Huvitav, kust kohast pärineb inimesel soov omada, piirata, vangistada ja piinata teist olendit? Sai see alguse põllumajanduse arenguga, nagu väidavad mitmed teadlased? Mis inimesega pidi juhtuma, et ta muutus tuimaks teise valule?

Kas enese harjutamine vägivallaga sai alguse siis, kui inimene õppis suuri elusolendite hulki kontrollima, hakkas koormama Maad ja tapma loomi, samal ajal endale just samasugust piiravat keskkonda ehitades ja liigikaaslasi orjastades?

Miks meil on vägivald, miks me ei suuda teise elusolendiga ennast samastada ja käitume loomade, Maa ja teiste inimestega vahel uskumatult julmalt? Loen uuringuid sellest, kuidas suur osa ookeani põhjast on kaetud plastpudiga ja kuidas laste seas vohavad vähk ja diabeet… Mõtled küll, et ei suru midagi kellelegi peale, aga no tõesti! Kaua võib lollust välja kannatada!

Kas inimese olemusse kuulub kiskija loomus?

On levinud arvamus, et oleme kõige vähem inimesed siis, kui anname järele oma primitiivsele loomsele olemusele. Minu meelest pole miski tõest kaugemal! Loomad tapavad, et ellu jääda, ning seda ei anna võrrelda vägivallaga inimkonnas. Modernsed industriaalühiskonna inimesed on ajaloo vägivaldseimad loomad. Mis sa arvad, kui palju on karnivoore 5000 imetaja liigi seas? (FactMonsteri kohaselt on maailmas 5416 imetaja liiki) Ainult 10%! Ülejäänud 90% söövad taimi, kirjutab loomapsühholoog ja uurija Jeffrey Masson.

Kui president Obama sai Nobeli rahupreemia, ütles ta, et sõda algas esimese inimesega. See pole tõsi! Tuntud vägivalla- ja sõjauurija Brian Ferguson ütleb, et sõda on midagi, mida sa pead õppima. Me ei sünni instinktiga minna sõtta, ka mitte kiskja instinktiga või vajadusega teist tappa, see tuleb kaasa meie ühiskonna ja sotsiaalsusega, seda õpetatakse.

See vägivalda ja sõja antropoloogiat uuriv teadlane on tõestanud seosed, et rahulikes piirkondades, kus kodustati laiem taimede ja loomade pidamine, tõusid peatselt ka vägivaldsed konfliktid. Tõeliselt põhjapanev seos!

Vägivallaga harjumine teeb tuimaks,

sundides alla suruma empaatia, teineteise ja iseenda mõistmise. Mõtle näiteks lihunike, kutsikavabrikute pidajate või intensiivpõllumajanduses loomade pidajate peale. Või nende peale, kes räägivad, et see käib täitsa tavalise maaelu juurde, kui aeg-ajalt jookseb õuel ringi siga, kõri läbi lõigatud ja ämber kaelas. Nad kõik suudavad sulle oma töö ja elu ära põhjendada. Ja nad kõik vaatavad millestki väga olulisest mööda – nad ei suuda samastuda, valu vältimiseks on neil empaatia nii maha keeratud. Tõesti, sellised asjad on toimunud ja on olnud tavalised, aga kas need on ka õiged ja vajalikud?

Minu jaoks on huvitav mõelda, kas me oleme inimkonnana äkki nii traumeeritud, et oleme muutunud vägivaldseks? Kas inimestel ja loomadel on vägivaldsus kaasa sündinud?

Andmekogumike põhjal on ainuüksi 20. sajandil inimesed eri viisidel tapnud üle 200 miljoni teise inimese (see number varjeerub erinevates allikates). Inimestel on genotsiid, sõjad, piinamine, orjandus, laste ärakasutamine… Selliseid asju mujalt ei leia. On tõsi, et võrreldes teiste primaatidega kipuvad šimpansid olema vägivaldsemad, kuid geneetiliselt oleme sarnasemad bonobodele, kes pole vägivaldsed.

Võib olla on asi selles, et oleme inimkonnana läbi ajaloo lukustanud endasse nii palju emotsioone ja keelanud endale mõistmise, et need vanad uskumused lihtsalt hoiavad meid vaimselt pantvangis.

Empaatia tähendab ka kogu valu ära tundmist ja sellega olemist, enne ei saa muutus tulla. Inimkond kardab hirmu ja valu, mõistmata, et ennast hirmu ja valu eest lukustades just selles ennast hoiamegi.

Tapjavaal (orca) on hea näide. On fakt, et tapja vaalad pole kunagi metsikus looduses ühtegi inimest tapnud, ka pole nad metsikus looduses üksteist tapnud. Kui hoiame väikeses kinnises kohas loomi, kes on loodud liikuma suurel alal ja nad siis “hulluks” lähevad, on vale öelda, et sellised nad ongi. Kui sind hoitaks elu aeg vannis kinni, siis sa pööraks ka ära. Sellest ei saa teha järeldust, et kiskjalikkus ongi nende tavalne olek.

Isegi, kui oleksime arenenud olema vägivaldsed, on meil võime otsustada, et me ei soovi seda teha. Vaba tahe ja võime teha valikuid on inimeste puhul üks suurepärane asi. Oleme ainsad loomad, kes saavad otsustada, mida sööme! Kõik teised loomad söövad liigisiseselt alati ühtemoodi.

Vaimustav kirjanik Jared Diamond ütles, et suurim viga inimajaloos oli põllumajandus. Sellest annab üsna selgete vihjetega märku ka keskkooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas olev George Orwelli raamat “1984”.

Vägivalla- ja sõjauurija Brian Ferguson on teaduslikult tõestanud, et hetkest, mil hakkas arenema taimede ja loomade pidamine põllumajandusena, tõusid esile võimutsemine, rassism, ahnus, sõda, orjandus. Me tegime neid asju ainult selleks, et loomi enda tarbeks ära kasutada. Tahtsime nende liha, nahka, lapsi, mune, piima. Loomade kodustamisega olime muutunud liigiks, kes on valmis ära kasutama ja olema vägivaldsed teiste liikide ning ka üksteise vastu.

Selles ajas vabastasime inimeses midagi, mis on meiega siiani ega ole olnud meile sugugi kasuks.

Inimeste orjastamine järgnes loomade orjastamisele

Selleni on jõudnud ka teadlased ja uurijad, kes orjandusega seonduvaid ajaloolisi materjale lähedalt uurinud. Minu küsimus on – kui on vale teha nii teise inimesega, miks on siis okei teha nii loomadele?

Loomadel on tunded ja nad tajuvad valu. Tänu Queensi Ülikooli uuringule teame tänaseks, et isegi vähid, krabid ja teised koorikloomad, keda on tavaks Aasia restoranides elusalt keevasse vette visata, tunnevad valu ja püüavad vältida selle kordumist.

Jeffrey Masson kirjutab ühes oma raamatus hea näite elevantidest. Suri mees, kes oli elevante palju aidanud ja elevandid rändasid kaugetest kohtadest kohale, et talle austust avaldada. Kuigi me teame, et liigisiseselt on elevandid teineteisega emotsionaalsed on äärmiselt huvitav tõdeda, et nad loovad sarnaseid sidemeid ka teiste liikide, näiteks inimestega.

Ka põllumajandusloomad tunnevad valu, igatsust, leina ja muid inimestele väga sarnaseid tundeid. Selles valguses on üsna veider meenutada Rakvere Lihatööstuse reklaami, kus siga laudas laulis ja kutsus sealiha sööma – mäletab keegi seda kannibalist enesetapjasiga? Ja see pole veel kõige kummalisem! Tõeliselt hämmastav on, et selle reklaami peale kasvas Rakvere Lihatööstuse sealiha müük, näidates, et enamus ei märganud nina ees olevat jaburustat seost!

Selle põneva asja nimi on karnism

Miks me sööme lehmi, kanname sigu ja armastame koeri – küsis Harvardis karnismi kohta doktoritöö kaitsnud psühholoog Melanie Joy. Mealnie käis paar aastat tagasi Eestis ja mul õnnestus temaga banaanisaarele tore videolugu teha. Üks Melanie nipp välja selgitada, kas oleme valitsevast uskumusest pimestatud, on esitada kolm küsimust – kas see on loomulik, vajalik ja tavaline? Näiteks, kas on loomulik, vajalik ja tavaline süüa loomi? Et mõista selle väite tobedust esitame küsimuse uues kontekstis – kas on loomulik, vajalik ja tavaline süüa hobust, koera? Ilmselt mitte, onju? Miks siis on ühiskonnas loomulik, vajalik ja tavaline süüa sigu, veiseid, parte?

Oma olemuses suudame kõik ennast empaatiliselt mõne loomaga siduda. Ja vot see on pöördeline hetk, sest nüüd, ajal, mil vägivald ja veri on televiisoris nii populaarsed, et selliste sarjadega tuimestatakse juba mudilasi, suudame luua seoseid ja saame järsku aru, mis toimub. Siis ei saa enam rahuliku südamega pannil veise kotletti keerata ja samal ajal koera pead silitada. Me oleme inimkonnana olnud sõltuvuses julmusest ja täitnud vägivaldseid traditsioone. Nüüd oskame seda nimetada – karnism. On aeg olukorda muuta!

Oluline on mõista, mis viib vägivallani. Ja oluline on ka mõista, mis viib vägivallast eemale.

Liisa-Indra