Robert Lockhart – 40 aastat toorvegan

“Siia tasub terve elu püüelda, sest see viib su täiesti uuele teadvuse tasemele!” Nii ütleb mees, kes olnud viimased 40 aastat toortoidul.

Pikaajaline toorvegan dr Robert Lockhart avastab 70aastasena ikka veel elus “uusi kõrgusi”. Igal hommikul kõnnib ta kätel – jah, pea alaspidi – jalkpalliväljaku pikkuse maa-ala!

“Keha hakkab efektiivsemalt tööle, kui me seda pidevalt proovile paneme, see innustab meid edasi liikuma,” arvab Robert. Ta elab mitmel kontinendil ja talle meeldib reisida, kodud on tal Austraalias, Filipiinidel ja USAs.

Roberti teekond toortoiduni algas 25aastasena. Sel ajal katsetas ta rasva- ja valgurikka toitumisega, et olla parem sportlane squašis, ragbis ja surf-ski sõudmises (surf-ski paddling). “Märkasin 24- ja 25aastasena, et mul tekivad liigestesse valud, eriti põlveliigestesse. See jõudis sinnamaani, et pidin jooksmist vähendama ning ma ei saanud enam ragbit mängida,” meenutab Robert.

Robertil diagnoositi vasakus põlves artriit. Ta konsulteeris naturopaatide ja medikamedivabade ravijatega, mitmed neist soovitasid talle vahendeid keha aluselisemaks muutmiseks. Nad ütlesid Robertile, et tema keha on liiga happeline.

Robert luges nii Paul Bragg´i kui teiste toortoidu pioneeride raamatuid, nende hulgas olid ka T.C. Fry, Herbert M. Shelton, Arnold Ehret ja Hereward Carrington. “Natural Hygene´i suund hakkas mind üsna varakult mõjutama. Viie aasta jooksul muutus mu dieet üsna dramaatiliselt liha- ja teraviljarohkest valgurikkast toitumisest, kus oli oma koht ka alkoholil, teel, kohvil ja lisanditel ning mis pole meile füsioloogiliselt üldse sobilik.”

Medikamendivaba ravimine oli Roberti jaoks nii inspireeriv, et ta soovis ka ise Austraalias kiropraktikuks saada. 1972. aastal sai ta stipendiumi Los Angelese Kiropraktika Kolledžisse, seal kohtus ta dr Robert Martiniga, tavapärase meditsiinidoktori, kiropraktiku ja ortopaadiga. [highlight]Just dr Martin õpetas Robertile, et igasugune tervenemine toimub vastavuses verevarustusega – mida rohkem verd haigesse kohta pääseb, seda kiirem ka paranemine. [/highlight]Ka selgitas ta Robertile, et tervete liigeste tarbeks tuleb Robertil palju liikuda.

Pärast kolme kuud lakto-taimetoitlasena märkas Robert, et tema artriidi sümptomid olid kadunud, kuid teda häiris liigne lima, mida ta hiljem on seostanud just piimatoodetega. Robert tegi 10päevase veepaastu ja märkas paranemist. “Mu tervis paranes tõeliselt palju ning sain teha samapalju sporti kui enne.”

Kuigi siiani läks kõik aina paremaks, saabus tõeline kannapööre ühest reisist. Ta mäletab jalgrattasõitu Los Angelesest Pasadenasse ning et raske suits segas tal hingamist. Ta köhis pärast seda mitu päeva.

“Isegi, kui sa oled parimal toitumisel, aga ei tee teisi asju õigesti, kannatad sa tagajärgede käes,” arvab Robert. “See näitas mulle, et ma peaks alati elama kooskõlas loodusseadustega: puhas õhk, puhas vesi, piisavalt päikesevalgust.”

Robert aitab nüüd teisi hädalisi, tal on kiropraktika kliinik ning ta ravib inimesi ravimiteta ning aitab neil oma elustiili muuta.

1974. aastat (40 aastat!) elus taimselt terviktoidul elanud Robert tunnistab, et toortoiduga alustamisest alates on tal rohkem energiat, parem paindlikkus ja selgem meel.

“[highlight]Teiste eeliste seas on kindlasti ka see, et ma ei pea kogu aeg üle õla vaatama ja mõtlema, kas saan selle või teise haiguse, kas ma peaks elama kõrgemas eas meditsiiniabi läheduses[/highlight],” rõõmustab ta. “Valikuvabadus ja liikumisvabadus, võimalus inimesena korralikult funktsioneerida – see kõik on väga suur asi, kui sa vaatad, mis praegu igas Esimese Maailm riigis toimub, mine ükskõik millisesse kaubanduskeskusesse, et seda näha.”

Robert rõhutab, et tervis on personaalne vastutus.

“Sinu tervis on sinu enda vastutada, nii et sa pead endasse vaatama, kui sa soovid oma tervist parandada. Kõik vastused on sinus endas.”

Roberti päev algab hommikuse venitusega – ta heidab selili suure treeningpalli peale, hoides samal ajal jalad maas ja laseb siis käed üle pea maha. Seejärel teeb ta lõuatõsteid ja muid harjutusi alakehale ning kerele, sellele järgneb kätelkõnd.

[highlight]Robert peab parimaks harjutuseks kätelseisu, sel ajal kasutab keha 33 korda rohkem hapnikku, võrreldes kõndimisega. Ka saavad pea, kael ja õlad tänu suurenenud verevoolule rohkem hapnikku[/highlight].

“Ka pöörab see tagasi seljaliigestes esineva normaalse stressi,” selgitab Robert. Ta soovitab harjutada kätelseisu esialgu seina najal ja alles siis proovida kätel kõndida.

Neile, kes päev otsa ainult istuvad või seisavad, soovitab ta ennast päeva jooksul kindlasti liigutada ka teistesse asenditesse. “Pole ime, et inimestel on alaselja- ja liigesehädad. Soovitan nendele inimestele tagurpidi kükke ja istest tõuse.”

Roberti treeningrutiin kestab 25-40 minutit, sellele järgneb hommikusöök kell 9 või 9h30. Hommikuks sööb ta puuvilju, näiteks mangosid, sapotesid – tavaliselt monotoitu või siis sööb ta lihtsalt ühte toitu korraga.
Keskpäeva paiku sööb ta puuvilju, tavaliselt kolm banaani, ühe papaia ja mõned passioonviljad.
Kell 14 või 14h30 sööb ta smuuti, milles on tavaliselt viis banaani, pool mangot, kookosvilja ja rohelisi, näiteks lehtkapsast, mangoldi, spinatit või sellerit. Kui ta pole pikemat aega rohelisi söönud, lisab ta sinna idandatud odra pulbrit.

“Vahel ei söö ma nädalaid rohelist, elan lihtsalt puuviljadest. Pärast kolme-nelja nädalat aga tunnen vajadust rohelise järele ja siis lisan seda,” selgitab ta.

Robert praktiseerib igapäevaseid pikki kuivpaaste (ei söö ega joo), mis kestavad kuskil kella kolmest kuni kella üheksani järgmisel hommikul – 18tunnine puhkus toidust. “[highlight]Ma arvan, et see on terve keha säilitamise saladus, mis ühtlasi aeglustab ka vananemist[/highlight].”

Tihtipeale kiputakse pärast paastu palju sööma ja see toob kaasa negatiivsed tulemused. Tema arvates sobivad inimestele lühemad kuivpaastud hoopis paremini. Kusjuures, kuivpaastu kohta õppis Robert vene tohtrilt dr Sergei Filonovilt, kes aitas ka Tšernobõli ohvritel paraneda.

i
Kuivpaast on veepaastust järgmine samm ja seda saab kasutada, et tagasi keerata radiatsiooni mõju, neuronite kahjustustega seotud ning neuroloogilisi haigusi – need on olukorrad, mille puhul tihtipeale ei aita ainult veepaastust ja toortoidust.

Roberti sõnul toodab keha kuivpaastul 1-1,2 liitrit metaboolset vedelikku. Kuivpaastu saab seostada tulega, mis kehas toksiine ära põletab. Metaboolne vesi on glükoneogeneesi kõrvalprodukt, kui keha põletab rasvu energiaks.

“Soovitan kuivpaastu ainult siis, kui inimene on oma keha veepaastuga juba korralikult puhastanud ja olnud vähemalt kaks aastat toortoidul. Muidu võivad nõrgemad organid saada vabanenud toksiinidest ülekoormuse,” hoiatab Robert.

Just kuivpaastul õnnestus Robertil oma hammas terveks ravida. “Pärast 24-36 tundi hakkas hambavalu tagasi tõmbama. Teise päeva õhtuks oli valu täiesti kadunud – nii ka paistetus näost. Kolmandaks päevaks oli kõik normaalne, sain jälle närida. See tõestas minu jaoks kuivpaastu jõudu. Sellest ajast peale olen kuivpaastu oma ellu võtnud ja tunnen sellest ainult kasu.”

Roberti pikim kuivpaast on neli päeva, kuid viimased kaks päeva olid talle rasked. Ta on jälginud ka vene meest, kes läbis 36päevase kuivpaastu, mille ajal tegi ka veega soolepuhastusi. “Selleks on vaja natuke järjepidevust ja natuke tahtejõudu, kuid kui sa seda juba teed, siis sa naudid söögita perioodi rohkem, kui aega, mil sul on kõht väga täis. See aeg annab nii tugeva vaimse selguse, vabaduse ja liikuvuse,” teab Robert.

“Lisa see oma ellu ning oled teistest toortoitlastest kõvasti ees, kes otsivad aina rohkem ja rohkem kaloreid. Su keha saab nii palju efektiivsemaks ning selle poole sa ju püüdledki – keha funktsioonide efektiivsus, mitte selle ülekurnamine toidu, toitainete ja kaloritega. Keha jaoks on vaja ainult teatud kogust. Ülejäänu väljasaatmiseks läheb vaja energiat.”

Roberti lemmikpuuviljad on mangod, sapoted, duriandi ja cempedakid. Talle meeldivad päevalille rohelised, mis on kasvatatud orgaanilises rikkas mullas. Ka meeldib talle seller, spint, lehtkapsas, mangold.

Robert limiteerib rasvade söömist, süües hea meelega kookospähklit (kuni kaks nädalas, koos okkaliste kookospähklitega, mis on väherasvased aga süsivesikurikkad), ackee pähkleid ning vähe avokaadosid.

“Kuna pinnas pole enam see, mis ta oli, siis olen võtnud lisandeid,” selgitab Robert. Ta on kasutanud vitamiin b12 spreid ja idandatud odra pulbrit. Ka on ta võtnud kaaliumi ja kolloidset iodiini, vastavalt Don Bennett´i lisandisoovitustele.

Viimasel 40 aastal pole ta käinud arstide juured ega teinud ka ühtegi vereanalüüsi. “Ma lihtsalt lähtun sellest, kuidas ma ennast tunnen,” ütleb ta. “Ja ma tunnen ennast suurepäraselt!”

Soovitusi neile, kes soovivad minna toortoidule?
“Püüa selle juurde püsima jääda. See on elustiil, mitte dieet. Ja selle poole tasub terve elu püüelda, sest see viib su täiesti uuele teadvuse tasemele. Aina rohkem ajame inimkonnana taga asju, mis tähendavad tegelikult väga vähe. Toortoidu elustiilil hakkad sa aru saama, mis elus tõeliselt oluline on. Minu kogemuse järgi on elus kõige olulisemad armastus, suhted ja side ülejäänud maailmaga.”

“Viimasel kümnel aastal olen hakanud oma sidet maailmaga laiendama, käinud rohkem välja ja reisimas, oma Austraalia baasist väljas. Ma arvan, et inimesed ei peaks 60. ja 70. eluaastates paikseks jääma. Minu jaoks oli silmiavav reis Lõuna-Aasiasse ja Ameerikasse, kus kohtusin mitmete toredate inimestega. Ka Woodstocki Puuviljafestival on hea koht, kus käia.”

Vaata ka Roberti YouTube´i kanalit ja veebi SunfoodHealthRetreat.com.

Allikas:
Fruit-Powered