle ja astusin. Võrgud läksid kiirelt, suht kergelt. Ja kui ma teisel pool platvormile ronisin, siis lihtsalt särasin!

Tookord oli raja läheduses 6. rada täiendamas üks pargi töötaja. Lippas seal köite ja platvormide vahel nagu haldjas. Ronis muretult puudest üles ja aeg-ajal ütles mulle midagi naljakat oma kuldsest hambemest.

Ta oli mul 6. rajal kogu aeg suht lähedal. Igaüks teeb rada küll üksi, kuid tema lähedus oli julgustav. Ja kui ma siis ühelt trossilt vaikides vups alla kukkusin ta kohe märkas ja andis juhtnööre, kuidas uuesti teele saada.

See oli pikk tross, mille kohal rippusid neli köit nagu liaanid. Ainult nende liaanide toel pidid üle trossi kõndima. Esiteks sai mulle kohe selgeks, et oskan seda teha tagurpidi kõndides paremini. Ja kui trossilt alla lendasin, püüdsin liaanile toetudes uuesti üles saada.

Aga kuldse habemega haldjamees ütles, et KUI SA ALLA KUKUD, LASE KÕIGEST LAHTI, sest ainult nii saad end teele tagasi tõsta.

Ja tõesti! Lasin lahti ja vajusin veel allapoole. Aga nii sain jalad ja puusa ilusti üles ning siis haarasin uuesti köiest ning tõusin püsti.

Nii et rada on täis õpetusi. Alati. Tasakaal. Kes su ümber satuvad. Kuidas sa midagi läbi teed ja lahenduse leiad. See on metafoor ka tavaellu. Ja see toob sind endale lähemale.

Matkamine, ronimine, avastamine – väga my thing!

Liisa-Indra