Kui palju ma end tuimestan ja miks? Mis tundeid ma oskan tunda ja millistega pean veel tööd tegema? Kuidas vähendada sõltuvusi ja aktsepteerida kõiki tundeid?

Mina, nagu mitmed teisedki, varieerun materiaalse ja vaimse maailma vahel. Taimetoit, kogu oma eetika, moraali, toidu, loomade, Maa tervise jm teemadega tõi uue oskuse võtta kõik tükkideks lahti ja see siis omamoodi uuesti üles ehitada. Lisaks vastutus iseenda ning laste ees – elada maailmas nii, et sellest tuleks rohkem kasu kui kahju.

Kui kaldun kõrvale sellest, milleks siia sündisin, siis tunnen ennast oma elus halvasti. Vahel tunnen seetõttu puudust armastusest, siis pöördun magusama toidu poole ja ihaldan šokolaadi. Vahel soovin ennast tuimestada, et mitte tunda ebamugavaid tundeid, siis soovin rasvasemat ja soolasemat toitu. Vahest aga soovin vürtsikaid ja tugevamaid maitseid, sest kõik muu tundub tuim.

See kõik tuleb siis, kui ma ei pane ennast tähele ega kuula enam südant, ei usalda sisetunnet. Kui magan ja söön vähe ning surun keha kangesse asendisse tööd tegema. Hiljem jällegi avastan, et soovin teha hoopis midagi muud, kuid olen oma aja jaotanud teisiti. Siit kerkib vahel kõige mõtetum tunne maailmas – süütunne. Minu jaoks on lahendus järgmised päevad mittemidagi teha, õigemini teha ainult neid asju, mida ma armastan teha. See tähendab, et ärkan üles, mediteerin, teen suure rohelise smuuti ja istun klaveri taha, järgmisena tinistan kitarri. Siis söön portsu puuvilju ja pesen hambad. Võib-olla lähen pärast trenni või jalutan niisama ringi, mõtlen välja mänge lastega, meisterdame midagi. Kui lapsed on vanavanematega, lähen kinno, kohvikusse, loen midagi, mis mind huvitab. Püüan olla võimalikult iseendale ja omaette, et leida üles armastuse tunne enda sees ja andestada nii endale kui kõikidele teistele.
[highlight]Ja kui ma õhtul magama lähen, pole seda söövitavat tunnet, et ma ei teinud piisavalt. Mul polnudki päevaks mingeid eesmärke, läksin vooluga kaasa.[/highlight] Tänan päeva eest ja kordan seda võib-olla järgmine päev uuesti.

Ent just äratundmine annab võimaluse sellistest olukordadest õppida. Sest mõnikord on ühte kogemust mitu korda vaja, et jõuaks kohale tõeline õppetund.

Valu on armastuse õppetund. Kui ma ei tee seda, mida südames tahaksin, on valus. Kui ma ei täida oma ootusi emana, on valus. Kui ma ei tee midagi piisavalt hästi, kui arvan, on valus. Ja nüüd on valik, kas ma teadlikult tunnen seda valu, kuulan teda või surun ta maha. Valu tuleb iseenda seest, sellest kuidas me iseennast näeme ja tunneme, seega ainus lahendus on iseendale andestada ja õppida ennast armastama. Leida üles oma sisemine kindlus, võtta sellest lähtuvalt suund ja teha otsus olla iseenda vastu aus.

Mõnikord on valus ka seepärast, et ma olen olukorras, kust ei leia väljapääsu.
Lahendus on ka südamest tulnud armastav ja selge soov, mina kutsun seda palveks. Alati võib appi kutsuda ka inglid, nad aitavad inimesi hea meelega. Ainult ava ennast armastusele ja see hakkab sinusse voolama ning muudab kõike.
Maailma saadetakse praegu palju armastust. Mitu kuud järjest tundsin 19-22h ajal, kuidas armastuse vood mind läbivad. Teine aeg, kui armastuse energia keha vibratsiooni tasakaalustab, on hommikul 10h paiku. Kuid need ajad muutuvad, juba on tunda, et kevadega ajad veidi muutusid. Kuid puhas armastus saabub Maa peale universumist ja seda saadetakse siia teadlikult, suunatult. Seda võib olla raske taluda, paljudel on, mõnikord minul ka. Sest see on nii tugev. Mäletan, et sõitsin trammiga Kadriorgu sõbrannaga kohtuma, kui järsku tundsin, kuidas tugev ja voogav siiras armastus minust läbi voolab. See tunne tõi mulle pisarad silma (ja ajas silmameigi puhta laiali), kuid pisarad ei tulnud valust, pigem mingist vabanemisest, sest armastus toob alati ka rahu. Tookord tundsin selle voo juba ära, kell oligi veidi seitse läbi, nii et teadlikult tervitasin tunnet, avasin end sellele ja tänasin.

Valuga seoses on praegu väga palju avanemisi, sest armastuse jõud tungib aina sügavamale ja teadlikumatele tasemetele avanevad ka need, kes varem üldse vedu ei võtnud. Õppetunnid jõuavad kõigini, ka lahendused. Kuid kõik ei soovi neid läbi teha, nemad teevad valiku ning otsuse jääda sinna, kus nad on.
See mõte jõudis minuni läbi haiguste. Õigemini läbi lähedaste sugulaste haiguste. Viimastel aastatel on minu lähedaste seas olnud palju haigestumisi kõiksigustesse degeneratiivsetesse haigustesse nagu diabeet, erinevad vähid ja südameveresoonkonna haigused, osad hinged on siit maailmast juba lahkunud. Kuid osadel on õppetund veel käes. Nad teavad lahendust, kas nad nüüd võtavad selle lahenduse enda sisse ja saavad seeläbi targemaks ja tugevamaks või jäävad nad kinni vanasse ning lahkuvad selle kogemusega. Edasiminek tähendab suure osa seiskunud ja vana lahti laskmist.
Mõnedele on see kogemus raske, neil tuleb uude maailma saamiseks teha läbi mitmeid katsumusi. Teistele jällegi kerge ja loomulik, sest sellise maailma jaoks nad sündisidki.
Kuid kõigile antakse valida, maailm muutub ja selles uues maailmas on armastusel väga suur tähtsus. Armastus selle igas tähenduses: kaastunne, andestus, sõbralikkus, lahkus, austus, usaldus jne.

Valuga olen tegelenud juba pikemat aega. Valu hajub vaikselt, kuid õppetund on suur. Just kui ma arvan, et olen leidnud viisi valuga sõbraks saada, tuleb uus tase ja uus õppetund. [highlight]Valu läbib iga tasandi, ilmub kõikidesse suhetesse, viies su iga märkamisega lähemale lahenduseni. Ja lahendust sa juba tead – armastus. Õigemini sügav sisemine andestamine ja tingimusteta armastus iseenda ja kõikide teiste vastu.[/highlight]
l
[highlight]Meile antakse alati just nii palju, kui kanda jaksame. Samuti olen veendunud, et Sa oled alati seal, kus Sa pead olema. Ning vahel ongi vaja teha valesid otsuseid, et jõuda õigesse kohta.[/highlight]

Nii et valu.
Tõlgin siia ühe blogipostituse, mis mulle meeldis (aadressilt TryingToBeGood.com):

***
Kõik, mida ma oma ellu ei taha, on siin minu sõltuvuste pärast. Minu jaoks tähendab sõltuvus: valu varjamine “asjadega”.

Need “asjad” on muuhulgas:
– toidu söömine
– asjade ostmine
– retseptiravimite võtmine
– illegaalsete ravimite võtmine
– alkoholi joomine
– seks
– ebaterves suhtes olemine
– telefonis passimine
– suhkur
– trenni tegemine
– jooga
– Facebook
– töötamine
– koge aeg kiirustamine / millegi tegemine
– super emaks olemine

Need on mõned “asjad”, mille suhtes mul on olnud sõltuvus. Ütlen “mina”, et sa saaksid automaatselt mõelda “see ei käi minu kohta”, kuid tegelikult mõtlen “meie”, sest Sina võid valida alkoholi ja Su sõber võib valida suhkru ja mina võin valida kanepi, kuid meil kõigil on elus olnud sõltuvusi selliste asjade suhtes.

Minu sõltuvused on voolavad, ajas muutuvad ja võimelised kohanema valuga, mida püüan kontrollida. Ma olin näiteks aasta otsa sõltuvuses jooga tundidest, kuni leidsin Ativani (rahusti, antidepressant). Avastasin, et sõltuvuse tekkimiseks ei pea seda üldsegi palju võtma. Võib võtta pool tabletti vähese toiduga. Sa tead, et oled selle haardes, kui tunned endas paanikat kasvamas ega suuda ennast takistada uue tableti järele haaramast, et ennast paremini tunda.

Näiteks, mõtlen päeva jooksul mitu korda oma emale ja tunnen, kuidas minus kasvavab:
– õudus
– hirm
– lein
– üksindus
– ärevus

Kui tegelen oma lastega, on vahel keeruline saada hakkama oma tunnetega lihtsalt
– ujudes
– joogat tehes
– mediteerides
– reisides
– jne

Nii et selle asemel, et teemaga tegeleda, võtan ette ühe või mitu sõltuvust, et blokeerida valu ja päev üle elada. See võib tähendada, et ma söön pool kana või vahin Facebook’i.
[highlight]Kuid ma tahan, et see oleks selge – need ON sõltuvused.
Ja ma arvan, see on esimene samm.
Teine samm on tõenäoliselt kaastunne.[/highlight]

Minu jaoks on selline mõtlemine oluline, see vähendab häbi, mis sõltuvusega kaasneb.

[highlight]

Ma ei lase vihal ennast rünnata.
Ma lihtsalt täheldan, et jällekord valin ma valu blokeerimise.

[/highlight]

Mu ema suri kopsuvähki. Kuid tegelikult suri ta sellesse, et blokeeris liiga kaua oma valu. Ta vangistas selle oma rinda, neelates seda alla ja aidates teisi inimesi ja oma lapsi. [highlight]Ta oli sõltuvuses pidevast tegutsemisest, sest peatumine tähendanuks tundmist. Ja tundmine tähendas valu. Kuid kui sa ei tunne valu, siis ka ei põgene selle eest. Sa lihtsalt kaevad aina sügavamale ja sügavamale, kuni valu on sul kontides ja veres, plahvatades ükshetk väikesteks mürgisteks kildudeks, mis su tapavad.[/highlight]

Just nii palju tahab su valu vabaneda.
Ma ei ütle, et sa pead oma sõltuvustest vabanema. Ütlen, et kutsu seda õige nimega.
Söön kell 11 õhtul kotitäie kartulikrõpse. Ma lõpetan nii oma valu.
Töötan jälle nädalavahetusel. Ma lõpetan nii oma valu.

Hea uudis on see, et nagu armastust, ei saa ka valu lihtsalt peatada.
[highlight]Nagu imed ja raha ja vabadus, ka valu väärib õigust olla olemas.[/highlight]

Vahest kuulen, kuidas ta mulle sosistab “sa oled kurb. Ma tean. See on suur asi. Ka mina tunnen seda. Sa tahad mind varjata, sest see teeb sulle haiget. Ma mõistan.”

[highlight]Oled sa kunagi mõelnud, et võib-olla valul on ka valus?
Ja lahendus pole teda blokkida, vaid kallistada ja hoida.[/highlight]

Hakkan alles nüüd mõistma, et valu tundmine ja soov seda mitte tunda on midagi, mis meid kõiki ühendab.
Olgu selleks kohvi või midagi muud, seda kasutades me eemaldume, kuid mina tahan hakata lähemale liikuma.

Nii et teretulemast tühimikku. Aga vähemalt oleme selles koos.