Kui uuritakse Skandinaavia- ja Baltimaade elanike tarbimiskäitumisi, siis mis sa arvad, mis eestlased vastasid? Mis rahvastele on oluline kliimasoojenemine, ülepakendamine ja metsaraie?

Tarbimisbrändide konglomeraat Orkla, kuhu kuuluvad näiteks ka Felix, Laima ja Kalev esitles kokkuvõtte 7 riigis tehtud uuringust “Jätkusuutlikkuse baromeeter”. Uuringus osalejaid oli Balti- ja Põhjamaade igast riigist 1000+ ja vanuses 18+. Uuringu viis läbi rahvusvaheline uuringufirma Ipsos eesmärgiga selgitada hoiakuid seoses jätkusuutliku eluviisi ja tarbimisega.

Siit leiad uuringu kokkuvõtte slaidid: http://bit.ly/baromeeterorkla

Orkla tegi uuringust sellise kokkuvõtte: “Uuring tõi välja nii ootuspäraseid kui üllatavaid tulemusi, aga üheks markantsemaks järelduseks oli, et eestlased muretsevad nii keskkonna- kui kliimaküsimuste pärast vähem kui meie naabrid. Üldistavalt võib öelda, et Eesti inimesed ei vali keskkonnasõbralikke pakendeid, ei huvitu emissioonidest, ei söö ära eelmise päeva toitu, on prügisorteerimises eespool vaid lätlastest ning ei jäta võimalusel liha söömata ja uusi riideid ostmata. Samas läheb meie inimestele korda, et plastik ei satuks ookeani, prügi loodusesse, puud jääks metsa alles ja toit oleks toodetud lähedal.”

 

Mis on kõige olulisemad keskkonnaalased teemad?

Eestlased hindasid murekohad tähtsuse järjekorras nii: plast ja mikroplast meredes ja ookeanides, metsaraie, jäätmete majandamine, globaalne soojenemine, tarbekauba ülepakendamine, eluslooduse kaitse, tuleviku toiduallikad- ja varud, joogivesi.

7 riigi keskmise järgi olid kõige olulisemad teemad plast ookeanides ja meredes ning globaalne soojenemine.

Globaalne soojenemine ja kliimamuutused olid esimesel kohal Rootsis, Soomes ja Taanis.

Kui oluliseks peetakse kliimaemissioone ehk kliimat mõjutavate jääkainete sattumist keskkonda? Taanis, Soomes ja Norras olid need teemad teistest riikidest olulisemal kohal. Uuringu keskmise kohaselt pidasid seda oluliseks 23% kõikidest vastanutest. Eestis pidasid kliimaemissioone kõige olulisemaks 8% vastajatest.

Kui oluline on jäätmemajandus ehk inimeste toodetud jäätmete käitlemine? Et Lätis puudub selline pandipakendisüsteem nagu eestlastel, siis on jäätmed meie naabritele tugev valupunkt. Edasi tulevad siit Leedu, Eesti, Soome, Norra, Taani ja Rootsi.

Raadamine ehk metsaraie eesmärgiga võtta maa kasutusele muul otstarbel on silmapaistvalt pea poole võrra teistest riikidest olulisem Baltimaades, esikohaga Leedus, Eestis ja Lätis.

Kõige rohkem näevad kliimakriisi taanlased ja soomlased, kuid kliimasõbralikke valikuid on kõige varmamad tegema soomlased. Kõige enam arvavad eestlased (31%), et maailm ei seisa silmitsi kliimakriisiga.

Kõige rohkem kasutavad keskkonnasõbralikke majapidamisvahendeid taanlased ja kõige vähem eestlased. Ka kasutavad rootslased, norrakad ja soomlased enim pesuainete täitepakendeid. Eestlastest 17% vastas, et nad oleks nõus seda tegema.

Kõige enam söövad eelmisest toidukorrast alles jäänud toitu taanlased, rootslased, norrakad, eestlastest 49% vastanutest.

70% eestlastest läheb korda, milline ettevõte valmistab tooteid, mis ta ostab. Kõige vähem huvitab tootja norrakat. Sertifitseeritud mahetooteid ostavad kõige enam soomlased, kõige vähem eestlased.

Skandinaavia rahvad on suuremad jäätmete sorteerijad ja liha vähendajad kui Balti rahvad. Neil on ka selgemalt teada põhjus-tagajärg, miks peaks kliima huvides vähem liha sööma. Kohe nõustusid sellega rootslased, taanlased ja soomlased. Kõige vähem nõustusid vähema lihasöömisega eestlased.

56% lätlastest teatasid, et neil pole huvi süüa taimetoitu. Soomlastest vastas nii 32%, mis tähendab, enamus neist sööb hea meelega taimetoitu v on ses suhtes neutraalsed.

Kuigi enamus kõikidest vastajatest söövad regulaarselt kõiki loomi ja nendest tehtud tooteid (omnivoorid), on sellest järgmine fleksitariarism – loomade (sh ka kala) liha süüakse harva. Seejärel tulid vegetariaanid (söövad piima ja muna, kuid mitte liha) ning veganid.

Rootsi paistis ses osas silma, et kui enamasti oli omnivoore vastanutest riigiti üle 80%, siis Rootsis oli neid 71% vastanutest ning 29% sisse mahtusid loomse toidu vähendajad ja veganid (muidu 15% teistel). Skandinaaviamaades on selline käitumine hetkel levinum kui baltimaades.
:


7 riigi keskmise kohaselt on pakendil kõige olulisem teada: kas ja kuidas saab seda taaskasutada, mis on toidu toiteväärtus, kus on see valmistatud ja mis on selle mõju kliimale.

Eestlastele on pakendil kõige olulisem teada: kus see valmistatud on, mis on toiteväärtus, kas ja kuidas saab pakendit taaskasutada ning mis mõju on kliimale.
Tarbe- ja toidukauba ülepakendamine on problemaatiline pigem Balti rahvastele. Plastpakendis tooteid väldivad enim rootslased ja kõige vähem eestlased. Küll aga on eestlased üsna mures nende plastpakendite keskkonnamõju osas, mida ei saa taaskasutada.

Kõikide riikide kohta kehtib, et üldiselt ei saada siiski aru, millal saab pakendit taaskasutada ja millal mitte.
.

Peamised järeldused:

  1. Põhjamaad on rohkem mures globaalsete küsimuste pärast, Balti riikide inimesed murravad pigem pead nende asjade pärast, mis on kodu lähedal lahendamata.
  2. Kõige enam on keskkonnasõbralikke valikuid valmis tegema noored ja naised.
  3. Kõigis riikides tunnistati, et neil pole sageli piisavalt infot, et otsustada toote või pakendi jätkusuutlikkuse üle.
  4. Skandinaavias ollakse altimad sööma vähem liha keskkonna hüvanguks.

Peale esitlust toimunud paneelis jäi õhku küsimus, kuidas teha jätkusuutlikkuse teemat eestlastele südamelähedasemaks?

.
Aafrika kliimapagulased Eestimaale?

Keskkonnaministeeriumi kliimapoliitika nõunik Katre Kets mõjus kuidagi vihaselt, ent edastas head ja kompaktset informatsiooni.

Katre rõhutas, et kuna Eesti pole rikas maa, on valikud sellele vastavad. “Meile läheb korda, et igapäevaselt toime tuleksime, esimesena vaatame oma hoovi. Kliimamuutus tundub kauge teema ja seostest ei saada aru. Eestlastele pigem isegi meeldib kliimasoojenemine, mõtleme, et meil läheb paremaks. Keskkonnaministeeriumil on tehtud mudelid aastaks 2050, on teada, et tulevikus jäävad meil talved ära. Neid mudeleid kohandatakse pidevalt ettepoole, sest muutused on tulnud kohati kiiremalt kui oodati. Globaalselt aga tähendab see, et Aafrika kõrbestub ja siis rahvas liigub – kuhu? Meie poole, sest meil toit kasvab.”

.
Taimevalkude innovatsiooniklaster

Toiduteadlane toiduteadlane Rain Kuldjärvele oli üllatus, et eestlastele mahetooted kuigipalju huvi ei paku, sest Eesti üks nišš võiks tema arvates olla mahetooted. “Toiduteadlasena aitan kaasa, et leida viise, kuidas teha häid taimseid toite,” lubas ta. “Üks aktiivne teema on taimsete valkude innovatsiooniklaster – arendame laboris maitsvaid ja täisväärtuslikke tooteid. Osad taimsed valgud konkureerivad ka firmasiseselt praeguste loomsete toodetega, nt piima -ja lihatööstuses, kuid teatakse, et see on oluline suund, kui tahetakse ellu jääda. Eesmärk on anda valida.”

Ka Rain tõi välja, et ollakse huvitatud tegema jätkusuutlikke valikuid, ent 60% ei oska lihtsalt.

“Vaja on suunata, siis harjume ära. Tänaseks on täiesti normaalne koguda kokku pudelid, me kõik korjame. Oma kotiga käia poes on ka tavaline. Kindlasti kasvab ka toidu raiskamise teema. Kui aastas visatakse maailmas ära 1,3 miljardit tonni toitu, siis igapäevaselt aitavad ka väikesed asjad, nt Primas algatus, et poolest päevast on osad tooted -60%.”

.
Tahaks keskkonnasõbralikku plasti

Orkla Eesti juht Kaido Kaare on dilemma ees: “Me teame, et vajalik on vähendada pakendeid ja leida keskkonnasõbralikke võimalusi. Ses osas on meil probleem, sest toidutootmisesse kõlbulikku keskkonnasõbralikku plasti või kilet pole meie teada olemas. Ettevõtjatele pole see kerge, meil on valikud piiratud ja peame neist lähtuma. Tarbijad on valmis tegema vastutustundlikke otsuseid. Kindel on see, et noorem tarbija, järgmine põlvkond, teeb selgelt täiesti teisi valikuid. Noortel on väga tugev teadlikkus. Praegu müüb kallim ja jätkusuutlikkum vähem. Tulevikus see muutub.”

.
Teine vaade

Vaatasin, et Orkla uuringust kirjutatakse meedias justkui eestlane oleks üks kõva pähkel, kes tahab ka osaleda popis asjas nagu keskkonnasõbralikkus, kuid end diivanilt kuigi kaugele liigutada ei viitsi.

See pole üldse nii.
Paljud eestlaste valikud on tingitud võimalustest – uuringu kokkuvõttes öeldi, et muretsetakse plasti pärast, kuid tarbitakse ikka – mul tekib küsimus, kui suur osa on siin ettevõtetel, kes tundub, et vahel justkui meelega ei pakugi nt klaaspudelites alternatiive, siis eestlane ostab kahjuks, jah, plastiku. Ja muretseb, et ta ei tea, mis sellest edasi saab.

Numbrid on ju kindlasti õiged. Eestlased tõesti on paljuski mitte nii tegusad ja teadlikud. Küsimus on, mis eestlased veel on?

Kui ma panen uuringu (valikuliselt välja toodud vastuste) kokkuvõtte kokku paneeldiskussioonis osalenute arvamustega ja kohapeal olnud organisatsioonide esindajate arvamustega, siis selgub, et sellist nihet nagu viimased kaks aastat on nähtud, pole keegi ammu kogenud – ja see kasvab. Riigi ametkonnad, MTÜd, vastutustundlikud ettevõtted – kõik tajuvad seda. Tavaline eestlane on hakanud esitama küsimusi, nagu kas see laguneb, kus ja kuidas see tehtud on ja kas saaks ka ilma pakendita?

Eestlane tahab, aga veel ei tea täpselt, kuidas olla keskkonnasõbralik ja kuidas osaleda liikumises, mille mõju on hakanud kasvama kogu maailmas.

Ja see on suur asi.

 

Liisa-Indra