Anne Osborne – kahe lapse ema 22 aastat perega puuviljatoidul!
Anne Osborne on kahtlemata särav näide sellest, et loomulik ja vägivallatu elustiil on vajalik nii vaimseks kui füüsiliseks arenguks ning hirm selle ees on alusetu.
Anne Osborne kirjutab om teekonnast nii:
Sattusin elusa toidu ja puuviljade juurde kogemata. Olin toona 20aastane ja pidasin oma tervist üsna heaks. Kuid ma polnud kunagi aru saanud, mismoodi on on mu heaolu seotud toitumisega.
Olin teel ülikooli ja ronisin ühest mäest üles, kui järsku sain asjadest aru. Elasin mäe all ühikas ja ülikool oli mäe otsas! Järgmisel päeval sai minust vegan, see kõik juhtus üleöö. Muutsin elu puhtalt eetilistel põhjustel, kuna mulle ei meeldinud see, mida piima- ja munatööstuses, loomatööstuse üldisena tehakse.
Tavaliselt, kui ma mäest üles ronisin, hingeldasin, kuid see muutus, kui loobusin loomsest ja see tabas mind nagu hoop pähe – ma ei hingeldanud enam, mul polnud raske!
Hakkasin veganiks ainult eetilistel põhjustel ega olnud mõelnudki, et sellel on mu tervisele nii suur mõju.
Sellest hetkest olin väga huvitunud ja tahtsin rohkem teada toidu ja tervise seosest. Lugesin ja otsisin materjale erinevate vegan-dieetide kohta ning proovisin neist mitmeid.
Alustasin vegan makrobiootilise dieediga, jätsin välja kõik rafineeritud-töödeldud toidud ja sõin ainult terviktoite. Kuigi tundsin end igasugusel vegan-dieedil paremini kui loomse toiduga, ei tundnud ma ennast nii hästi, et oleksingi jäänud aastateks nii sööma.
1990. aastal kohtusin oma kodulinnas Leicesteris loomakaitsjate koosolekul mehega, kes äratas minus sädeme, mis muutis mu elu. David Shelley oli sale, toonuses, päevitunud ja energiat täis puuviljatoitlane! Sel õhtul pidas David meie grupile oma kogemusest puuviljatoidul väga inspireeriva loengu. Tahtsime seda sama võlujõudu, mis tema särama pani, nii et me kõik hakkasime koos puuviljatoitlasteks.
Sel hetkel olin just rasedaks jäänud ja otsustasin muuta oma toitumist aeglaselt. Grupi sõpradega puuviljatoitlaseks hakkamine pakkus meile kõigile palju tuge, samuti saime osta hulgi suuri puuviljakoguseid. Algatasime orgaaniliste puuviljade ostugrupi, see aitas meid palju, saime parima kvaliteediga puuvilju igalt poolt maailmast – sellest on suur abi, kui sa elad Inglismaal! Aasta pärast olin 100% puuviljatoidul. Ja nii olen siiani.
Kasvatasin elus toidul ja puuviljadel üles kaks tervet ja rõõmsat last. Kummalgi neist pole olnud ühtegi levinud lapsepõlvehaigust, mõlemad on suurepärased kaaslased ja neil on alati palju energiat.
Iga lapsevanem soovib, et tema lapsed oleksid terved ja rõõmsad. Enne, kui sain emaks, muretsesin söögikordade pärast, kuna olin näinud, et see toob kaasa pideva võitluse. Mul pole oma lastega kordagi olnud mingeid probleeme toiduga seoses. Mul oli lihtsalt alati hea valik värskeid hooajalisi vilju kodus, lapsed valisid sealt hulgast ise, mis nad süüa soovisid.
See kõik oli nii lihtne, polnud mingit draamat, ülekohut, sundust ning me nautisime koos lihtsaid toidukordi. Avastasin, et mõlemad mu lapsed sõid väga instinktiivselt, juhindudes oma sisemistest vajadustest. Näiteks, kui neil sai kõht täis, siis nad jätsid kotti viimase kirsi alles või viimase viinamarja, nad ei söönud rohkem kui neil vaja oli.
Ma usun, et tervete ja elujõuliste (toortoidu)laste kasvatamisel on imetamine väga oluline. [highlight]Usun, et inimlapsed vajavad ema rinnapiima esimesel 3-4 aastal[/highlight]. Emapiimale pole ideaalset aseainet. Kui sa oled toorvegan, on sobimatud teiste loomade piimad või kuumutatud taimsed piimad. Nii et kui sa plaanid kasvatada toorvegan lapsi, mõtle kindlasti pikaajalisele imetamisele.
Kui kasvatame lapsi loomulikul viisil, satume tihtipeale vastamisi modernse ühiskonna irratsionaalsusega, mis [highlight]ei arva, et midagi on valesti, kui ema annab oma 3aastasele lapsele teiselt imetajalt varastatud piima, aga peab imelikuks, kui ema annab sellele samale lapsele enda piima.[/highlight]
Peame arvestama võimalusega, et tõenäoliselt tuleb meil seista vastu irratsionaalsusele, kui soovime oma lapsi kasvatada ratsinaalsel ja tervislikul viisil.
Minu kogemus toorvegan laste kasvatamisel on olnud mänguline, eriline ja suurepärane. Usun, et tervislik ja lihtne toitumine on selgroog, mis hoiab koos kõiki teisi vajalikke faktoreid õnnelike ja tervete laste kasvatamisel, nagu piiramatu armastus, attachment-parenting, päikesepaiste, värske õhk ja vaba mäng.
On kolm olulist faktorit, et pikaajalise puuviljatoidulisena edukas olla:
1) Füüsiline ja vaimne valmisolek. Üleminekudieet aitab kehal nii vaimselt kui füüsiliselt puuviljadele üle minna. Olen tänulik oma kogemuste eest, sest need kogemused aitasid mul näha, mis minu jaoks töötab.
2) Võimalus saada hea kvaliteediga puuvilju.
Metsikud, kohalikud, kodukasvatatud, orgaanilised ja biodünaamilised puuviljad kipuvad olema rikkamad vitamiinide, mineraalide ja antioksüdantide poolest, võrreldes tavaliselt kasvatatud viljadega. Eriti, kui seda puuvilja on kaugelt transporditud või kaua hoiustatud. Sellest ajast, kui hakkasin puuvilju sööma, võtsin endale aega, et leida hea kvaliteedia puuvilju. Usun, et minu ja mu laste heaolu sõltub sellest.
3) Usk sellesse toitumisse. Kui me usume oma toitumisse, siis see peegeldub meile tagasi perede, sõprade ja tuttavate kaudu. Ka arvan, et usku saab teadmistega kasvatada. Nii et puuviljatoitlasena on oluline edasi uurida, vastuseid otsida, sest nii kasvatame oma sisemist usku sellesse. Usu all ei pea ma silmas pimedat usku. Pigem on oluline alati silmad lahti hoida ja vaadata-tunnetada, kuidas see toitumine kehale mõjub ja kas on vaja teha mingeid kohandusi.
Kokkuvõttes, olen saanud nautida suurepärast tervist ja elujõudu rohkem kui 22 aastal puuviljatoitlasena. Minu jaoks täidab puuviljatoitumine kõik nõudmised: see kõlab mulle vastu eetilisel, keskkondlikul, füüsilisel, bioloogilisel ja vaimsel tasemel. Mis aga ei tähenda nagu ma arvaks, et see on kõigile parim toitumine.[highlight] Iga inimene peab leidma endale sellise toitumise, mis sobib personaalselt parimal viisil tema eetika ja uskumustega ning mis annab ühtlasi ka suurepärase füüsilise vormi ja tervise.[/highlight]
Tunnen end õnnistatuna, et leidsin selle tee ning hindan väga pioneere, kes on seda teed enne mind käinud ja aidanud mul näha vastuseid.
