Taimne toit on avanud minu elus nii palju uusi teemasid, toonud uusi kogemusi ja mõtteid, mis ainult avardavad maailma, aitavad seda paremini mõista ja rohkem armastada. Täiesti võimatu on sellel teel mitte kogeda muutusi nii kehas kui vaimus. Siin väike vahekokkuvõte minu senisest teekonnast.

See on nüüd 3. aasta, kui ma olen vegan, selles on olnud ka ainult elus toidu perioode. Ma söön ka kergelt kuumutatud toitu, sest minu jaoks pole veel mugav ainult elus toidul olla. Küll aga teen ma teadlikult lühemaid perioode, kus sööngi ainult värsket.
Sealiha sõin viimati ehk 10 aastat tagasi ja enne veganismi olin tükk aega lihtsalt lihata toidul. Piimatoodetest sõin pikka aega merevaiku ja juustu. Mäletan, et kõige raskem oli mul loobuda croissantidest, merevaigust ja krõbedast kanalihast. Võttis aega, enne kui mõistsin, et ma ei loobu millestki, vaid valin selle, et ma neid ei söö, valin parema toidu ja parema elu. Sest eesmärk pole ju lihtsalt süüa, ma tahan oma keha rakutasandil toita, aidata, toetada.

Hüppasin aastaid tagasi veganlusse kohe paastuga ja siis jätkasin toortoiduga, tegelt see täiesti toimis, ma polnud lihtsalt vaimselt veel valmis, mind ümbritsev polnud valmis. Nii et läksin tagasi küpsetatud toidule, aga jätsin välja kõik loomse ja praetud-kõrgkuumutatud asjad. See oli samm, mis tegi mulle olemise palju mugavamaks.

Sel suvel olin jälle mõnuga on-off elus toidul, jõin suuri rohelisi puuviljaseid smuutisid (lemmik!), nautisin värsket toiduvalikut, sooja õhku, paljajalu käimist ja päikesepaistet. Need asjad käivad täiesti vaieldamatult koos. Talvel pimedas ja külmas, sissepakituna on palju raskem.

Mida elus toit minus muutis?
Minu veri on korras, puudujääke pole, lisandeid ei võta.
Küüned on terved ja tugevad, varem kihistusid, lainetasid ja murdusid.
Nahk on ilus ja selge, enne olid punnid, lööbed.
Ma jaksan kauem trenni teha ja naudin seda rohkem.
Mu keha reageerib trennile väga kiirelt, lihased tulevad kiirelt.
Ainevahetus on kiire, ühtlane, pole ses osas mingeid vaevusi.
Kõht on rahulik, pole ebamugavusi, gaase, valusid, punnis kõhtu jne.
Juuksed on tihedad ja läikivad, varem kukkusid välja (pärast sünnitusi).
Põletikulised protsessid on aeglustunud, nt enne oli pärast depileerimist nahk tükk aega punane, tekkisid väikesed põletikud, nüüd mitte.
Haavad paranevad kiirelt.
Keel pole valge, krobeline, valulik vmt, mul enne vahel oli.
Silmaalused pole enam kottis ja tumesinised.
Mu energiatase on läbi päeva ühtlaselt rõõmus ja hea.
Üldiselt olen rahulikum, kannatlikum, positiivsem, negatiivne väga ei kõiguta.

Miinus on vast see, et kõik taastub väga kiirelt – ka depileeritud jalakarvad :D.
Esimesel aastal kadus liigne kaal kiirelt ja kui lihaseid all pole ning söömisega on segadus, võib sattuda alakaalu. Ent trenni tegemine ja korralikult söömine parandas selle probleemi väga kiirelt.

Õhuke piir
Kuumutatud ja elus toidu koos söömisel on väga õhuke piir. Täiesti kindlalt tunnen ma ennast kõige paremini väherasvasel täistaimsel elus toidul. Piisas paarist kuust, et sellest aru saada. Ent kui ma sellega aastaid tagasi alustasin, sain vastu päid ja jalgu sugulastelt, tuttavatelt, sõpradelt, mu mees sõi siis veel ka piimatooteid. Mul oli psüühiliselt raske ja ma sain toidult tuge. Otsustasin minna samm korraga, nii sain järjepidevalt ja kindlalt edasi astuda.
Piir on siin aga õhuke ses suhtes, et puuviljad ja küpsetatud toit ei käi kokku. Nagu ka rasvane toit ja puuviljad. Tundsin, et neil peab olema ajaliselt vahe sees, muidu tulevad seedeprobleemid. Ja mida rohkem töödeldud toit on, seda raskem seedida.
Ka on minu jaoks sobivam süüa rohkem päeval ja vähem õhtul. Bioloogiline kell ja keha sisemised keemilised protsessid toetavad arusaama, et sööma peaks valgel ajal.
Eriti oluline on ka magamine ja enne südaööd magama minemine. Kui lähen magama hiljem, näiteks öösel kell 1 (ja see on kerge juhtuma, kui on väga huvitav raamat), siis ajapikku mõju akumuleerub ja muudab olemise ebamugavamaks.

Taimne toit iseenesest avab vaimse teekonna. Loomade ja inimeste elu, üldse elu hindamine, vabaduse ja puutumatuse võrdsustamine kõikide olendite puhul, keskkonnas toimuva ja oma panuse tajumine… Lisaks teekond oma kehas. Kui selgeks kõik muutub! Kõik! Emotsioonid hetked… Ma polnud varem tajunud, isegi mitte mõelnud toidu tuimestavale mõjule, kuni ma seda oma kehal tunnetasin.
Ühtäkki taasleidsin endas meeletu uudishimu ja austuse elu vastu. Mind hakkas huvitama kõik inimeses ja looduses toimuv, füüsilised, keemilised, sotsiaalsed, psühholoogilised protsessid rakuainevahetuse ja peente keemiliste protsessideni välja, kvantfüüsika, psühhokinees, aatomite ja molekulide elu, kronoastrobioloogia… Ja ma avastan seda kõike mõnuga siiamaani. Ainuüksi sellest kirjutamine paneb mul praegu vere kiiremini käima :).

Emotsioonid muutusid selgeks ja voolasid minust läbi. Kui ma pahandasin, siis täielikult, see tunne haaras mu keha, ma pidasin seda halvaks emotsiooniks, millest peab vabanema. Kõndisin, koristasin, vahel pahandasin lastega, torisesin, isegi nutsin nii et vihapisarad silmas. See ei kestnud kaua ent pärast olin väsinud, tulid isud praetud ja rasvase toidu järele. Polnud varem märganudki kui väsitav on pahandada!

Näiteks läks mul üksvahe blender katki. Parandaja polnud eriline teenindusinimene, ei helistanud, aga blender juba 2 nädalat ootas koju toomist, lisaks selgus, et ta polnudki seda parandanud! Tundsin, kuidas minus kogunes tugev viha, ma olin nii ärritunud, et pisarad surusid silmist välja! Panin toru ära ja nutsin valju häälega. Samal ajal ise imestasin, püüdsin oma pisaraid aktsepteerida. Emotsiooni tugevus ja selle mõju langes kohe pärast selle mõistmist ja tunnustamist.

Kui tundsin tänulikkust, rõõmu, armastust, siis need emotsioonid osutusid väga kandvaks, täites terve keha ning justkui toidaks. Mu söögiisu vähenes ja isud taandusid. Rõõm ja ühtlane energia sellest emotsioonist kestis päevi.
Olen enda jaoks avastanud, et kui ma otsin endas mingit tunnet ja soovin seda tunda, siis see tulebki. Tänulikkus iseenesest aitab mul mediteerida ja energiavoolu korrastada. Aga kui ma mingil perioodil olen oma kaasast Taavist eemal, teen omi asju, loen-kirjutan-õpin jne, siis armastus tundena jääb tahaplaanile. Siis vahel ma teen palve, mõtlen kui tänulik ma kõige eest olen, meenutan tunnet, mis mul oli, toon selle esile ja soovin, et ma tunneks seda taas. Päeva-paari pärast tunnen sooja hoovust ja armastust, mis mul oma mehe vastu on. Siis jälle tänan selle tunde eest.

Kõik see tekitas minus huvi. Vaatasin oma 2 ja 4 aastast last ning tajusin, et emotsioonide ohjamise ning tunnetamise koha pealt pole ma neist kuigipalju parem. Aga peaks olema! Vastutus iseenda ja oma laste ees sundis arenema, oma emotsioonidega kohe tegelema. Otsustasin, et tunnetan kõiki emotsioone hea mõttega. Kui mind midagi pahandab, siis olengi pahane ja tunnetan seda, püüan seda suisa nautida. Ja kui rõõmustan, siis samuti. Selline emotsioonide aktsepteerime muutis väga palju. Esiteks ei tulnudki negatiivseid emotsioone kuigi palju ja kui ma neid aktsepteerisin, ei voolanud need minust lainena üle, vaid lihtsalt voogasid läbi. Hästi huvitav :).

Sarnane kehtib valuga. Põletasin end paar kuud tagasi ahjuga. Hirmus valus oli, tahtsin käe kohe külma vee alla panna, et valu ära läheks. Viimasel hetkel, aga peatusin ning otsustasin valu tunnetada. Tantsisin valuga, raputasin ja vehkisin kuidas tunne oli. Siis istusin köögis maha, panin silmad kinni ning tunnetasin, et valu oli käeseljal, piklik, tuiklev, sügav ja kile valu, kergelt tajusin valu terves käsivarres. Hingasin kergendatult, lasin pinge vabaks, tegin pea täiesti tühjaks ja olin oma valuga kahekesi, tundsin valu vastu armastust. Mõne hetke pärast hakkas valu taanduma ega seganud mind enam.

Füüsilised erinevused küpsetatud ja elus toidul
Kui ma söön elus toitu, siis mõne aja pärast keha justkui elavneb. Tunnen tugevdatult näpuotsi, varbaotsi, mööda keha jooksvat sooja tunnet, huuli, nina otsa, silmi, otsaesist, kõhtu. Võib olla on see seotud toitainetega, mis vereringesse vabanevad, võib olla lihtsalt elavnenud vereringest.

See tunne on erinev pärast elus ja pärast küpsetatud toidu söömist.

Kui ma söön nt puuvilju ja suure kausitäie salatit, siis mul on kerge olla kogu aeg. Mõne aja pärast tuleb kehasse justkui energiatulv, mis mööda sooni laiali valgub. Tunnengi kerget surinat näpuotstes, varbaotstes, jalatalla all, huultes, otsaees, silmad elavnevad. Kerge on hingata ja olla. See jõud annab mulle tõuke midagi teha. Hea tuju saab energiat juurde.

Kui ma söön küpsetatud toitu, siis söön nii palju, et mul oleks kõht täis. Ja kui mul on kõht täis, siis mul on kõhus raske, väsimus tuleb peale, liigutada raudselt ei viitsi, tuju läheb pigem veits allapoole kui ülespoole, silmad on raskemad kui enne. Mõne aja pärast ma tunnen jällegi elavnenult oma varbaotsi ja sõrmeotsi, otsaesist, huuli, jalataldu. Aga see on ka kõik. Mu silmad on unised ja ma ei viitsi ikkagi liigutada, tahaks hoopis magama minna.

Võib olla on see kõik just sellest, mis kõhus toimub. Kui palju on kulunud energiat toidu seedimiseks, mis toit see oli, kaua see nüüd edasi kõhus peab olema enne kui välja saab ja mis ta seal kõhus edasi teeb…

Igaljuhul on elus toit teinud mind oma kehast teadlikumaks. Kõik on selgem ja tugevam. Ka emotsioonid. Kui mul on hea tuju, siis see on rõkkav ja tahaks justkui kehast välja saada. Kui ma pahandan, siis see ka on järsk ja kõikehõlmav.

Füüsilise poole pealt on eriti oluline trenni teha. Esialgu võtsin ma ju kohe kaalust alla, aastaid tagasi kaalusin üksvahe kuus kilo alla oma normaalkaalu. Ma ei tahtnud süüa loomset ja küpsetatud, aga puuviljad olid ebameeldivad ja igavad. Maadlesid isude ja paha tujuga. Mu keha oli justkui kokku kuivanud. Teadsin, et olen õigel teel, aga midagi oli ikka valesti. Mis siis aitas?
Rohelised smuutid, värvilised salatid, maisi krõpsuleivad, taimsed pasteedid, kinoa, aurutatud juurviljad. Suurima muutuse tõid rohelised smuutid ja trenn.
Ma ju kaotasin suure osa rasvast, lihased polnud selle all aga kuigi treenitud ja nüüd see paistis kõik välja. Lihtne lihastreening innustas mind väga, sest nägin tulemusi oma silmaga, mu keha reageeris nii kiirelt. Nautisin muusikat, trenni pinget, tulemusi. Ja lihaste olemasolu andis jõudu juurde.

Siit sai alguse ka puuviljaaeroobika :). Mul lihtsalt oli kodus nii palju puuvilju, aga mitte ühtegi hantlit või kangi. Nii et ma siis tegin puuviljadega trenni. Lapsed tegid tihtipeale kaasa, väga lõbus oli.

Ma tajun oma keha täielikult erksalt ja mul on oma kehas mugav. See paindub just nii nagu ma tahan, on kerge ja suht märkamatu elu elamisel. Ma ei mõtle, et peaks kõhu sisse tõmbama, et kõhus on raske, et kael on kange, pea valutab, selg on väsinud, jalad ei viitsi kõndida, nahk on kuiv…

Mul on pigem isu kogu aeg midagi teha, liikuda – liikumine teeb mulle rõõmu, mul on mõnus kui ma liigun.

Lisaks on isu täiesti tuntavalt väiksem, kui söön elus toitu õues päikese käes ja mälun seda pikalt ja mõnuga. Selliselt on juba väikesest kogusest kõht täis.

Veel midagi.
Kuigi ma tahaks siia kirjutada, et sellest kõigest piisab, sest see oleks nii lihtne, siis kahjuks mitte. Hästi suur mõju on suhetel. Mida lähemale iseendale jõudsin, seda kaugemale jäid teised. Ma elasin väga sügavalt üle “lahkuminekut” oma kahest parimast sõbrannast. Me olime ninapidi koos ja jagasime elus kõike 11 aastat. Viimased aastad muidugi vajusid suht ära, sest minul sündis laps ja neil mitte. Kellel laps on see teab, et uue inimese sünd avab elus hoopis uue mõõtme.
Tundsin end oma taimetoitluse, terviseteemade, loomade ja maailma päästmise teemadega sõbrannade seltsis täiesti üksi, naeruväärse ja ebavajalikuna. Pigem tegi kõige rohkem haiget vast see, et mind ei usutud ja mu juttu ei peetud oluliseks. Ka mu mees ei jaganud neid teemasid algul.

Aga tagasi minna ka ei saanud. Siin oli mu kirg, usk ja eesmärk. Eemaldumine vanast oli paratamatu. Väga raske oli lahti lasta. Niipea, kui tajusin oma kaotuse mõõdet, nutsin selle välja, kirjutasin sõbrannadele armastavad kirjad ning alustasin andestamisega.
Asja ei teinud muidugi lihtsamaks toitumisest ja elustiilist tulenevad keerulised suhted mõnede teiste pereliikmetega.

Üks hetk käis aga mingi klõps. Ma ei hoolinud sellest enam, lasin asjadel minna, olin enesekindlam ja tundsin ennast hästi. Mu pea täitus ideedega, mida kõike ma teha tahan… Tutvusin uute inimestega, kellega maailmavaadet jagan ning elu hakkas veeretama ette aina uusi ja põnevamaid võimalusi. Sel hetkel hakkasid mitmed sõbrannad minu elu vastu huvi tundma, mõned neist avastasid ka enda jaoks taimetoitluse ja veganismi, mitmed lihtsalt tunnevad selle vastu huvi.

Aga mis ma tahan öelda: kirg, eesmärk, suhted teistega, stress – sellel kõigel on väga suur mõju. Toit üksi ei päästa :).

(Visited 16 times, 1 visits today)